Linux Mint on uus Ubuntu. Vähemalt peaaegu.
Nad on tabanud suht kümnesse mõlema nende kasutatava keskkonnaga – päris uue Cinnamoni ning vanast GNOME 2-st “forgitud” MATE-ga. Pärast kõike seda jama töökeskkondadega ja viimaks sunnitud jäämist Ubuntu “Classic GNOME” peale tuli tublisti testida iga võimalikku varianti. Viimaks leidus lahendus – 64-bitise Linux Mint 13 Maya MATE versiooni testitulemused Dell Latitude E5420-l:
* Vana hea GNOME 2 keskkond – paneel on täiel määral kohandatav, mitte GNOME 3 Androidi-laadne poollukus variant.
* Paneelividinaid on tublisti enam kui GNOME 3 Classicul.
* Sisselogimishaldur MDM on sisuliselt vana hea GDM oma algsel, kohandataval kujul. See tähendab, et väikese triviaalse kohandamisega (vt allpool) on kasutatavad kõik vanad GDM_nimi.tar.gz -vormingus kujunduspakid. Kakk sai enda vana Moria värava tagasi, jess! Pedo mellon a minno…
* Vanad GNOME 2 kujundusteemad on üldiselt kõik kasutatavad. Samas tuleb olla ettevaatlik mõnede rakendustega, mis on juba jõutud ära “kolmestada” ja mille välimus vanade teemadega koledaks jääb (Evolutioni meiliklient on kahjuks üks neist).
* “Otse karbist” on olemas mitmed lisad, mis Ubuntule tuleb eraldi paigaldada.
* ID-kaardi tarkvara kogukonnavariant töötab Ubuntu paigaldusjuhiste järgi, projektor töötab “lambist” nagu uuel Ubuntulgi.
* Kogu kupatus on nähtavalt kiirem kui Ubuntu Classic GNOME.
Kõrvalepõikena: Cinnamon on uutest GNOME 3 põhistest liidestest kindlasti kõige mõistlikum, ent siiski eelistaks MATEt. Muuhulgas ka seetõttu, et MintMenu ehk nende vaikimisi peamenüü on suht sarnane KDE omaga ning tolle menüüsüsteem on Kakule tõsiselt vastukarva. MATE võimaldab selle suht kergelt tavapärase GNOME’i menüüga asendada.
Märkused ja pisiprobleemid:
* Üks tõsisem oli mõnda aega probleem sellega, et MATE ei võimaldanud korralikult kasutada Compizi töölauaefekte, nende sisselülitamisel kadusid akende päised ära. Lahenduse leidsin kusagilt netist, hetkel aadressi ei mäletagi – Compizi häälestusfail /home/kodukataloog/.config/compiz/compizconfig/Default.ini tuleb asendada [L] uuega (panin igaks juhuks selle ka Kakupessa üles). Peale X-i restarti (võib ka masinale teha) töötab ilusti (juurde tuleb paigaldada seadistuspakk compizconfig-settings-manager).
* Paigaldamisel tuleb olla ettevaatlik kettajaotiste juures – kui seal “Olgu” vajutada, paneb paigaldus kohe ajama, Ubuntu stiilis kinnitusekraani ei ole!
* Mint 13 ei kasuta ilusat käivituspilti, ekraan on must alglaadurist kuni sisselogimisakna avanemiseni. Mõne algaja võib see ära ehmatada.
* Seni dokina kasutatud AWN tahtis miskipärast ka Unity-nimelise koleduse paigaldada. Cairo-Dock seda ei tee, seega läksin tagasi selle peale. Muidugi ei ole Unity paigaldamine midagi täiesti jubedat, nii et AWN on samuti variant.
* RSSOwl (Kakk peab ju RSS-i juba nime pärast sellega lugema!) hakkas paigaldamisel jaurama (pole vaid Minti probleem, seda esineb mujal ka). Lahendus on [L] siin.
Vanade GDM-i teemade kohandamine käib nii:
* paki teema kuhugi sobivasse kohta lahti.
* nimeta fail GdmGreeterTheme.desktop (või vahel GdmGreeterTheme.info) ümber MdmGreeterTheme.desktop’iks (loogiline ju).
* sama faili sees muuda avareal kantsulgudes olev GdmGreeterTheme MdmGreeterTheme-ks.
* paki teema uuesti kokku (jälgi, et pakiksid koos kataloogiga!).
Peale seda võib peamenüüst Sisselogimisakna alt selle kasutusele võtta (täpselt nagu vanasti GNOME 2-s).
Seni toimib kõik laitmatult – kui nii jätkub, siis on taas olemas üks süsteem, mida algajaile julgeb paigaldada. Mint 13 on sarnaselt Ubuntuga LTS- ehk pika toetusega versioon, nii et mõneks ajaks võiks asi hooleta olla. Ja vaba tarkvara on taas end tõestanud – mingi süsteemi tegijate halvad otsused ei sunni kasutajat nende all kannatama.
APDEIT: Musta käivitusekraani vastu leiab rohtu [L] Minti kujundusportaalist, seal on ka muid võimalusi enda süsteemi välimuse muutmiseks.