Said suusad juuu…

Nonii, see on siis teine sissekanne WiFi ja Nokia kaudu… Seekord Nelijärvelt.

Suure pühapäevas sebimise järel sai viimaks kolleeg Meelis teeservast peale korjatud ja peale kolmveerandtunnist sõitu olimegi Nelijärvel. Ilm oli ilus ja kui olime asjad tubadesse visanud, laenutas kogu punt suusad-kelgud-uisud ja ronis õue. Siinkirjutaja otsustas paari rahva-Fischerite kasuks – tänapäeva suusakepid tundusid üle 4-5 aasta harjumatult kerged ja ka sedalaadi klambrid olid esialgu võõrad. Aga noh…
Esialgne liikumine meenutas mõnd tublit piimaandjat, kelle kurjad ufonaudid on järvejääle lahti lasknud… Hiljem hakkas veidi juba meelde tulema, ehkki suusad polnud mingit pidamismääret näinud. Otsustasin 4,5km ringi proovida, kuid mingis kohas oli viida suunas rada sootuks puudu ja panin edasi – viimaks leidsin end Aegviidust. Täiskäik tagasi…

Viimased tõusud võtsid päris pehmeks ja maakera tuli mitu korda vastu. Aga sain hämaruses ilusti tagasi baasi. Teised olid kõik juba tagasi.

Söögisaalis köitsid tähelepanu neli maaeluteemalist suurt maali seintel. Miskipärast assotsieerusid need Kakul nelja suure Eesti erakonnaga:
a) üksik morni olemisega hobusemees öös kodu poole veeremas – lühiajalise eduga Res Publica
b) viljalõikajad – “mis ripakil, see ära” ehk reformikad
c) karujahistseen – Isamaaliit, kes vahel ka vene karu julgeb õrritada
d) hirmus läbu kõrtsilaua taga – muidugi kesikutest kohukesemeistrid

Täiendav detail: läbupilti täiendas mingi must liduv elukas, kes pidi autori arust vist kass olema – kuna aga peletis oli suht paharetliku lõustaga, pidas meie töökas kollektiiv seda ilmutist viinakuradiks…

Vat niipalju praegu. Järgmistest muljetest juba homme.

Nallakas kinupilt

Laupäeva öösel tuli telekast USA 1995. aasta noortefilm [L] Häkkerid.

Peris naljakas vaatamine oli. Tegelikult iseenesest ju mõnus hoogne noortekas, mis mõnedki Matrixist tuttavad nipid juba varem sisse tõi. Ka noor Angelina Jolie on päris tuntavalt Carrie-Anne Mossi olemisega.

Põhihäda on filmis siiski see, et pärishäkkeritega on tegijatel suht vähe pistmist olnud. Ehkki arvutitega ilmselt rohkem kokku puutunud konsultandid on filmi sisse pistnud mitmeid tõsielulisi vihjeid (arvutinimi Gibson viitab Neuromanceri autorile, nn. värviraamatud (Orange Book, Purple Book, Dragon Book) on häkkeriklassikas olemas, Hacker Manifesto nimelist dokki võib netist ka päriselt leida, filmi lõpus ekraanilt paistev “Arf-arf! Got you!” oli ühe varase viiruse visatav kild jne), on lõpptulemuse kujundamisel jäänud peale sensatsioonihimuliste lollide tahe. Millal õpib Hollywood ära, et

1. Häkkerid ei ole pätid ja korrarikkujad (tõsi, käesolev film polnud ses mõttes kõige hullem) ega kasuta ka naljakaid nimesid nagu Cereal Killer. Pättusi teevad kräkkerid ja skriptitatid.
2. Arvutis liikuv informatsioon ei sarnane värvilistele vingerdavatele spagettidele, 3D-mängule või tuledes kõrghoonele.
3. Ei pärishäkkerid ega ka filmis kujutatav seltskond (kes pigem kuulub siiski black hat’ide ehk kräkkerite hulka) ei kasuta just kuigivõrd Macintoshi arvuteid (tõsi, MacOS X ajastul on need natuke enam ka selles seltskonnas levima hakanud).

et cetera ad infinitum

Tuleb tunnustavalt mainida, et ehkki põhiline positiivsete kangelaste seltskond oli diverse nagu poliitkorrektsus nõuab (kaks “kaukaaslast” – muide, vist ainult jänkid võivad nii jaburad olla, et valget inimest Caucasian’iks nimetavad -, paar juuti ja neegrit, viimaks ka veel paar supervõimetega asiaati), oli tegijatel jätkunud jultumust panna mustanahaline mees mängima üht markantsemat antikangelast, ennasttäis ning masendavalt lolli pintsaklipslast Richard Gilli…

Lõbus detail oli ka “da Vinci viirus”, mille nimi ilmselgelt Michelangelot parafraseerib, kuid mis filmis suudab jubedal moel ka tankereid kummuli keerata. Sellega seoses aga tekkis Kakul hoopis paralleel seni arusaamatult populaarse Dan Browni üllitisega…

Tegelikult see paralleel peab täitsa paika. Nii “Häkkerid” kui “Da Vinci kood” on noortepärased, kaasakiskuvalt esitatud, kuid reaalsusega vaid vähe kokkupuuteid omavad muinaslood. Kakk loodab aga väga, et tulevased IT Kolledži tudengid ei hakka oma arvamuse kujundamisel võtma malli neilt totudelt, kes “Da Vinci koodi” ehtsaks ajalooks peavad.