Veel üks dialoog

… ühe välistudengiga, kes viimaks väikese abiga kursuselt positiivse tulemuse sai:

[T märts 17 2009 10:53:01] M.: yup. you are too kind to be a teacher 🙂
[T märts 17 2009 10:53:22] Kaido Kikkas: so, what should I become instead? 😀
[T märts 17 2009 10:53:33] M.: priest??
[T märts 17 2009 10:53:34] … 🙂
[T märts 17 2009 10:54:06] Kaido Kikkas: hm… I am interested in the field, but I am rather a Paladin 🙂

(Muide, too viimatimainitu on Kaku lemmik-tegelasklass kõigis seninähtud RPG-des)

Uudishimupäev

Täna oli ITK jälle hirmsat sebimist täis – paari tunni jooksul oli maja täis abituriente, kellele kooli tutvustati ja igatsugu tsirkust tehti. Koridoris korjas robootikute auhinnatud Tige Tigu sokke (ja karjus “Mis siin haizeb??”,  mis tegi rahvale muidugi kõvasti nalja). multimeediaklassis tutvustas Laur Estobuntut (Kakk aitas kah veidi kaasa) ja Marko näitas OpenSimi, auditooriumis räägiti koolist üldisemalt ning muidugi jooksis ringi Tux isiklikult (vaene lind pidi lestadega mööda treppi ronima, mis oli vist üsna ebamugav).

Aga ohvrid olid vist üsna sillas (tundub, et kolledži üht suuremat trumpi – keskmisest märksa mitteametlikumat õhustikku – õnnestus korraldajatel selle lühikese aja kohta piisavalt hästi edasi anda). Nii et järelkasvu on sügisel loota küll.

Eesti keel on ilusaim maailmas

… ja selles on nüüd veendunud ka Nigeeria poisid. Esialgu kasutavad nad küll masintõlget, nagu näha järgmisest täna hommikul saabunud e-kirjast:

Greeting to you,
Minu nimi on Dr.Kevin Brown filiaali juhataja Natwest panka Ühendkuningriik, I siin võtteid oma rangelt usalduse hea äri tehinguga kaasneb suur summa raha surnud välismaa Late Hr Thompson Morrison, kes suri koos tema pere lennukatastroofi of Alaska Airlines Flight 261, mis kukkus 31. jaanuari 2000.

Aga kui nii edasi läheb, siis pole kaugel aeg, kui kõik pirrud löövad kahel otsal lõkendama ja Lagose tänavatel laulavad rõõmsad mustad sellid Kunileidi, Ernesaksa ja Mattiisenit.  Olgem optimistid. 🙂

Eesti poliitika Brežnevi pakikesed

Kunagi nõuka-ajal oli üksvahe nii, et vanemate töökohtades anti aeg-ajalt mingeid pakke, mis sisaldasid tol ajal defitsiitset kaupa (sellesse kategooriasse kuulusid muide näiteks viinerid, keedusink, konservherned ja muu sarnane kraam, mida tänapäeval Säästukast saab, kuid tollal heal juhul paar korda aastas näha võis – hea koht noortel europunastel asjade üle järele mõelda). Nondel Brežnevi pakikesteks (tollase seniilsevõitu riigipea järgi) kutsutud asjadel oli see paha omadus, et defitsiidi saamiseks tuli võtta ka kohustuslikus korras juurde lisatud jama. Näiteks lisati ühele defitsiitsele raamatule kolm köidet Leninit või Brežnevi enda “Väike maa”.

Eesti poliitika on midagi sarnast. Tahaks valida – aga mida teha,  kui pea igal parteil on ühe asjaliku idee kõrval mitu lolli ning iga asjaliku inimesega tuleb kaasa paar kõlkapüksi…?  Hea näide  on muide just lõppenud [L] sotside valimised.

