Filmielamus: Rukajärven tie

Seekord siis üks parimaid nähtud sõjafilme, põhjanaabrite tehtud lugu luurerühmast, kes saadetakse Jätkusõja esimesel suvel enam-vähem enesetapumissioonile Nõukogude vägede tagalasse.

Ka see film on omajagu “Seitsme samurai” sugulane. Kogu rühm on äärmiselt kirju kamp – siin on noor ja roheline Ville Snicker oma isaga, kes teda isegi sõjaväes pidevalt kantseldab (“Kiiver pähe, poiss!”) ning lõpuks sureb teiste taandumist kuulipildujaga kattes; on sügavalt usklik Unto Saarinen, kes pääseb otsekui ime läbi (“imed on võimalikud” on selle filmi üks põhisõnumeid); on kuulipildur, kelle kommunistist isa omal ajal soome valgete poolt maha lasti, kuid kes ometi võitleb nüüd koos soomlastega; on küüniline kapral Lukkari, kes ei kohku tagasi ka vangivõetud haavatud venelase mahalaskmisest. On ka argpüksiks osutuv Karppinen, kes hädavaresena koju saadetakse, kuid kes enne seda jõuab tappa maha ühe karjala põgenikest. Ja viimaks kogu seda punti juhtiv leitnant Eero Perkola, kes jääb tegelasena isegi oma värvikate seltsimeeste varju.

Pinget kruvitakse järk-järgult, filmi lõpuosa moodustav hullumeelne murdmaajooks omade meeste mürskude all ning ootamatult tabatud vaenlasi nottides on ilmselt sõjafilmide klassika. Üks asi jääb arusaamatuks – kuidas Eero kallim Kaarina ikkagi kogu haavatute kolonni koos õdedega jõhkralt mättasse löönud “kangelaslike” vene partisanide käest pääseb? Aga ju ka see käib “imed on võimalikud” alla.

Üks parimaid tsitaate filmist: Karppineni hirmunud pominale “Meid saadetakse surmasuhu!” lajatab kamraad vastu: “Meie olemegi surmasuu. Tõmmake neile!”

Kokkuvõttes hea film soomlastele aastapäeval vaadata. Seda vaadates saab aru, miks Stalini jõmmid loodetud kerge saagi asemel Karjala metsadesse oma meeste laibamägesid jätsid ja lõpuks see maa ikkagi vabaks jäi. Tahtmine ja sisu on põhiline.

Ja õnnitlused ka põhjanaabritele omariikluse 90. aastapäeval!

Mikko Hyppönen ITK-s

Täna pidas mainit härra siis ITK-s loengut võrguturbe kohta. Väga asjalik jutt oli – tuline kahju, et sain vaid veidi üle poole kuulata, siis pidi enda loengusse kobima. Kogu asi oli muidugi põhiliselt Windowsi-keskne nagu pahavarajutud ikka, aga hea oli kuulata tõelist proffi (mingi hetkel mitte meeldetulev allikas mainib Hyppöst maailma 50 tähtsaima IT-inimese hulgas).

Kõige ilmekam lugu rääkis Inglismaal elavast (nüüd trellide taga istuvast) Tariq al-Daour’ist (tegelikult olid temaga koos kohtu all veel kaks selli), kes kasutas pahavara edukalt Iraagi mässuliste rahastamiseks alljärgneva skeemiga:

* nuhkvara abil koguti krediitkaardinumbreid, pangaparoole ja muud sarnast.

* raha pesti pokkerisaitidel puhtaks – istuti pokkerilaua taha Me, Myself & I’ga (ehk siis mängiti ise eri kanaleid kaudu kõiki osapooli) ja üks osapool sai endale puhta “mängus võidetud” raha.

* Raha eest osteti mässulistele vajalikku kraami – magamiskotte, GPS-seadmeid, nuge jne.

(sama asja kohta on ka sissekanne [L] F-Secure’i ajaveebis).

Nutikas süsteem igatahes. Ja heaks õpetuseks selle kohta, kui põhjapanev mõju võib olla tavakasutaja tüüprumalusel ja -ükskõiksusel.

Kus asub Julvani jurta?

Üle hulga aja [L] midagi lahedat Päevalehest – rootslased arvutasid välja, et maakera eri punktide optimaalseks katmiseks peab Jõuluvana elama Kõrgõzstanis. Pagana svenssonid, võtavad naabritelt suure atraktsiooni käest. Aga see on ikkagi parem kui ameeriklaste vaimusünnitus panna Julvan elama [L] New Yorgi osariiki Põhjanaba (North Pole) linnakesse

Üks asi

Tegin ühe asja, mida tavaliselt ei tee – võtsin esilehelt ühe sissekande maha (muutsin privaatseks). Selle ümber läks parajaks naginaks ja ehkki jään endiselt oma seisukohtade juurde, ei ole selline sõnasõda mõistlik, pealegi võib sellega teha haiget inimestele, kellele ma seda ei soovi. Vabandused Johnny ees, kelle üks kommentaar ka sinna alla jäi.

Ülekohus ei seisa kotis

Tõsielust: noorem pesakondne jäi päevad tagasi hilisõhtul koju tulles pättide kätte ning jäi paarisajast kroonist ilma. Kakk lendas küll Kiisuga koos kohale (eesmärgiga mõni nahk ää parkida), kuid kurilased olid juba jalga lasknud, kuna poisile tulid mõned sõbrad appi.

