Nelijärve jutujätkuks

Peale eelmise jutu kirjutamist korraldas seltskond peale liulaskmist korraliku saunatuse. Mart & Kakk hoolitsesid muusikalise tausta eest – arvestades seda, et Mardi laululehed kõik koju jäid, saime hakkama küll… Päris lõbus õhtu oli, tuppa sai alles peale keskööd. Vaatasin telekast veidi Seagali filmi lõppu (mitu korda nähtud Fire Down Below) ja kerisin põhku. Tuba oli kah paras saun – keegi katlamajas oli vist ületunde teinud, igatahes tuli tahtmine radika peale leili visata. Ugh.

Tänaseks jäi siis HTK arengustrateegia teemaline kogupäeva-mõttevahetus. Tõsine jutt vahepealse pulliteoga – eriti hea arutelu kujunes maskotteluka ideede genereerimisel ning HTK-d tutvustava DVD kavandamisel (parem ei hakka detailidesse minema – niigi teatakse juba, et me päris normaalsed ei ole). Süüa anti Nelijärvel ülikorralikult ja lõuna osutus nii pirakaks, et kõik mingid jupid järele pidid jätma.

Näis, kas ja kuidas sellest arutamisest midagi areneb. Aga üritus oli iseenesest mõnus.

Said suusad juuu…

Nonii, see on siis teine sissekanne WiFi ja Nokia kaudu… Seekord Nelijärvelt.

Suure pühapäevas sebimise järel sai viimaks kolleeg Meelis teeservast peale korjatud ja peale kolmveerandtunnist sõitu olimegi Nelijärvel. Ilm oli ilus ja kui olime asjad tubadesse visanud, laenutas kogu punt suusad-kelgud-uisud ja ronis õue. Siinkirjutaja otsustas paari rahva-Fischerite kasuks – tänapäeva suusakepid tundusid üle 4-5 aasta harjumatult kerged ja ka sedalaadi klambrid olid esialgu võõrad. Aga noh…
Esialgne liikumine meenutas mõnd tublit piimaandjat, kelle kurjad ufonaudid on järvejääle lahti lasknud… Hiljem hakkas veidi juba meelde tulema, ehkki suusad polnud mingit pidamismääret näinud. Otsustasin 4,5km ringi proovida, kuid mingis kohas oli viida suunas rada sootuks puudu ja panin edasi – viimaks leidsin end Aegviidust. Täiskäik tagasi…

Viimased tõusud võtsid päris pehmeks ja maakera tuli mitu korda vastu. Aga sain hämaruses ilusti tagasi baasi. Teised olid kõik juba tagasi.

Söögisaalis köitsid tähelepanu neli maaeluteemalist suurt maali seintel. Miskipärast assotsieerusid need Kakul nelja suure Eesti erakonnaga:
a) üksik morni olemisega hobusemees öös kodu poole veeremas – lühiajalise eduga Res Publica
b) viljalõikajad – “mis ripakil, see ära” ehk reformikad
c) karujahistseen – Isamaaliit, kes vahel ka vene karu julgeb õrritada
d) hirmus läbu kõrtsilaua taga – muidugi kesikutest kohukesemeistrid

Täiendav detail: läbupilti täiendas mingi must liduv elukas, kes pidi autori arust vist kass olema – kuna aga peletis oli suht paharetliku lõustaga, pidas meie töökas kollektiiv seda ilmutist viinakuradiks…

Vat niipalju praegu. Järgmistest muljetest juba homme.

Nallakas kinupilt

Laupäeva öösel tuli telekast USA 1995. aasta noortefilm [L] Häkkerid.

Peris naljakas vaatamine oli. Tegelikult iseenesest ju mõnus hoogne noortekas, mis mõnedki Matrixist tuttavad nipid juba varem sisse tõi. Ka noor Angelina Jolie on päris tuntavalt Carrie-Anne Mossi olemisega.

