Kuu: aprill 2007

Lõpuks laeval

Kell on hetkel mõni minut üle kesköö, M/S Star seisab veel sadamas – aga kohe on minek kodu poole.

Tamperes sai natuke vähemalt öösel magada, aga väsimus on ikka peal. Ja homme peab kella 10-st loenguid pidama… Too HYVITE sümpoosion (nüüd on vist uus buzzword välja mõeldud – wellbeing technology) oli rohkem selline pintsaklipslaste üritus, aga paar päris huvitavat ettekannet oli ka. Eriti pull asi oli smart pants ehk anduritega püksid, mida kasutatakse kehvema kehalise vormiga inimese treenimisel kontrolliks, et too üle ei pingutaks. Tjaa, siit võib igasugu vingeid võrdlusi teha… 🙂

Enda ettekanne läks enam-vähem ja mahtus suht lühikesse aega (15 minutit) ära ka – harilikult on oht üle rääkida. Slaidid panen homme ka SlideShare’i. Aga ega selle lühikese ajaga eriti palju põhjapanevat rääkida ei saanud – jupp enda omaaegsest doktoritööst pluss mõned uuemad tähelepanekud. Aga kutsujaid olid kangesti rahul (või oli neil lihtsalt maskotti vaja, mine võta kinni).

Tagasisõit käis mööda Tampere-Helsinki 120 km/h piirkiirusega teed ja üsna kähku. Vahepeal aga läks väsimusest pilt nii eest ära, et keerasin Neste bensiinijaama sisse, panin igaks juhuks kella äratama ning tukkusin tund aega. Pärast seda oli olemine hoopis viisakam, ostsin samast õhtusöögiks paar pitsalõiku ja jõin autosse jäänud termosest eilset kohvi peale. Aga isegi selle viivitusega sain Helsingisse kaua enne õiget aega – sõitsin siis Läänesadamasse ning sealt neemenuka taha ühele mereäärsele tänavale päikseloojangut vaatama, loengumaterjale uurima (Matti kingitud ja signeeritud doktoritöö on igati vinge värk, see mees annab varsti Himaneni mõõdu välja – tuleks ehk [L] IMKE-sse õpetama tuua) ja muusikat kuulama.

Üheks selle sõidu tulemuseks on muide ka see, et hakkasin soome poppmuusikast märksa paremini arvama – siiani oli kokkupuuteid vaid kas sihukeste Katri Helena sarnaste iskelmä-tüüpide, veidravõitu suomirokkarite või siis Irwin Goodmani ja Sepi Kumpulaise sorti naljameestega. Tuleb välja, et soomlastel on ka vägagi kuulatavat pehmemat rokki (siiani tuli ainult Dingo meelde). Nii et Suomipop ja Aalto tuleb siiakanti sattudes teinekordki raadiost välja kruttida.

Aga seal mere ääres istuda, musa kuulata ja Matti filosoofiat (mis kohati itimehe jaoks muidugi üsna hardcore tundub) lugeda oli mõnus. Viimaks läks pimedaks ja läksin sadamasse sappa. Seal läks igavene hulk aega – vist olid kõik soome rekkamehed otsustanud tolle öise Stariga sõitma tulla. Aga viimaks olin peal.

Nonii, nüüd sõidabki. Paari tunni pärast peaks kodus olema. Aga kokkuvõttes oli täitsa asjalik reis.

Stultus Universalis

Kaku aeg-ajalt esinev alter ego on [L] Kakk Siiber, Kõikide Lolluste Doktor. Hiljem lisandus internatsionaalsem versioon Owl MacDamper, Doctor of Universal Stupidity. Ja nüüd on olemas ka Pöllö Pönttö, Kaiken Hölmöilyn Tohtori. Joensuus said mõned kohalikud kõvasti naerda.

Nagu üks sealne kolleeg (täpsemalt toosama eespool mainitud Matti) küsis: “Onks se näin, että akateemikkojen pitääkin olla hieman vinksahtaneita?”