Täna selgus, et põhipahalane oli põgenenud otse läbi kohaliku kasvuhoone klaaside ning vajas seetõttu tublisti nõelumist. Ütle veel, et sigadused jäävad karistamata. 😛

Martin Ehala loeng

… TLÜ katikooli teemal oli päris huvitav. Ehkki ka prof. Ehalaga ei saa kõiges nõustuda, oli see siiski märksa värskendavam kui ülikooli listis toimunud kohatine punapoleemika. “Umbkeelse eestimeelse” kui absurdse mõiste avamine, mitmed mõistlikud ideed katikooli asemele, hoiatus TLÜ prestiiži katastroofilise languse ja eesti tudengite poolse “vaikse eemaldumise” eest. Aitäh lektorile.

Üks väide aga siiski, millele Kakk resoluutselt vastu astub – see, et õppejõud peaksid “arvestama venekeelsete üliõpilaste vajadustega” ja tõlkima vajaduse korral asju, termineid jms vene keelde. Sorry, aga miks me diskrimineerime? TLÜ-s on ka mitmeid tudengeid, kelle emakeel on jaapani, hiina, kasahhi vms keel. Teeme õppejõust otsekohe BabelFishi emulaatori või?

Kakk on alati üritanud teise emakeelega tudengitele vastu tulla. Eelmisel aastal ITK-s, kui tuli suur hulk venekeelseid tudengeid endisest Majanduskoolist, sai lubatud kirjatöid vene keeles kirjutada. Ettekanded tuli aga teha eesti keeles (kuna eeldame, et need inimesed hakkavad tulevikus tööle ikkagi siinsamas Eesti Vabariigis) – slaidid aitasin enne ettekannet üle kontrollida ja jutus esinenud keelekonarusi ei arvestanud. Tudengid olid tublid ja said väga ilusti hakkama. Ent kui tullakse eeldama, et venekeelne teenindus käib Eesti Vabariigis a priori asja juurde, siis saab Kakk tigedaks.

Pole seda enne siin Joras välja öelnud, aga tuuled puhuvad tublisti selles suunas, et Kakk on viimastel kuudel tõsiselt kaalunud TLÜ-st lahkumist (vähemalt põhikohana). Kõnealune temaatika ei ole küll suurimaks motiiviks, kuid selle osatähtsus ei ole kaugeltki null. Lõplik otsus tuleb ilmselt kusagil aasta alguses.

EMT

Tänud Wollile asjaliku arvamuse eest.

Allakirjutanu on olnud EMT klient esimesest mobiilist saadik. Seetõttu kohe esimesest jaanuarist teenusepakkujat vahetama ei hakka, ootan 1-2 esimest arvet ära. Kui selge hinnatõus on näha (tõenäoline) ja teiste teenusepakkujate maksemudel ei muutu, hääletab Kakk jalgadega. Ehk siis sama asi, mis juhtus omal ajal netiühendusega – mõnda aega võis Starmani ämbreid taluda, kuid ükskord viskas üle.

Advendimissa

… kanti täna Harkujärvelt lausa rahvusringhäälingus üle. Kirik oli juhtmeid-värke täis ning asjaosalised kamandati kohale juba mitu head tundi varem. Eetrisse läks asi väikese nihkega ehk siis hilisõhtul.

Üldiselt läks päris kenasti. Püsikülalised ansamblist Camerata Vocale laulsid oma tavalisel heal tasemel, liturgia kulges viperusteta ning Kakk sai oma sündilullad ka (loodetavasti) ilma suuremate kaladeta ette kantud. Paar inimest tulid taas kord plaati küsima… Peab kunagi ikka mingi salvestamise ette võtma.

Taizé Harkujärvel

Täna toimus Harkujärvel oikumeeniline õhtupalvus Taizé lauludega. Sedasorti asjad on alati väga vinged elamused olnud ning tänane polnud erandiks. Uskumatu, kuidas vähesest piisab – enamiku ajast võtsid enda alla [L] Taizé vennaskonna lihtsad laulud, sõnaliseks osaks olid vaid mõned samavõrra lihtsad palved.

Asjale andis kõvasti juurde ka lauljate headus, lisaks mängis ei keegi muu kui vana Puravik ise sinna juurde kitarri (tasemel nagu ikka). Ka nii lihtsa muusika juures on oluline lisaks hingega asja juures olemisele ka ande olemasolu. Täna olid mõlemad punktid kuhjaga täidetud.

Vedasime Virgega ka Maksi lastekodust kaasa, sell oli ülimalt sillas (ja filosofeeris nähtu teemadel pärast tagasi sõites kogu tee…). Külalisi oli teisigi, näiteks oli pool kirikut täis laigulisi noorsõdureid, kel ühe väeosa kaplan oli soovitanud osalema tulla. Tundus, et ka poisid said uutlaadi elamuse. Taizé teenistus on kindlasti üks parimaid viise kirikukaugele inimesele natuke seda valdkonda kohale viia.

Teinekord piisab väga vähesest, et Jumalani küündida.

Taizé õhtupalvus Harkujärvel