Kakk käis laupäeva õhtul Keilas ühe vana sõbra arvutit torkimas. Tagasitee Keila maanteel viis läbi paraja läbuse lörtsi, sõita oli päris raske. Ning vahetult enne Tabasalu teeristi tuli üks auto vastu. Päris kiiresti, päris lähedal ja VÄGA vastassuunavööndis.
Kaitseingel on endiselt tasemel ja pani taas kord lindi aeglasemalt käima. Õnneks on seal lai teepeenar ja teeäär sile. Gaas maha, käik alla, kiire mootoripidurdus (sellise läbuga piduripedaali ei kasuta), tõmme teepeenrale. Vastulennanud emalendur möödus VÄGA lähedalt… Peenral pidama saades jõudsin silmanurgast märgata ka tagasõitnud masinat, mis nüüd lausa teelt väljas paistis. Emalendur kadus muidugi kus kuuskümmend. Pidin juba edasi sõitma (endamisi turaka peale urisedes), siis aga vaatasin, et tagumised ikka teeservas istuvad. Tagasikäik, ohutuled peale ja asja uurima – ehk on abi vaja.
Nojah, Kakk pääses turaka käest terve nahaga, tagumised aga mitte. Volvo vasak külg oli kenasti maha sõidetud, jupid vedelesid sõiduteel – õnneks olid sõitjad elu ja tervise juures. Autos istunud kutid olid avariid arvestades üsna rahulikud (turaka teatavaks riistaks nimetamine tuleb oludest tulenevalt andeks anda). Pakkusin siis, et helistagu politseisse, aitan tunnistada.
Õnneks on ka asjalikke inimesi olemas – keegi teine pealtnägija oli juba turaka numbri kirja saanud ja politseisse teada andnud. Lubati brigaad välja saata. Enne aga jõudis Keilast kohale ühe kuti vend, kes vahepeal oli vastassuunast tulles va kaagi kah kinni püüdnud. Oli teine nagu arvata umbjoobes… Ma parem ei hakanud uurima, mida tegelasega ette võeti. 😛
Aga kutid olid muidugi väga tänulikud, et Kakk jalga ei lasknud ja nendega koos politseid ootas. Brigaadil oli aga ilmast tulenevalt nii palju tööd, et teatasid hilinemisest ja soovitasid tunnistajal minna lasta. Jätsin igaks juhuks oma kontaktandmed ja tulin tulema.
Kah omamoodi kogemus. Kahjuks aga on sihukesi juhtumeid Eesti teedel kaugelt liiga palju.