Tamperes

Eilne õhtu kulus materjale lugedes ja asju pakkides. Täna hommikul tegin endale viimastest proviandijuppidest (osa säilivaid asju jäi üle ka, pasta näiteks) söögi ning keetsin termose kohvi täis, pakkisin viimased jupid kokku, tassisin asjad autosse ning ütlesin oma mõnusale nädalakodule nägemist. Siia tasub teinekordki tulla, hind on mõistlik ja elamine mõnus. Siis keerasin auto nina Tampere poole.

Esimene pool sõitu Jyväskyläni oli hästi mõnus – praktiliselt kõikjal vaid metsik loodus ja ilusad järved. Soomlased on teede äärde tihedalt parkimiskohti pikkinud – ka siin on need kohati üsna ärasitatud, aga vähemalt jääb nii muu loodus puhtaks. Tegin paar peatust, vaatasin järvi ja jõin termosest kohvi.

Teispool Jyväskylä algas hoopis teistsugune, tiheda tsivilisatsiooniga Soome. Liiklus oli päris tihe ja läks Tamperes ikka üsna hullult tihedaks (arvestades seda, et olin nädala jooksul harjunud Joensuu olematu liiklustihedusega). Hotelli kohta teadsin vaid nime ja aadressi ning seda, et peab kusagil raudteejaama juures olema – aga vedas, jõudsin enam-vähem lõhna järgi kohale. Võrreldes Joensuu Apartementosega on see hoopis teisest mastist – aga palju vähem kodune. Tõsi, plussiks on see, et WiFi toimib korralikult.

Panin asjad ära, käisin duši all ning kuna jõudsin suht varakult, otsustasin ka raekojas vastuvõtul käia. Seal trehvasin paari vana tuttavat, ülejäänud seltskonnast moodustasid suure osa nihonjin’id – üks Tokio delegatsioon. Esinduslik, kuid üsna kirju seltskond – näis, mida nad siis homme sümpoosionil räägivad.

Jalutasin raekojast hotelli, panin need muljed siia kirja ja nüüd hakkan veel ettekannet ja ülehomseid loenguid mõtlema.

Joensuu-nädala lõpetus

Nädal läks täitsa kiiresti. Tegelikult kulus täitsa ära – kolm loengut ning paar muud üritust oli piisavalt väike koormus, et pikast hullust rabelemisest natuke puhata.

Reedel käisin kohalike eripedagoogide magistriseminari kuulamas. Mõne uue mõtte HEVI kursuse jaoks sain, aga muidu oli tiba liiga teine valdkond. Õhtuks kutsusid kohalikud eripedagoogid restorani, täitsa mõnus jutuõhtu oli. Laupäeval kirjutasin kodus loenguid, puhkasin ja käisin jõe ääres spordiväljakul tonfadega vehkimas (õnneks oli seal üks kena kuur, mis pilkude eest varjas).

Pühapäeva õhtupoolikuks kutsus üks kolleeg enda poole külla. Hästi vahva koht äärelinnas – siinmail suudab tavaline kraadiõppuritest abielupaar endale mitte kuigi tapva laenu abil ilusa eramaja soetada. Lisaks soomlastele oli kohal ka paar tõmmunahalist informaatikatudengit Keeniast – patrasime seal siis läbisegi soome ja inglise keeles. Aga tore õhtu oli, vahepeal sai üle hulga aja ka klaverit näppida. Hämaras autoga kodu poole veeredes ootas maja ees üllatus – keset muruplatsi istus üks väga kõrvaline isik. Sõi rohtu ja ei teinud eriti väljagi. Jänes sindrinahk – täitsa ehtne halljänes, mitte küülik – ja täitsa keset linna!

