Kuu: aprill 2007

Ilpo-sensei ja ratastoolirahvas

Jalamo-sensei oli sel nädalavahetusel taas Tallinnas käimas (ja Kakk on praegu seda kirjutades laagrist üsna küps). Eriliseks tegi seekordse laagri aga esmakordne eraldi Endla majas toimunud ratastoolirahva treening.

Kahju, et vaid umbes pooled tavapärastest tegijatest kohale said – paraku on meie ratastoolikasutajatel ikka veel tõsiseks probleemiks transport. Kes aga kohal olid, said ilmselt kõik toreda elamuse – Ilpo-sensei, kellele see oli esmakordne sedalaadi kogemus; trennitegijad, kes varem ilmselt polnud 6. daniga meest oma silmaga näinud; aga ilmselt ka Puutepunkti saate võttegrupp, kes asja huviga jälgis ning loodetavasti saavad ühe vahva saate valmis. Kahjuks tuli ise hoolsasti kaasa vehkida ning paar jooksupealt tehtud pilti läksid untsu – loodetavasti sai aga ELIL tegevjuht Auli paremad võtted ja neid näeb varsti ka veebis.

Tõnu ja Heiki bo 10-kumited harjutamas
Müts maha selliste meeste ees…

E-ülikooli konverents 2007

… toimus eile-täna Tartus.

Täitsa asjalik üritus oli, Hans tegi meie sessioonist vinge etenduse kahe videoekraani, mitme mikri, Skype Manager Kerli ja Google Jockey Priidu kaasabil. Ilmselt jõudis meie kolme ettekande (Terje, Hans ja Kakk) sõnum sotsiaalsest tarkvarast ja vabast lähenemisest üsna edukalt publikuni. Slaidid leiab [L] SlideShare’ist (märgendi [L] euni07tartu all), Kaku omad on alla laetavad ka [L] Kaku publikatsioonilehelt. Ettekande ajal teisel ekraanil näidatud viiteloendi leiab [L] KakuWiki sodisektsioonist.

Brrrr…

Kivirähule vastukaaluks ka teise ääre pealt…

Kakk loeb RSSiga sihukest kohta nagu [L] Christdot (ehk siis [L] Slashdoti eeskujul loodud aruteluportaal – mis on juba märksa pikaealisem kui siin varem mainitud Conservapedia ja GodTube). Nüüd oli seal [L] sihuke viide.

Ausalt öelda tuleb hirm peale küll. Snake Plisskeni lugude düstoopiad kipuvad ookeani taga vägisi täide minema. Ja kui see on tõesti kristlus, siis on Kivirähul, Wimbergil ja Õunapuul õigus. Iseasi, KAS see seda on (kes tahab totaalselt teistsugust kristlust näha, vaadaku siin paar sissekannet varem mainitud “Kloostrit”)… Kuid kui need lapsed selliselt ajupestuna üles kasvavad, siis on tõsine oht, et praeguste väheste [L] Westboro sarnaste ajusurnute arv hakkab katastroofiliselt suurenema. Ja mida see lõpptulemusena maailma mastaabis tähendab, teab ilmselt vaid Tema seal üleval.

Õnneks ei ole mitte kõik sealsed aru kaotanud. Päris head kommentaarid on [L] siin ja [L] siin.

Kõige kurvema irooniana tundub aga see, et sedalaadi kodanikud väidavad end sarnanevat Jeesusega – tegelikult on palju täpsem sarnasus tollaste juudi ülempreestrite Hannase ja Kaifasega (kes hiljuti mitmest kanalist jooksnud “Kristuse kannatusi” vaatas, peaks neid tegelasi mäletama).

Nagu näha härrade Phelpsi ja Luce pealt, on inimlik ebatäius kombineerituna aktiivse lolli ellusuhtumisega üks väga vastik kooslus.

Lahja lugulaul

Kiisu oli kusagilt Kivirähu viimase uudisjutu hankinud. Sai nüüd ka pilk peale visatud.

Lugema hakates tulid muidugi eeskujud koheselt silma ette. Paraku aga ei anna seekordne raamat küll isegi Enn Kippeli omaaegset “Meelist” välja, Lauluisa “Eesti rahva ennemuistsetest juttudest” või Juhan Jaigi “Kaarnakivist” hoopis rääkimata. Pigem on tegu põhikooli lõpetava (tõsi, keskmisest terasema ja vaimukama) poisi laiendatud klassikirjandiga.

Kivirähu rehepapilood olid eesti rahva andekas peegelpilt. Kunagi lehes ilmunud “Karjalaps ja kolm peletist” pani ikka südamest naerma. Nüüd aga on vist suur usuviha kirjamehe kreatiivsusest suurema osa nahka pannud. Kahju.

Mis usku puutub, siis Ervin Õunapuu suudab ses mõttes vähemasti vihastama panna. Kivirähu variant paneb üksnes õlgu kehitama.

Nii peabki

Eile rääkisin ühe tuttava härrasmehega (igaks juhuks nimesid ei maini – Eesti seadusruum on nagu ta on), kel oli Koplis väike intsident kahe kodanikuga. Nood tahtnud väga tema rahakotti endale saada ega hoolinud korduvatest kinnitustest, et tegelikult nad seda raha üldse ei tahagi. Üritasid asja jõuga lahendada. Viimaks kutsus asjaosaline (kes tattide õnnetuseks oli vana karateka) ise tüüpidele kiirabi välja ja pani nad kenasti auto peale.

Mitte et Kakk tahaks vägivalda promoda… Aga sihukesi uudiseid võiks rohkem olla. Saaks õhu puhtamaks.

