Algusest seda saadet vaatama hakates torkas positiivselt silma kogu seltskonna suhtumine – kui varem on üritatud osalejaid ikka üksteise vastu välja mängida, siis seekordne esikümme (ja isegi sealt edasi) otsustas jääda sõpruskonnaks. Ülimalt terve ja tervitatav suhtumine, mis kestis praktiliselt lõpuni välja. Tõsi, Kakk oli (taas kord) Mihkel Rauaga ühes paadis ja fännas Anette Rennitit. Tolle ülekohtuselt varajase väljapudenemise järel jäi ülejäänud sari peaaegu finaalini vaatamata.
Finaali jõudsid kaks väga erinevat tegelast. Prl Benton (OK, ametlikult Benita) on suurepärane laulja ja enne finaali oli arvata, et pilt on selge. Uudo Sepp oli kahtlemata sümpaatne, aga näis enne ikkagi amatöörina. Ja siis…
Finaali esimene lugu, varasema parima loo kordus. Mõlemad teevad hea valiku, aga Sissi on vaieldavalt natuke ees.
Teine lugu, mis pidi olema üks lugu kahes esituses, sai lõpuks äärmiselt sümpaatse dueti vormi. Viik.
Kolmas lugu. Ma ei tea, kes selle Tom Petty superhiti keelpillikvartetile arranžeeris, aga see oli täistabamus. “Saaremaa põllumees” tegi superesituse ja asi oli otsustatud. Uudo Sepp suutis olla hübriid Ott Leplandist ja Jüri Pootsmannist (saates kommenteeriti sarnasust ka Ed Sheeraniga – jah, kuid veel enam meenus Hootie & The Blowfish ehk just Darius Rucker). Nii et kummalisel kombel läks võit väga õigesse kohta.
Ja ikkagi – ka finaalis mõjus hästi positiivselt see sõpruskonna tunne. Nii et ei pea alati ära panema. 🙂