Täna hommikul külastasin Tehnoparki ja kohtusin teadur Matti Tedrega (eesti juurtega mees; teda teadsin juba varasemast külaskäigust siiakanti), kes paari väga huvitavat laborit tutvustas. Esmalt on siin just sihuke kasutatavuse uurimise labor, mida Hans ilmselt meile TLÜ-sse tahaks tekitada. Näiteks saab spetsiaalse arvuti ja tarkvara abil uurida inimese pilgu liikumist arvutiekraanil ja sellest igasugu põnevaid järeldusi teha. Optikalabor, kus erinevat liiki valgust ja värve uuriti, oli ka lahe. Uskumatu, kuidas võib valguse abil inimese värvitaju muuta…

Ja viimaks siis viimane loeng Joensuus, seekord ingliskeelsena. Audikas oli võrreldes varasematega üsna täis, suur osa kuulajaist olid üsna eksootilise väljanägemisega (sealhulgas ka eile kohatud tüdrukud). Aga tundub, et jutt läks päris hästi peale. Igatahes nii Matti kui ka eripeda tüdrukud leidsid, et mõtteainet tuli küllaga – mis tegelikult jutu eesmärk oligi.

Täna õhtupoolikul pean Tampere seminari ette valmistama ja neljapäevaseid loenguid mõtlema, homme on ees pikem sõit Tamperesse ning ülehomme sealne seminar. Koju peaks jõudma öösel vastu neljapäeva.

Ikka Joensuus

Kaks soomekeelset loengut läksid üsna ilusti – kuigi mõlemas oli vaid kolm inimest kohal, olid kuulajad väga huviga asja juures ja arutelu läks pärast päris pikalt. Keelega sain hakkama – kuigi hea oli, et slaidid lasin eelnevalt üle vaadata: kirjalik soome keel võiks kohati parem olla. Näis, mis esmaspäeval itimeestele peetava ingliskeelse loenguga saab.

Eile käisime ühe kohaliku kolleegiga ühes kohalikus koolis puuetega laste klassi vaatamas. Meie mõistes õpiraskustega 8-10 aastased lapsed ehitasid LEGO Robotic Inventions 2.0 juppidest (lego-klotsid koos mootorite, raadioandurite ning arvutisse installitud juhtimissoftiga) igasugu imemasinaid. Mõtlema pani.

Elamine on mõnus, eile tegin päikseloojangu ajal välisukse ees kivipõranda peal mõnuga oma poolteist tundi trenni. Täna oli aga hommikul lumi maas – õnneks ilmateade lubab tuleva nädala alguseks soojemat ilma, muidu võib suverehvidega Tamperesse sõit keeruliseks minna.

Täna hommikul praadis Kakk mune ja viinereid, kui laest hakkas Hirmus Koledat Häält tulema. O feck, nagu iirlased ütlevad – suitsuandur! No kiiresti kribakraba tooli peale püsti ja seadmele uninstall. Edaspidi peab vist praadimisest loobuma või siis enne kisakasti aegsasti maha monteerima. Õnneks see mingi kaugema seadmega ühendatud polnud, nii et turvamehi ei paistnud kuskilt kohale jooksvat.

Nädalavahetusel üritaks ka ehk siin veidi ringi vaadata – aga ega palju aega pole, kuna nii Tampere seminar kui neljapäevased loengud vajavad ettevalmistamist.

Joensuus

Kakk kolis nädalaks Karjalasse ära.

Hommikune laevasõit uuel Tallink Staril polnud ka autoga minnes mingi probleem – kontroll oli üsna minimaalne (ehkki Soome poole peal võeti paar autot eespool üks punt rajalt maha küll). Väikese orienteerumise järel õnnestus ka Läänesadamast ringteele saada ning sealt juba E75 magistraali peale.