Õpetlik lugu

Üks iiri itikutt [L] väitis enda blogis, et leidis Ryanairi veebilehelt paraja puugi (kuuldavasti ei ole see esimene kord).  Seepeale võtsid firma töötajad kommentaariumis sõna, sõimasid selli idioodiks ja väitsid, et mingit puuki ei ole.  Naginast sai suurem möla ning viimaks võttis sõna ka firma ametlik esindaja. Samas toonis.

Lõpptulemus? Pole oluline, kas puuk eksisteeris või kui raske see oli. Isegi see mitte, kas see sell tahtis tõesti lihtsalt inimesi teavitada või  endale kerget publicity‘t tekitada.  Palju olulisem on firma massiivne PR-ämber (mis pole kah selle firma jaoks esimene).  Tolle blogi kommentaar kubiseb trackback’idest üle maailma (ilmselt läheb ka minu oma sinna) ja lugu on nüüd ka [L] CNNis üleval. Ühest pisikesest blogiloost sai üleilmne skandaal sellest, kuivõrd rumalad ja ennasttäis inimesed Ryanairis töötavad.

Loo moraal: inimestele kõrge kaarega pähelaskmine ja ajudeta ülbikute laiamine lõpeb viimaks ämbris. Meie poliitikud, ärimehed ja meedia võiks selle endale kuhugi üles kirjutada.

Toilettenwissenschaft

Kaiserslauterni Fraunhoferis ja tehnikaülikoolis on kahtlemata vinged teadlased, aga ka vingel teadlasel tuleb aeg-ajalt suur häda peale. Ja kuna tegu on enamasti reaalvaldkondade teadlastega, siis tualettruumis tegeldakse vastukaaluks humanitaarsemate katsetustega. Mõned tsitaadid Kaiserslauterni tehnikaülikooli keldrikorrusel asuva meeste kemmergu seintelt:

In dieser Schlüssel wohnt ein Geist
der jedem der zu lange scheisst
von unten in die Eier beisst!

***

Ich sitz wie Adolf Hitler hier
die braunen Massen unter mir

Ilmselt on peldikuhuumor universaalne. Ehk nagu ameeriklased ütlevad: same shit, different toilet.

Uhu in Deutschland

Kakk jälle rändamas – seekord siis Kaiserslauternis [L]SENSE09 workshopil. Kirjutasime Mardiga kahepeale ühe artikli (see tuleb varsti ka veebi koos slaidide ja lugemismaterjaliga), aga kuna Mart ise pidi Tallinnas mingite külalistega tegelema, siis tuli üksi minna. Esmaspäeva õhtul panin auto lennujaama juures A2 parklasse – paar päeva parkimist on odavam kui kaks taksootsa Laagrisse – , võtsin läppari ja marssisin lennukile.

Tallinna Lennujaam oli pärast remonti ja juurdeehitust üsna kena. Muidugi õnnestus turvakontrolli minnes unustada oma taskunuga taskusse – see kästi viisakalt kohalikku infosse 15 eegu eest hoiule anda… Wifi töötas lennujaamas kenasti, aga VPNi kasutamist ei taha sindrid ikka lubada. Lufthansa lend möödus kenasti, isegi majanduslanguse tingimustes antakse seal sõitjatele päris viisakat sööki koos tasuta õlle-veiniga. Tallinnas õhku tõustes oli huvitav vaatepilt läbi pilvkatte paistev linnakuma, Frankfurtis aga õnnestus päris pikalt tuledes linna ja kesklinna kõrghooneid imetleda.

Kohale jõudes tuli leida lennujaamast üles Fernbahnhof ehk pikamaaliinide vaksal, mis väikese orienteerumise järel ka õnnestus. Deutsche Bahn sõidab vist tänini saksa täpsusega – nii minek kui kohalejõudmine mõlemal otsal (Frankfurt – Mannheim ja Mannheim – Kaiserslautern) käis pünktlich minutipealt. Natuke õnnestus ka aknast maad näha – nagu omal ajal Soomes ringi sõites hakkas veidi kurb, kuna mõlemas kohas on isegi rongiaknast näha katkematut kultuurikihti kaugest ajaloost tänaseni (näiteks mõlemalt poolt II maailmasõda pärinevad ehitised ja seadeldised). Meil keerasid idanaabrid oma perversse ideoloogiaga kunagi olemas olnu ikka üksjagu pimedasse paika. Seda ka inimeste peades – pimedaid jaamatunneleid mööda kolades või ka Kaiserslauternis mööda tühje tänavaid hotelli jalutades ei tekkinud kordagi mingit ohutunnet, nagu meil paraku üsna tihti tekib. Kohale sain enne ühtteist kohaliku aja järgi.

