05.2006 arhiiv

Venia legendi

18.05.2006

Kakk pidas kolmapäeval TLÜ dotsendiks kandideerimisel nõutava kohustusliku loengu ehk venia legendi teemal “Vabast tarkvarast vaba kultuurini”. Slaidid on [L] dokkide lehel.

Veel üks mõte

16.05.2006

… üle-eelmisele sissekandele jätkuks, tollest eespool mainitud foorumist loetu teemal.

Uskumatu, millise vastiku laengu saab peita nii ilusatesse sõnadesse nagu “Jumal õnnistagu sind!”. Ja veelgi uskumatum on see, kui ennast täis võib olla usklik inimene.

Häbi ja paha hakkab.

Erapooletu meedia

16.05.2006

EPLis (Delfis ka) vigisevad jälle mingid sellid teemal “liiga palju religiooni”. Kahtlemata on kodanikke, kes selle teemaga endale odavat populaarsust teevad (üks selline juhib praegu üht maailma suurriiki). Seda aga ei anna mingitpidi niimoodi üldistada.
Sihukest jura avaldavad meie “ajakirjanikud” küll, sellest aga, et Treffneri gümnaasiumi õppurid on vastuseks õiguskantsleri ettekirjutusele kogunud [L] hetkeseisuga üle 1600 allkirja usundiõpetuse toetuseks, ollakse targu vait. Pole poliitiliselt korrektne ju.

Apdeit – [L] Postimehes sellest siiski räägitakse. Soovitan lugeda ka kommentaare. Väga naljakas on vaadata, kuidas mõnele inimesele tõsimeeli pähe ei mahu, et mõni ärksam gümnasist tahab teiste inimeste ilmanägemisi paremini tundma õppida…

Üks mõte

14.05.2006

Kakk loeb vahetevahel mõningaid Eesti usuteemalisi foorumeid. Ühes neist on viimasel ajal domineerima hakanud üks inimene, kel on absoluutselt kõik 100% selge ning kes kõik teised vastuvaidlemist välistaval toonil paika paneb.

Selliseid inimesi nähes tekib pea alati mõte – tema Jumal on niivõrd pisike, et mahub täielikult tema peakese sisse ära…

Securefest 2006

13.05.2006

… toimus täna paralleelselt IT Kolledžis ja Tartu Ülikoolis.

Tallinnas oli inimesi paras punt, kuigi neosaalis oli vabu kohti veel kõvasti. Securefesti puhul kipub natuke jääma segaseks sihtgrupp – on ta mõeldud spetsidele või kõigile huvilistele (ka veel nappide teadmistega)? Nii oli ka mul üsna raske oma jutule sobivat taset valida – viimaks üritasin teha sellise üldisema, mis algajamal inimesel üle pea ei sõidaks ja samas ka profile midagi veidi ütleks. Keda räägitud jutt huvitab, leiab slaidid [L] dokkidelehelt.

Andmekaitse.ee

11.05.2006

“Vaata Maailma” poisid on [L] sihukese foorumi püsti lükanud.

