Kuu: detsember 2007

Laagerdamas

Ilpo-sensei oli sel nädalavahetusel koos pundi oma jüngritega jälle siin. Mõnda vana tuttavat oli täitsa tore näha: kui nii edasi läheb, on meil Turus varsti lausa sõprusklubi olemas.

Mahv oli muidugi korralik ning paarinädalasest intensiivtrennist kurnatud hüppeliigestele see üldse ei meeldinud… Osa asju õnnestus kaasa teha, osasid tuli kõrvalt vaadata. Aga uut kõrva taha panemiseks jätkus nii ehk naa. Sellise kaliibriga meistrit on alati kasulik näha.

Eksamiga läks asi natuke pange ja hoopis ootamatu nurga alt – polnud piisavalt pehmet nunchakut, enda “poolpehme” on kumites täiega vastu kätt-jalga uhamiseks ikka liiga kõva. Nii tuli kõik tehnikad õhku teha ning sensei ei jäänud rahule. Nüüd tuleb kevadises laagris nunchaku kumite uuesti esitada (ja enne selleks mingi eriti pehme nunchaku hankida, millega võib inimest ohutult udjada), siis saab eksami tehtud. Hea veel, et niigi läks, seal oli kindlasti norida muudegi asjade kallal. Ehk päästis halvemast viimane Sakugawa no Kon Sho -kata – seda tehes olin juba eelnevast nii küps, et ilmselt tekkis mingi n.ö. mushin ehk “tühja meele” seisund. Igatahes selle eest hoopis kiideti.

Hästi hea meel on, et kogu algajate trennipunt laagrisse tuli ja et sügisel alles trenni tulnud ja meie poolt hoolsasti drillitud sellid esitasid kollase vöö eksamil sihukese kumite, kuhu ette IRL poleks kuidagi tahtnud jääda. Vinge vaatepilt oli. Eks sellisegi asja nimel tasub punnitada.

Igatahes aitäh Ilpo-senseile ning jätkame vehkimist.

Filmielamus: The Hunted

Sellenimelisi filme on tegelikult kaks ja kummalisel moel on neil üsna mitu ühisjoont – potentsiaalselt väga hea lugu, kihvt setting, head näitlejad (ühes küll vähem) ja ometi jääb lugu ise tiba lahjemaks kui võiks olla. Seekordne jutt aga käib 2003. aasta filmi kohta, peaosas Tommy Lee Jones ja Benicio del Toro.

Nagu juba öeldud, hea põnevikusüžee – missioonil läbielatud õudustest segi keeranud sõjaväelist salamõrvarit tuuakse püüdma tema kunagine õpetaja. Mõlemat peaosa mängib tugev näitleja. Mille poolest aga see film on üks parimaid üldse, on võitluskunst – nii realistlikult väljamängitud asja ei näe tihti. Sayoc Kali poisid (kes algul pidid peaosatäitjatele vaid paar tundi trenni andma, kuid see venis päevadeks) tunnevad asja. Nugade tegemise filmi sissetoomine on ka hea idee (kuigi ilmselt sellise juurikatulega, nagu Hallam teeb, on vist raske metalli piisavalt kuumaks ajada).

Ainus mure on, et kogu lugu tervikuna jääb veidi lohisema. Loos on kohati vastuolud sees. Õpetajale kirjutamise liin (oleks leidnud aega teist ära kuulata, oleks ehk kogu hullus olemata olnud) oleks võinud märksa rohkem sees olla, ka Hallami murdumise lugu oli natuke pinnapealne. Õnneks aga suutis Benicio del Toro need vähesevõitu stseenid üsna meeldejäävaks mängida.

Mis aga jäävad filmist närima, on nii mõnedki kummitavad küsimused. Massimõrvarist serbia ohvitseri ära fileerinud Hallam saab “vapruse eest” Hõbetähe ja muutub laiema publiku jaoks mõrvariks alles hiljem, kui samasuguse töötluse saavad “omad”. Positiivne tegelane LT Bonham õpetab oma jüngreid: “Tapmise juures on raske psühholoogiline pool. Kui see on käes, tuleb füüsiline ise järgi. Mis on aga raske, on seda hiljem välja lülitada.”

Ja mis kõige süngem tähelepanek: 2003. aasta filmi ja 2007. aasta päriselu antikangelased on jahmatavalt ühte nägu.

Benicio del ToroPekka-Eric Auvinen

Rooli taga

Hilisel hommikul ITK poole sõites paistis ees punane tuli Järve selveri juures teeristis – vabakäik sisse, hoog maha. Seepeale tõmbas kõrvalt napilt ette Passat ja sundis pidurdama. Kuna inimene end nii agressiivselt esile tõstis, jäi ta ka peale rohelist tuld silma. Järvel laia tee peal algas nõelumine üle kolme rea, mis teda tõesti mõnevõrra ettepoole viis. Kakk sõitis liiklusvoolus koos teistega edasi.

