TLÜ vs Peda

TLÜ meililistis tekitas üksjagu suure tormi üks kiri (tähenduslikult tuli see EHI ehk siis TLÜ moodustumisel ühe liitunud “väiksema venna” poolt), mis soovis õnne TLÜ läheneva esimese aastapäeva puhul ja soovis edu “Peda mentaliteedist” vabanemisel ja Tallinna Ülikooliks kasvamisel. See ajas “vanad pedakad” muidugi tagajalgadele.

Kakk ei saa midagi parata – ta on 100% tolle kirjaga nõus. Ilmselt tuleb süüdistusi ebapatriootlikkuses jne , kuid väljastpoolt tulnud inimesena (õppinud ja töötanud kuni 2002. aastani TTÜ-s, ka IT kolledži staaž on pikem kui TPÜ/TLÜ oma) on Kakk olnud kogu aeg küll oma HT keskuse patrioot (ja on seda endiselt ning üha rohkem), kuid … sorry, mitte TPÜ oma (TLÜ patrioodiks kujunemine on viimaste arengutega seoses täiesti reaalne). Liiga palju on siin ikka veel läppunud mõtteviisi ja vulgaarhumanitaarse m…desügamise (pardon) paha lõhna, et seda mitte tunda. Eriti selgub see eespoolmainitud listi (ja veel mõningaid teisi liste) pikemat aega jälgides. Olgem ausad – kuni väga lähiminevikuni läksid Pedasse üksikud tõeliselt helged oma ala fännid ning põhiosas need, kes Tartusse ja TTÜ-sse ei saanud. Nüüd on meil reaalne võimalus seda olukorda muuta ning teha avansina antud (seda tunnistas ka uus rektor oma avakõnes) TLÜ nimele tõeline sisu taha – Kakk on viimasel ajal ses suhtes üha optimistlikum. Kui aga jäädagi tolknema mingite vanade mallide juurde, siis seda ei juhtu.

Kakk armastab traditsioone. Kuid antud juhul on tegemist traditsiooniga, mis võib saada piduriks.

Tubli, Europarlament!

Europarlament [L] lasi eile põhja järjekordse patendifännide poolt välja käidud seaduse – üritati läbi lükata “patentide harmoniseerimist”, mis oleks mistahes EU riigis kehtiva jabura patendi (ja uskuge, jaburaid patente on ka Euroopas oi-oi kui palju) muutnud kehtivaks kogu euroliidus. Mida aeg edasi, seda enam tundub, et kogu sousti taga on USA suurfirmad, kes kardavad konkurentsi ning üritavad oma agentide (lobbymeeste) kaudu ettesöödetavate napakate seaduste abil oma konkurenti endises kauguses mahajäänuna hoida.

Paar mõtet

Eile käis ühes Eesti usuteemalises foorumis kõva madin kahe tegelase vahel. Üks oli vabakirikust ja teine õigeusklik. Asi läks üpris vastikuks (mis on muidugi häbilugu) ja lõppes ühe lahkumisega.

Tegelikult oli seal ju tegu kahe erineva mõtteviisi kokkupõrkega – ja kahjuks kummalgi juhul ei tahtnud vaidleja teist eriti mõista. Kohe lugedes tuli meelde üks väga tabav ütlus Konfutsiuselt:

Õpib, ometi ei mõtle
tulemuseks kõledus
Mõtleb, ometi ei õpi
tulemuseks jõledus

Kakul on veidi kokkupuuteid mõlema vaidluspoolega, seepärast julgeks arvata nii… Traditsioonilised kirikud rõhutavad õpetust ja traditsiooni, vabakirikud isiklikku kogemust. Ilmselt on vaja mõlemat – ilma esimeseta võib olla tulemuseks head soovides palju kahju tegev aktiivne loll (NB! see ei ole absoluutselt öeldud kogu vabakirikurahva kohta!), ilma teiseta võib olla tulemuseks kuivik, kes ei näe raamatust kaugemale (ka traditsionalistid ei ole kaugeltki kõik sellised!). Täpselt nii, nagu Konfutsius ütles.

Kellel on enda arust alati õigus? a) väikestel lastel, b) piiratud ja rumalatel täiskasvanutel (NB! [L] Aabram ei kuulu siia, hoolimata sellest, et ta enda kodukal seda õiguseasja enda kohta väidab). Kummalgi juhul on reaalne olukord harilikult hoopis midagi muud. Võiksime selle asjaolu endale kõrva taha panna.

Kirikuisa Augustinus on hästi öelnud – “Tähtsates asjades ühtsus, vähemtähtsates vabadus, üle kõige armastus”.