Hotel Zollamt on armas väike perehotell, tuba on kodune ja mõnus. Ainus miinus on tasuline Internet – nii WiFi kui kaabel on olemas, aga mõlema eest tahetakse mingit krediiti (saksmannid pole vist tänini ära jaganud, et Internet on inimõigus 🙂 ). Ligunesin duši all ja sõin kaasavõetud õhtusööki (lavašš ja suitsuvorstisigarid mahuvad kenasti läpakakotti – kolmepäevasele reisile polegi mõtet suuremat pagasit vedada), pererahva poolt oli tuppa tervituseks jäetud ka kaks pirakat punast õuna. Danke schön!

Workshopil oli igale osalejale määratud ka üks teine ettekanne, mille kohta pidi küsimusi esitama. Et mulle sattunud ettekande teema oli üsna võõras, läks õhtul uurimise peale päris hulk aega ning magama sain alles peale üht kohaliku aja järgi. Magasin võõra koha kohta üllatavalt hästi ja kella veerand seitsmest üles saamine polnudki eriline probleem. Hommikusöögil kohtas ka pererahvast – hästi meeldivad inimesed on. Neti kohta selgus, et kahe tunni eest tahetakse 3 eurot, mis on Euroopa mastaabis väga mõistlik hind. Söök oli ka väga korralik, ainult korraliku kohviga on siinmail endiselt nadid lood (tõsi, ülikoolis pauside ajal pakutud kohv oli üllatavalt normaalne).

Peale sööki tuli tööle minna. Väike mõnus jalutuskäik läbi linna: ilm oli nagu meil oktoobris – veidi kahutanud, aga ikkagi paras pintsakuga ringi joosta. Tee viis [L] Fraunhoferi IESE-instituuti, mis peaks teaduse vallas üsna kõva koht olema. Sinna kogunes paras punt akadeemilisi tegelasi – õnneks oli viigipükste kojujätmine ja teksadega tulemine täitsa arukas idee, teised polnud ka väga ametliku väljanägemisega. Mõne aja pärast tassiti meid bussiga veidi eemale kohaliku tehnikaülikooli ruumidesse, kus meie workshop toimus. Muidu mõnus koht, aga kohaliku traadita võrgu (see on, nagu siinkandis tavaks, parooli all) avamise peale külalistele ei olnud korraldajad mõelnud ja nüüd tuli päev otsa netita olla. Skype vms chat oleks võinud sellise töövormi puhul ka olemas olla – ettekanded olid väga erinevad, küsimusi oli rohkem kui selleks antud aega mahtus ning oleks olnud hästi mõnus teistelt jooksvalt juurde küsida.

Ettekanne läks ilusti ja tekitas rahvas päris elava huvi – tundub, et ka Lääne-Euroopas hakkab tekkima mingi arusaam vaba tarkvara kohta. Igatahes tuli asja edasi kommenteerida nii kohvipauside kui lõunasöögi ajal (nõnda tekkis mitu huvitavat uut tuttavat). Muide, siinkandis on komme ettekande järel mitte plaksutada, vaid vastu lauda koputada – päris vahvalt kõlab. 🙂

(Vaheajal käisin kohalikus kemmergus, sellest kirjutan eraldi)

Lõpus oli kogu rahvas nii väsinud, et viimased sessioonid vajusid veidi ära. Eriti kui jutupaunikust aafrika onu Sulayman (muidu hästi lahe kuju ja jagas asja ka – oli üks [L] 2006.  aasta FLOSS raporti tegijatest) lubas “I’ll do in two minutes” ja siis patras oma paarkümmend, siis oli küll nägudelt näha, et aitab. Aga vähemalt lõppes suht õigel ajal ära. Seltskond oli muidu vahva ja ehk saab nendega ka hiljem kontakti peetud.  Õhtul läksid nad veel ka välja sööma, aga sinna oli hotellist hulk maad minna ja viimaks otsustasin selle aja puhata.