Au ja kiitus neile selle mõtte teokstegemise eest. Jubedamalt vajalik asi. Paraku tundub, et juba mõni kuu tegutsenud foorum ei ole päris hoogu sisse saanud, postitusi on küllalt vähe ning Kakk (kes natuke teemat valdab, kuid eksperdiks end ei pea) sealt uusi teadmisi seni veel juurde ei saanud. Loodetavasti paraneb olukord tulevikus veidike. Paar mõtet:
1. Tuleks selgemini määratleda kasutajaskond. Praegu on seis udune, kas see peaks olema “patsiga poiste” endi kogemustevahetamiskoht (kus peale puht-tehnonippide antakse ka soovitusi “tumbajumbade” harimiseks nii, et nood jutust aru kah saavad) või lihtsalt ärksamate arvutikasutajate kogunemiskoht, kus andmeturbest “inimese keeles” räägitakse? Tegelikult oleks väga vaja mõlemaid, kuid nii, et neil selgelt vahet teeb. Õppinud häkkeril hakkab algajate foorumis igav ning algaja saab häkkerite jutust halvemal juhul korraliku debreka.
(Apdeit – sorry, veebilehel oli see kirjas, et peaks spetside foorum olema. Aga seal on ka kirjas, et “aprillis avatakse tavakasutajate leht” – seda aga mai keskel veel ei ole. Pealegi on sisu osas küllaga ka väga triviaalseid, tavakasutajale mõeldud näpunäiteid stiilis “ära kasuta arvutit administraatorina”).
2. Panna midagi mõistlikku saidi avalehele – kasvõi link foorumi lehele. Praegu on seal vaid sisselogimisaknad – juhukasutaja kehitab õlgu ja läheb mujale.
3. Keelepolitsei kuluks ära. Kui ka häkerdised omavahel võivad endale lubada grammatikast ülesõitmist ja karmi slängi, siis laiema kasutajaskonna puhul see ei toimi. Terminoloogia rubriik see-eest on hea mõte.
4. Kusagil esines vabandus, et “98% kasutab Windowsi, me siis ka muust ei räägi”. See seisukoht oleks parem heaga ära muuta.

Aga igatahes edu tegijatele.

Iirimaa pildid

10.05.2006

… on nüüd [L] veebis väljas.

Tagasi Rohelisel Saarel, vol 3

10.05.2006

Eilne päev algas taas hommikulauas kolleegidega pada ajades ja kohalikku juustu kaifides (ilmselt oli selle margiks Duruss, hiljem nuhkisin välja. Kahjuks polnud aga võimalust minna seda poodidest jahtima). Pärast sööki kirjutasin end hotellist välja, võtsin asjad käe otsa (omal ajal ostetud väike ratastega kohver on hirmus hea asi – mahub lennukis käsipagasisse, mahutab nii läpaka kui mõõduka koguse kraami ning on ilusti järelveetav) ja vantsisin DIT poole.
Tööd jätkus viimasel hommikul vaid keskpäevani – et lõuna oli samas plaanitud 13.00-ks, istusin lihtsalt tunnikese läpakaga netis ja ajasin vahepeal teistega juttu. Tundub, et siin oli teisigi, kes minu IO-kriitikaga päris nõus olid, igatahes leidus mõttekaaslasi küll. Peale lõunat jätsin seltskonnaga hüvasti ja leppisin Vincentiga SMSi teel kokku, et käin veidi linna peal ja lähen seejärel temaga [L] IT Tallaght’s kokku saama.

Tolknesin natuke linna vahel ringi, ostsin paar pisiasja, vaatasin raamatupoode ja viimaks otsisin südalinnas üles bussi nr 54A peatuse. Dublini bussiliiklus on väljaspoolt tulija jaoks suht paras porno, peatustel pole nimesid (nüüdseks on küll vähemalt bussinumbrid seal kirjas) ja peatumist tuleb igal ajal ise paluda – nii et kui mahaminekukohta ise ära ei tunne, on tõsine võimalus mööda sõita. Õnneks olid bussinumbrid mitme aasta tagant meeles, peatuse asukoht samuti ning ka sihtkohas (kus tollal ise elatud sai) polnud äratundmisega mingeid raskusi.

Tallaght on Dublini edelapoolne eeslinn (umbes nagu Nõmme Tallinnal), mis tänaseks aga areneb nii kiiresti, et annab juba eraldi võttes ühe Iirimaa suurima linna mõõdu välja. Varasema ajaga võrreldes on kõvasti ehitatud ja nii linn kui ka kolledž laienevad mühinal. IT Tallaght, mida me eelmistel kordadel seoses ühe europrojektiga külastasime, on üks päris mitmest sedalaadi õppeasutusest üle Iirimaa – Institute of Technology on meie mõistes polütehniline kutse/rakenduskõrgkool, annab nii kutse- kui ka rakenduskõrgharidust ning viimastel aastatel pakuvad mitmed IT-d mõnes vallas ka kraadiõpet. Arvutivallas on vist lähimaks vasteks meie ITK, kuid iiri IT-d õpetavad märksa suuremat valikut alasid (ja arvutivallas paraku kummardavad endiselt pisipehmet puujumalat).