Sõit oli pikk ja päris vastikult väsitav – seda enam, et öösel magasin kehvasti. Jama oli ka lõpupoole pidevalt vahetuvates 80- ja 100 km/h lõikudes, kus pidevalt ka valvekaamerad väljas olid (100-sel lõigul aeglasemalt sõites jäi jälle teistele jalgu). Tee läks aga otse ning mingit eksimisvarianti polnud Joensuuni välja, alles linnas tuli veidi tiirutada. Meeldivaks teekaaslaseks osutus soome analoog meie Raadio 3-le, Radio Aalto – mängib samasugust pehmemat poppi ja rokki Dire Straitsist Scorpionsini.

Majutuskoht Joensuu Apartementos on hästi mõnus paik. Sisuliselt väike 1-toaline korter oma sansõlme ja miniköögiga, kus lisaks nõudele on olemas ka väike pliit, mikroahi ja kohvimasin. Seda ette teades olin kodust suure hulga söödavat kaasa vedanud, nii et siin veab ehk sööki ostmata välja (ERASMUSe õppejõuvahetuse toetussumma on Soome puhul üsna minimaalne). Nädalane majutus maksab vaid (Soome puhul) 196 eurot, seega ka see on soodne. Üldse eelistan sellist mõnusat omaetteolemist nii mõnelegi kallile hotellile.

Kui üldse nuriseda, siis ainus mure on lubatud wifi mittetöötamine – proovisin nii Linuxil, Wíndowsil (jah, buutisin üle nelja kuu taas XP üles – ja panin kohe kinni ka) kui mobla Symbianil. IP saab kätte, gateway’d ja DNS-i aga mitte. Aga noh, vajadusel saab ka ülikoolis netis istuda, auto on lõppude lõpuks ju olemas. Pisinurinateks on ehk vaid Soome 4 kanalit telekas (kuigi tegelikult sellest täitsa piisab) ning määratud parkimiskoht hoovinurgas, mis on paras mudaauk (autost tulles peab toauksel tükk aega kingi rookima). Aga muidu on äärmiselt mõnus elamine.

Joensuu on üldse üsna teistmoodi, võrreldes Tallinnaga ja ka Helsingiga. Kõik liigub kuidagi aeglasemalt ja rahulikumalt. Sõitsin hommikul ülikooli kohalikul “tipptunnil”. Peatänav oli umbes nagu meil Vabaduse puiestee keskpäevasel sügaval tööajal. Liiklus on rahulik, pealegi on suur osa kesklinna 40-se ja isegi 30-se piiranguga (oi, millist lärmi selline asi Tallinnas tõstaks!).

Bensiin on meiega võrreldes muidugi roppkallis, keskeltläbi 1,3 eurot liiter. Seepärast väga suuri ekskursioone ilmselt ette ei võta – siinkandis oleks muidu vaatamist küllalt, loodus on tõeliselt ilus. Aga ega ka aega pole laialt – täna ja homme on soomekeelne loeng eripedagoogidele ning esmaspäeval ingliskeelne itimeestele (keda huvitab, siis slaidid lähevad taas Slideshare’i), lisaks tuleb ette valmistada tulevakolmapäevane seminariettekanne Tamperes ning kohe peale kojujõudmist toimuvad neljapäevased TLÜ loengud.

Aga ikkagi, väike vaheldus kulub üsna ära. Nädalavahetusel võtan tonfad ja otsin mõne kõrvalise koha, kus saab trenni teha, ilma et mõni mummo poliisia ei soita.

APDEIT ÕHTUPOOLE: Nüüd on elu esimene ametlik soomekeelne loeng ka seljataga ja edukalt – lasen homme slaidid mõnel soomlasel veel kindluse mõttes üle tsekkida ja panen need siis välja. Rahvast oli muidugi kasinalt (eks siin on sama asi nagu meilgi, et tudengid eriti kuulamas käia ei viitsi), aga kohalolijad võtsid küll väga hästi vastu. Näis, mis homme saab. Sain enda käsutusse lausa ühe kabineti (pärisomanik olla tõbine) ning võin siin ca kella seitsmeni kükitada, kuni välisuksed kinni pannakse. Homne loeng vaja ju kah ette valmistada.