Jällegi aeg uut pingviini testida…
Unity-nimelise Canonicali vaimusünnitise (mida Ubuntu alates kevadest vaikimisi töökeskkonnaks pušib) peale sai eelmisel korral kõvasti jõrisetud. Ilmselt on jõrisejaid teisigi olnud, sest vähemalt esmatestimine töö juures lauaarvutil andis täitsa märgatavalt küpsema tulemuse kui eelmisel korral.
OK, Unity loodav segadus rakenduste menüüs ei meeldi endiselt – piir arvutis olemasolevate ja sinna soovi korral alles paigaldatavate rakenduste vahel on praktiliselt kadunud ning arvestades seda, kui suure hulga softi võib Ubuntule küllalt väikese vaevaga peale ajada, on see algaja kasutaja jaoks tarbetu üleujutamine ning kogenud pingviini jaoks närviajamine. Miskipärast on taas kord keegi taibu pannud arvuti taaskäivitamise valiku väljalülitamisega kokku (need ON kaks eri asja!). Lisaks on IMHO ebaloogiline ka vasakus ekraaniservas paikneva peamenüü ning vasakus ülemises nurgas asuvate aknanuppude kooslus – suht kerge on soovimatu liikumine viimatimainitutelt esimese peale.
Aga install on endiselt fenomenaalselt lihtne, eesti keel on paremaks läinud, lisadraiverite paigaldamine on kerge ning seeläbi nVidia kaardiga saavutatud ekraanipilt päris väga ilus. Endiselt on tark lisada ubuntu-restricted-extras ja [L] Medibuntu varamu.
Ent esialgu ei julge veel läpakast senist 10.04 välja vahetada. Esmalt tuleb kohustuslik järelküpsemine ära oodata ning seejärel kontrollida, mis on saanud 11.04 showstopperist kõrgkooli õppejõu jaoks – videoprojektori ühendamiskatsetega kaasnenud pornograafilisest tegevusest. Elu näitab.