Sain ilusti bussiga kohale, jalutasin mööda igavesti uhkest pseudogooti stiilis prioraadikompleksist, kaifisin Glenview’ panoraami Wicklow’ mägede suunas, jalutasin [L] St. Maelruaini kirikuaias ning viimaks maandusin IT-sse. Vincenti oodates lappasin kohalikku tudengiteatmikku – muidu asjalik raamatuke, aga muude erinevate kontakttelefonide ja -andmete kõrval jäi silma rubriik “Relationships/Marriage” ja seal prominentsel kolmandal kohal figureeriv telefoninumber kirjaga “Victim Support”. Njah, kuidas seda nüüd mõista… 😀

Viimaks sai Vincent oma asjatoimetustega ühele poole ja hakkasime tema kodu poole liikuma. Kuna aga tee viis minu omaaegsest majutuspaigast mööda, tekkis mõte sisse astuda ja vaadata, kuidas tädi Claire elab. Mainitud võõrastemajapidajast vanadaam oli meile kõigile omal ajal vanaema eest – esimene kord olin seal sügisel neli nädalat, järgmisel kevadel veel kaheks tagasi minnes oli tõesti tunne, nagu läheks vanaema juurde. Hästi armas inimene on. Nüüd aga polnud paar aastat kontakti pidanud – isegi ei teadnud, kas ta eluski on (vana inimene ikkagi ju)…

No koputasime siis uksele. Ja ennäe, tädi ise täitsa ukse peal! Sama kõbus nagu enne (ehkki nüüd peaks aastaid juba üksjagu üle 70 olema) ning sama terane ja asjalik. Eks tal oli ka kindlasti tore meid näha – tegelikult pidavat tal paljud endised kliendid niimoodi sisse astuma (tädi Claire’i tundes pole see mingi ime). Viisime talle šokolaadi, tegime koos pilti ja istusime seal juttu ajades ligi tund aega. Vahva oli.

Edasi siis kobisime Vincenti poole. Vincent oli täitsa endine, tema proua Margaret samuti. Aga noorem põlvkond, sindrinahad, olid tollastest pägalikest vahepeal kõik Kakust pikemaks kasvanud… Hästi mõnus õhtu oli, kuulasime muusikat ja ajasime juttu. Kui hästi läheb, saab neid ehk lähitulevikus ka siinkandis näha – ma juba ähvardasin, et võtan hullud katsed kavasse ja proovin järgi, mismoodi ühe suure iirlase peal eestimaine saunaleil toimib…

Enne keskööd viskas Vincent mind lennujaama. Seal oli paras tsirkus, Eesti Õhu lend oli juba tablool pool tundi hilisem kui varem plaanis, seejärel aga venis veelgi. Selgus, et lennuki ühes aknas oli ühes klaasikihis mõra – igasugu insinöörid torkisid ja näppisid siis toda akent siit ja sealt ning viimaks andsid loa startida. Lennata tuli aga madalamal kui plaanitud ning seetõttu tuli kogu lennuplaan jms ümber teha. Kell oli igatahes tubli poolteist tundi üle eelnevalt teadaolnud stardiaja, kui minema saime.

Lend sujus vahejuhtumiteta, kui mitte arvestada kapteni naljakat puterdamist vahepealsete teadete esitamisel (nii eesti kui inglise keeles). Olin parajalt zombie-olemisega, õnneks pakuti viivituse tõttu vähemalt kohvi tasuta (muidu on kogu nodi ju nüüd tasuline) ja see oli üllatavalt joodav keedetud. Päikesetõus oli ka täitsa ilus. Lennujaamas keegi mingit tüli ei teinud, pakke polnud ka vaja oodata. Taksosse ja koju.