Vabaduse platsi foori taha jõudes seisis ees ikka seesama Passat. Niipalju siis kiirustamisest.

Usuvabadus või kultuuritus?

Natuke paneb mõtlema [L] see BBC uudis.

Tegu pole ju Ida-Saksamaa või Eestiga, Britannias on elu saanud rahulikult edasi minna. Ja ometi on tulemus selline nagu ta on.

Mõni ateist võib ju öelda: näe, asjade loomulik kulg, usku pole enam vaja. Kuid isegi sellisel juhul eeldaks, et pisike Johnny või Jane saaks 100 aasta pärast Westminster Abbey’sse ekskursioonile minnes veidikenegi aru, kuhu ta on sattunud ja mispärast sihuke suur imelik tornidega maja omal ajal ehitati.

Tänapäeval ei tähenda Parthenoni külastamine sundust Pallas Athenat kummardada. Jeruusalemma Nutumüüri ääres aga valjusti irvitada ja peeretada oleks ilmselt riskantne. Ja Kaaba templis räppima hakates saadakse enda pihta ilmselt kõik need kivid, mida palverändurid on saatana loopimiseks kaasa toonud. Nii et väike haritus ja sellest väljakasvav lugupidamine muude maailmanägemiste vastu võivad teinekord tervisele kasulikud olla.

Abiks asjake

Huvitav, et see pole varem silma jäänud (kiired ajad vist) – Kaku totufon (Soniga Eerikupoeg K750i) võimaldab täita edukalt ka kaugjuhtimispuldi rolli. Kuna suur osa siinkirjutaja töökohustustest sisaldab rahva ees mökitamist (nimetatakse loenguteks ja ettekanneteks), siis kulub teinekord täitsa ära.

Lihtne retsept on järgmine (eeldab, et läpakal on Bluetooth olemas):

0. pane läpakal Bluetooth käima – Linuxil käimaajamise õpetusi leiab hulgem näiteks [L] Ubuntu foorumist. Lülita moblal Bluetooth sisse.

1. anna terminalilt käsk sudo hcidd –connect mobla_MAC_aadress (tolle jaoks võib kuhugi ka ikooni vms käivitusvariandi teha). Kui MACi ei mäleta, leiab selle käsuga hcitool scan.

2. Mobla küsib, kas lubada kaugjuhtimist – jah.

3. Vali moblalt profiil – pakutakse Desktop, MediaPlayer või Presenter. Kõigil kolmel hakkab mobla juhtkang töötama hiire funktsioonides, lisaks on kahel viimasel paar spetsiifilist operatsiooni. Proovimisel töötasid esimene ja viimane veatult, MediaPlayeri all proovitud MPlayeril kõiki asju pruukida ei õnnestunud (aga proovisin ka suht jooksupealt, seda nagunii läpakal kaugjuhtimisega kuigivõrd ei kasuta).

4. Hakka kaugjuhtimisega sebima. Tähtsat nägu võib ka teha. 🙂

Täitsa kasulik asi seega.

Veel üks vana lugu

Kevadel 1994 oli Kakk ametis oma magistritöö lõpetamisega. Poole kõrvaga jäi aga aega ka va paljukirutud Öirolaulu vaadata. Iirlased olid just kaks aastat järjest võitnud (loe: pidanud järgmise võistluse korraldama) ning ilmselt oli Radio Telefís Éireann omajagu pankrotilõhna tundmas – igatahes otsustati vist minna kindla peale ja saata riiki esindama täiesti ebasobiv lugu.

See oli aeg, mil Eurovisiooni võistlustel kasutati veel suurt orkestrit ning iga maa dirigent oli võrdväärne esineja lauljate-pillimeestega (Eestist vist jõudis isand Leinatamm selle ameti ära proovida). Samas oli juba peale hakanud… kuidas nüüd viisakamalt öeldagi… tänaseks valitsev segasevõitu soolise identiteediga ning välise glamuuri peale orienteeruv palagan, kus laulu enda omadused on kolmandajärgulise tähtsusega. Ja siis lendavad peale kaks hallinevat vana kooli härrasmeest, kes mängivad ise pille ning laulavad oma noorusaegadest. Totaalselt out of context.

Tulemus: [L] Paul Harrington ja Charlie McGettigan panid kogu show täiega kinni. Konkurentsitult. Ja ausalt öeldes täiesti õigustatult. Fantastiliselt ilus laul nii sõnade kui meloodia poolest (sellel laulul on muide Eestis olemas hingesugulane: Ifi “Kuuskümmend viis”) ja iirlaslikult emotsionaalne ja musikaalne esitus.