“Klooster”

Sellenimelise briti reality-sarja esimene osa sai just läbi. Igatahes soovitaks soojalt selle teist ja kolmandat osa, mis homme ja ülehomme järgnevad. Pole iseendast eriline dokuseepide austaja, kuid see on kindlasti parim seninähtutest.

Lühidalt – viis suvalist jorssi, kes usuasjust jagavad keskeltläbi sama vähe kui enamik eestlasi, lähevad 40 päevaks benediktiini mungakloostrisse 22 munga seltsi elu mõtet otsima. Muidugi on sisse toodud ka dokuseebile tüüpilised lollivõitu intriigid, aga asja uba on tõsiselt tore. Juba esimeses osas oli uskumatult palju kõrvatahapanemist väärivat. Sarnaseid inimesi nagu too kloostriseltskond abtiga eesotsas oleks hirmsat moodi ka siiamaile tarvis, lokkava pohhuismi ja ahnusega võitlema…

Ja tolle Worthi kloostri tahaks kunagi lausa ise ära näha – fantastiliselt ilus koht tundub olevat.

Eli ei olnud jälle

Kusagil kella 11 kandis kadus Kakupesa ühendus ära. Uurimine näitas, et mõlemad nimeserverid maha surnud. Kõne Elioni – jah, on suurem rike Laagri kandis…

Õnneks oli nagunii asjaajamist (vt eelmine sissekanne) ja koju jõudes oli ühendus tagasi. Aga loodetavasti ei hakka Elion Starmani tegema, s.t. võrku üle enda tehniliste võimete laiendama. Esimene aasta polnud ühtki intsidenti, nüüd on paari kuu jooksul juba mitu olnud. Loodame, et tegu oli siiski erandiga. Vabandused nende ees, kes Pesa kätte ei saanud.

Põrutav elamus

Eile läks Kakk õhtul autoga trenni. Järve selveri juures ristteel sai punase tule taga peatutud. Siis käis mürts.

Esimesel momendil käis kaelast nõks läbi, aga ju pidasid kaelalihased suurema obaduse kinni. Autos lahtiselt olnud esemed lendasid kus seda ja teist. Viimaks autost välja kobides avanes pilt korralikust grupikast – minu masina tagumikus kinni Opel, sellel omakorda VW mikrobuss… Kusjuures paugu tugevusega võrreldes näis Hyundai tagapool üllatavalt terve – au ja kiitus korea autoehitajatele! Bussil ka nina peaaegu terve, vaid Opel oli tagant lössis ja eest number kõver (ning numbri jälg minu masina stange peal).

Kõige suurem kannataja, Opeli mees, näis autost välja tulles lausa rahu ise. Bussist aga laekus dressides kutt, kes esmamomendil hakkas kangesti otsustava näoga meie poole astuma. Ligidale jõudes aga taltus kuidagi ära – kas oli põhjus selgesti tõlgendatavas situatsioonis (ta pidi ikka üsna hullu kiirusega tulema) või milleski muus (mine tea, ehk isegi mustas karate-gi’s, mis Kaku lahtiste hõlmadega nahktagi alt üsna selgelt paistis), igatahes väikese jorina järel võeti süü omaks. Kõik osalised suutsid oma ratastel minema veereda.

Trennis käisin ära, aga kael oli ikka imelikuvõitu ja väga ei pingutanud. Öösel andis ka veel natuke tunda, aga õnneks vist paraneb. Täna siis tuli joosta mööda kindlustusi ja autofirmat (liisitud masin ju) – aga vist oli seis selge, nii kahjukäsitleja kui firmamehaanik noogutasid arusaavalt ja täitsid paberid ära. Masin aga sai vist ikkagi kõvema lopsu kui esialgu paistis – mehaanik tahab Kaku lausa nädalaks autost ilma jätta… 🙁 Hea, et kaherattaline olemas on.

Happens…

Pildike ülikoolielust

Ühel kursusel tuli reedeks üks kirjatöö esitada. Reede õhtul tuleb meil tudengilt:

Preili H : Kas on võimalik seda tööd hiljem esitada? Või mis valikud mul üldse on?
Kakk (vastik õppejõud, nagu ta on): Siis tuleb ninast sikutada… 😛 (aga annab pühapäeva õhtuni pikendust)

Pühapäeva õhtul tuleb uus meil, päris viisakas kirjatöö sappa pandud:
Preili H: Sikutasingi end ninast, pisut aitaski 😉

Seega hakkab Kakk ilmselt koostama patenditaotlust uudsele meetodile “Nasaalmanipulatsioon õppemotivatsiooni parandamiseks”. 😀

Häbi-häbi

Veidi peale keskööd, millega lõppes 1. aprill, nägi Postimehe veebileht välja nii:

Postimehe veeb 2. aprillil

Probleem esines kõigi vaadatud uudiste juures. Suur osa artiklite tekstidest oli maetud reklaamiläbu alla.

Postimeest on üldse viimasel ajal kummitanud tõbi keerulise nimega mania praeconia grandiosa. Nüüd on jõutud sinnamaani, et uudiste lugemine on vist teisejärguline tegevus. “Uudis pole oluline, papp on põhiline”?

Võimalik, et kesköö paiku materjali vahetatakse ja tegu on esialgse apsakaga, mis on hommikuks kadunud. Aga ikkagi on nii Postimees kui EPL häirivalt kasvava sodiprotsendiga.

APDEIT HOMMIKUL: ehkki mainitud haigus on endiselt tuvastatav, saab nüüd vähemalt jälle uudiseid lugeda. Vähemalt on hommikused tööletulijad kiire liigutamisega. 🙂