Nii et nüüd tuleb hakata siinmail Vincentile mingit kättemaksuaktsiooni plaanima. Kokkuvõttes oli vahva sõit – tore oli nii maad kui inimesi uuesti näha. Varsti peaksid ka paar pilti siiasamma üles saama.

Tagasi Rohelisel Saarel, vol 2

09.05.2006

Eile sai seltskonnaga ka üksjagu tööd tehtud, meie ühine raamat ja kursus sai tublisti parema põhja alla. Tuli enda jutt ka ette kanda ning see võeti hästi vastu – algsest hirmust “häkkeri”-sõna ees ei olnud eriti midagi järel. Päeva lõpuks oli aga kõigil juhe nii koos, et ka auväärsed härrasmehed (põhiosa seltskonnast) hakkasid lolli nalja viskama…

Õhtuks ronisid teised Temple Bar’ile, mina aga pidin oma vana sõpra Vincenti trehvama. Saatis teine mulle SMSi ja käskis end Wexford Streetilt Whelansist üles otsida. Koht oli ligidal ja kohale sain täpselt. Vincenti-vana oli sama suur kui viie aasta eest ning üksnes veidi enam halliks läinud. Möla ja suht karm Dublini aktsent olid aga endised. 🙂 Alguses istusime pool tundi pubis pindi taga, siis kolisime aga samas kõrval olevasse kontserdipaika – Vincent oli juba enne rääkinud, et saavat üht asja sõprade kaudu kuulama. Esineja nimi mulle midagi ei öelnud, aga üldiselt oli juba teada, et Vincenti-vana rämpsu ei kuula.

Whelansi kontserdisaal meenutas hübriidi von Krahlist ja kino Kosmosest ning oli rahvast paksult täis. Ehkki polnud ei [L] Eliza Gilkysonist ega [L] Robert McEnteest midagi varem kuulnud (äbiäbi!), oli kohe algusest selge, et oleme õigesse kohta sattunud. Eliza esitles oma uut plaati “Paradise Hotel” ning kui järjekord nimilooni jõudis, tundus küll, et [L] Eva Cassidy on maa peale tagasi saadetud. Muide, ka teda sain esmakordselt kuulda tänu Vincentile ning tema töötlus kuulsast Stingi hitist “Fields Of Gold” on parimaid lugusid, mida tean.

Kaks vokaali (peamiselt Eliza) ja kaks kitarri (Elizal juhtmega akustiline, Robertil ilmselt mingi Fender). Bändi polnud üldse vaja, mõlemad mängisid fantastiliselt. Stiil käis klassikalistest folkballaadidest bluusi ja karmi protestilauluni välja (Põõsa Jorh sai taas ühelt lauljalt kere peale). Vahele veel lõbusaid lugusid Eliza kirjust elukäigust.

Omaette preemiat väärib iiri publik. Mõnus seltskond, kes Elizale innukalt kaasa laulis ja kohati edukalt taustakoori osa täitis – isegi laulja ise oli suht sillas ning laulis kahele setile lisaks veel pool kolmandatki.

Nii et tänud Vincentile vägeva elamuse eest. Ja kui eelmisel ööl ei saanud kuidagi magada, siis nüüd hoolitsesid kaks pinti Whelansi Guinnessi selle eest, et Kakk magas nagu kott ja ärkas ise pool minutit enne telefonialarmi karjumapanekut. 🙂

Hotellist kirjutasin end hommikul välja (jätsin neile valvelauda ühe eesti šokolaadi – nii meeldivat vastuvõttu nagu Albanys polegi kaua kohanud) ja tulin “tööle”. Õhtul peaks Vincentile külla minema ning siis keskööks lennujaama jõudma.