Esmalt kõndisime paari selliga tagasi Fraunhoferisse (jätsin jope sinna) ja ajasime tee peal igasugust kägu – muuhulgas Eric Raymondi häkkerileksikonis defineeritud [L] lipsu kahjulikkusest itimeeste mõistusele (ürituse lõpus pidi igaüks paar sõna lõpetuseks ütlema, mina mainisin lipsuga inimeste vähesust…). Siis jätsime kolleegidega hüvasti, võtsin jope ja jalutasin tagasi hotelli. Ilm oli mitte enam meie oktoober, vaid lausa jahedamat sorti suvine – midagi Eesti maikuu taolist. Igatahes siinkandis polnud jopega õieti midagi peale hakata.  Tagasi hotelli jõudes olin suht küps ja viskasin pikali, ärkasin päris õhtul neli tundi hiljem. Sõin teise poole kaasavõetud söögist ära, sorteerisin saadud pabereid ja keerasin uuesti magama.

Hommikul ärkasin veidi hiljem, sõin kõhu korralikult täis (kohv oli paraku endiselt kehv ning isegi värskelt tehtud masina-cappuccinol oli see veider maik juures – ilmselt on viga vees. Samas kraanivesi oli täiesti hea), ütlesin võõrustajatele aidaa ja jalutasin jaama poole. Piletid ostetud, sai veidi perroonil oodatud ja kohaliku rongiga Mannheimi sõidetud. Istusin üksi põhiliselt jalgratastele ja kärudele mõeldud vagunis ja klõpsisin ilusat ilma kasutades telefoniga läbi mõlema külje akende pilte. Kaiserslauterni ja Neustadti vahel läks tee läbi meie mõistes üsna korralike mägede – metsaga kaetud, aga ikka vähemalt poole suuremad kui Lõuna-Eestis. Pilt meenutas tegelikult oma kaljupaljandikega Joensuu kanti Ida-Soomes, kus mõni aeg tagasi oldud sai.  Mannheimis tuli ümber istuda juba suure ekspressi peale, mis kolmveerand tunniga Frankfurti lennujaama viis. Ja hoolimata Steffeni eilsest hoiatusest, et Saksamaal rongid vahel ka hiljaks jäävad, käis asi ka tagasiteel sama pünktlich kui tulleski.

Lennujaamas tuli tükk maad leekida, enne kui esmalt vaksalist lennujaama ja siis A26 väravasse jõudsin. Vahepeal toimus ka päris korralik läbiotsimine turvaväravates – aga noh, see on vist aja nõue. Poolteist tundi väravas ootamist (teine Frau Folzi suur punane õun läks kah tänuga loosi) ja siis koju. Lennuk raputas üksjagu,  aga kohale Tallinnasse ikka lõpuks jõudis. Taskunuga hoiust välja, auto parklast ja koju.

Järgmine kord samal ajal samasse kohta tulles on vaja teine pintsak võtta, mis õhku paremini läbi laseb, praegusega toimus pidev higistamine. Ja jope tuleb heaga koju jätta, praegu oli see vaid käe otsas lisakoormaks. Ilmaga vedas muidugi ka – kõik päevad oli ilus ilm, suurema osa ajast paistis päike. Aga kokkuvõttes muutus Saksamaa kuidagi jupi maad kodusemaks – varasemad sõidud olid peamiselt põhjapoolsesse otsa ja jätsid mitte nii hea mulje, Kaiserslauterni kant on aga kena ja inimesed vahvad. Keelt sai kah natuke meelde tuletada – kui veidi vaeva näha, võiks selle varsti päris käppa saada.