Salat Kaku moodi

Vaatasin, et päris seda retsepti polegi kirja pannud (on üks varasema prototüübi oma, paneks nüüd ka juba paar aastat kasutusel oleva lõppversiooni). Koos kotikana retseptiga pean seda ise üheks suuremaks õnnestumiseks. Tegu on kreeka salati sugulasega, aga kakuliku kiiksuga.

Vaja läheb
* 4-5 suuremat hiina kapsa lehte
* 2 väiksemat või 1 suur tomat
* pool pikka kurki
* 4-5 keskmist küünt küüslauku
* paarkümmend rohelist oliivi (tüüpilised poes müüdavad kivideta soolaoliivid)
* palsamiäädikat, extra virgin oliiviõli ja linaseemneõli
* 1 kuhjaga teelusikatäis soola
* veskist 6-7 pööret tšillisädemeid

Asjad tuleb peeneks lõigata ja kokku segada (k.a. küüslauk – Kakk eelistab miskipärast küüslaugu peenekshakkimist pressimisele) – kapsalehed pikuti 4-5 triipu ja siis peenteks viiludeks, tomat ca sentimeetriteks kuubikuteks, kurk pikuti veeranditeks ja siis peenteks viiludeks, oliivid võib tervelt lisada. Lisada sool ja tšillisegu ning viimaks õlid ja äädikas (igaüht tubli sorts pudelist). Segada korralikult läbi ja lasta ca pool tundi tõmmata.

Bon Jovi Tallinnas

Kui keegi oleks keskkooli ajal öelnud, et tulevikus õnnestub elusast peast laval ära näha Europe, Scorpions, Tina Turner, Queen ja Bon Jovi, siis oleks ilmselt ütleja suunas imelikke nägusid teinud. Aga nüüd vist ongi veel jäänud ainult Springsteen, keda kauastest lemmikutest veel näinud pole.

Kohalejõudmine jäi hiljaks, kuna ei tahtnud kirikus teisi muusikast ilma jätta. Nii jäi esimene soojendaja, soomlaste Santa Cruz, nägemata ja lauluväljakule liginedes kostis sealt juba Terminaatori avalugu. Termika tunniajane kontsert oli vahva, aga paraku polnud neil videoekraani ja pidama sai jäädud väljaku ülaserva  – küll kõlarite mõttes keskele, aga piisavalt kaugele, et lavalt pea mitte midagi näha.

Õnneks oli aga peaesineja videotaust väga korralik, seda nii dekoratiivses kui laval toimuva edastamise mõttes. Ja Bon Jovi’d ei peeta üheks parimaks live-rokkbändiks mitte ilmaaegu, kontsert oli ülivinge. Richie Sambora bändist lahkumisest mõne aasta eest oli küll kahju, aga asemele võetud Phil X on väga korralik kitarrist ja hea taustalaulja, lisaks oli turneel teise kitarristina abiks ka John Shanks (kaugelt ja ekraanilt vaadates jäi esmalt mulje, et kampa on tulnud hoopis Toto Steve Lukather, kes näeb tänapäeval mõnevõrra sarnane välja).

Kava oli korralik hitisadu, lisalugudeks veel “Wanted Dead or Alive” ja muidugi “Livin’ on a Prayer”. Puudu jäid ehk ainult “Always” ja “(You Wanna Make) A Memory”. Joni hääl on üldiselt endiselt tasemel, ehk vaid “It’s My Life” ja lõpus “Bad Medicine” (salmiosa) jätsid natuke küsitava mulje. Aga bänd suutis need suuresti kompenseerida.

Rahvast oli kõvasti (üks pakutud number oli 40 tuhat) ja üldiselt oli publik asjalik – üllatav, et nii “vana kooli” bänd nii palju päris noori inimesi kohale tõi. Ainus tõrvatilk meepotis oli häirivalt palju neid kodanikke, kelle arust on kohane end suure rahvahulga sees põlema panna ja kopsuvähki kohale manada. Perdillum küll – enesehävitamine on igaühe enese asi, aga paluks mitte põuepommarite kombel teisi endaga kaasa võtta! Tuli mitmel korral publiku seas kohta vahetada.

Aga muus osas oli väga vahva. Auto õnnestus panna kuhugi Liikuri ja Võidujooksu tänava tühermaale üsna karupeppu, nii et tagasi autoni jõudes praktiliselt ei pidanudki ummikus istuma (ei teagi, mis Pirita tee pool võis toimuda).