P.S. Eilsete uudiste põhjal tuleb Estonian Airi omanikele, kes plaanivad septembrist Dublini otselennu ära kaotada, naha peale anda. Õnneks oli lärm juba lehtedes päris kõva – äkki mõtlevad ümber. Kamoon, 3000 tegelast töötab siinkandis ja nemad võtavad lennu maha…? Tulleski oli suur osa lennukist täis.

Tagasi Rohelisel Saarel

08.05.2006

Jep, Kakk on jälle Iirimaal. Küll ainult paariks päevaks ja ainult Dublinis, aga ikkagi.

Kohale sain üldiselt ilusti. Tallinnas hilisõhtusele lennukile istudes selgus huvitav tõsiasi – kui eelmisel korral samasse kohta lennates oli domineerivaks English, siis nüüd oli tegu igapidi “otse ja omadega” – otselend Tallinn-Dublin, Estonian Air, lennuk eestikeelset mõminat täis. Vahva ju.

Üllatus jätkus ka Dublinis – istusin AirCoachi ja palusin bussijuhionul end õiges kohas maha visata. Maha minnes ütles vana mulle midagi, mida alguses gaeli keeleks pidasin, siis aga jõudis kohale – see oli küll tugeva aktsendiga öeldud, kuid täiesti maakeelne “Head aega!”. 🙂 Vaat mida tähendab maarahva sisseränne sinnakanti!

Hakkasin rõõmsalt astuma… vales suunas. Nii sain ilusa jalutuskäigu öises Dublinis. Kui viimaks asi kohale jõudis, polnud aga St. Stephen’s Greeni, Harcourt Streeti ja Albany House’i leidmine kuigi raske. Kohale jõudsin kella ühe paiku öösel, kuid vastuvõtus istuv muhe iiri papi võttis mind kenasti vastu ja helistas pärast veel tuppa üle, et küsida, kas kõik ikka korras on. Majutati alla keldrikorruse nurka – hommikul aknast välja kiigates vahtis vastu kivimüür ja väga mitme põrkega kohale jõudev päevavalgus. Tuba ise on aga mõnus ja kodune, kõik on olemas – isegi briti kombe kohane teekann. Kohale jõudes kulus täitsa ära.

Siiski – üks asi jäi koju. Nimelt briti elektrivõrgu adapter. Omal ajal sai see endale ostetud, kuid suure kiirustamisega jäi maha. Hommikul aga läksin küsima ja ennäe – tunni ajaga oli vajalik jupp mulle laenatud. Müts maha pererahva ees – ka muidu tunduvad hästi mõnusad inimesed (tundub, et tegu on pereäriga).

Hommikusöök oli – üllatus-üllatus – kõigest kontinentaalne. Esmakordselt Briti saartel jäi hommikune munaroog saamata. See-eest oli kõik pakutav tasemel – head leivad-saiad, toast tehti kohapeal, kohv toodi presskannuga lauda ja maitses tõesti kohvi moodi, puuviljasalatis olid päris puuviljad (mitte balsameeritud kujul). Kõige tipp oli aga juustuvalik – eriti hea oli miski kerge valge hallitusega juust Corki lähedalt, nimest ei saanud kahjuks täpselt aru. Peab uurima, ehk saab kusagilt kaasa osta.

Isegi WiFi pidi olemas olema, kuid seda ei jõudnud hommikul proovida. Hommikusöögilauas sain tuttavaks muu projektirahvaga – avaüritusel Barcelonas ma ei käinud, aga nüüd tundub seltskond täitsa mõnus olevat. Kuigi jah – rahvas on äärmiselt erineva taustaga, näis mis sellest ühisest raamatust ja kursusest välja tuleb. 🙂

Projektiarutelu toimub [L] DIT-s, paarsada meetrit hotellist eemal. Täitsa mõnus koht, ka siin pandi vaba ligipääsuga (!) WiFi kohe üles. Nii et kõik vajalik on täiesti olemas.

Õhtul peaks veel oma vana sõbra Vincentiga kah kokku saama. Nii et siiani on päris heasti läinud.