Põhihäda on filmis siiski see, et pärishäkkeritega on tegijatel suht vähe pistmist olnud. Ehkki arvutitega ilmselt rohkem kokku puutunud konsultandid on filmi sisse pistnud mitmeid tõsielulisi vihjeid (arvutinimi Gibson viitab Neuromanceri autorile, nn. värviraamatud (Orange Book, Purple Book, Dragon Book) on häkkeriklassikas olemas, Hacker Manifesto nimelist dokki võib netist ka päriselt leida, filmi lõpus ekraanilt paistev “Arf-arf! Got you!” oli ühe varase viiruse visatav kild jne), on lõpptulemuse kujundamisel jäänud peale sensatsioonihimuliste lollide tahe. Millal õpib Hollywood ära, et

1. Häkkerid ei ole pätid ja korrarikkujad (tõsi, käesolev film polnud ses mõttes kõige hullem) ega kasuta ka naljakaid nimesid nagu Cereal Killer. Pättusi teevad kräkkerid ja skriptitatid.
2. Arvutis liikuv informatsioon ei sarnane värvilistele vingerdavatele spagettidele, 3D-mängule või tuledes kõrghoonele.
3. Ei pärishäkkerid ega ka filmis kujutatav seltskond (kes pigem kuulub siiski black hat’ide ehk kräkkerite hulka) ei kasuta just kuigivõrd Macintoshi arvuteid (tõsi, MacOS X ajastul on need natuke enam ka selles seltskonnas levima hakanud).

et cetera ad infinitum

Tuleb tunnustavalt mainida, et ehkki põhiline positiivsete kangelaste seltskond oli diverse nagu poliitkorrektsus nõuab (kaks “kaukaaslast” – muide, vist ainult jänkid võivad nii jaburad olla, et valget inimest Caucasian’iks nimetavad -, paar juuti ja neegrit, viimaks ka veel paar supervõimetega asiaati), oli tegijatel jätkunud jultumust panna mustanahaline mees mängima üht markantsemat antikangelast, ennasttäis ning masendavalt lolli pintsaklipslast Richard Gilli…

Lõbus detail oli ka “da Vinci viirus”, mille nimi ilmselgelt Michelangelot parafraseerib, kuid mis filmis suudab jubedal moel ka tankereid kummuli keerata. Sellega seoses aga tekkis Kakul hoopis paralleel seni arusaamatult populaarse Dan Browni üllitisega…

Tegelikult see paralleel peab täitsa paika. Nii “Häkkerid” kui “Da Vinci kood” on noortepärased, kaasakiskuvalt esitatud, kuid reaalsusega vaid vähe kokkupuuteid omavad muinaslood. Kakk loodab aga väga, et tulevased IT Kolledži tudengid ei hakka oma arvamuse kujundamisel võtma malli neilt totudelt, kes “Da Vinci koodi” ehtsaks ajalooks peavad.

Tartu-reis

Kakk käib sel kevadel [L] TTA rahvale erivajadustega inimestest rääkimas. Nii ka täna.

Materjalide tegemine jäi muidugi hilja peale, tulemuseks oli ca 1,5 tundi magamist. Hommikul üles ja Tartu poole ajama. Tee oli üpris lumine, aga õnnestus siiski piisavalt kiiresti sõita (Mike Oldfieldi “Songs Of Distant Earth” toel), et jäi aega Laevas Hollywoodi mäe all peatuda ja mõned pelmeenid ära hävitada. Kohapeal oli rahvas juba ootamas – nendega on mõnus kontakt tekkinud ja loengutes toimub pidevalt elavaid arutelusid eri küsimustes. Täna ei olnud ka “ahvid elektrit ära viinud”, nagu viimati juhtus (teate küll toda Juku anekdooti), ning isegi eelmine kord jonninud ekraaniprojektorist saime jagu.

Pärast lõunat uurisin ülikooli raamatupoodi, tegin Toomel Kristjan Jaagust ja Toomkirikust paar pilti ning hiljem sain esmakordselt IRL kokku ühe vana Interneti-sõbraga. Hästi vahva oli, kükkasime Wildes ja patrasime mitu tundi. Kuna aga Kakk just paar eelmist nädalat kirjutas Euroopasse raamatupeatükki sellest, et kogu “intellektuaalomandi”-jura ja BSA-sarnased asjad on saatanast, siis hakkas silma kohalik menüü, kus “Vanaema pannkookide” juures – et Wilde vastu aus olla, siis koogid ise muide maitsesid ülimalt hästi – ilutses suurelt (R) ehk registreeritud kaubamärk. Kusjuures mitte “Vanaema pannkoogid(R)” (oleks veidigi loogiline), vaid “Vanaema(R) pannkoogid”. Nii et Wilde näib lausa kõik eesti vanaemad ära monopoliseerinud olevat… 😛

Tagasitee oli päris karm. Pimedus, ülipaks udu Tartust Adavereni ning lumesadu Tallinna ümber. Aga keerasin ABBA “The Visitors”-plaadil (muide, soovitan kõigile – ansambli viimane ja üsna vähetuntud, ent minuarust parim plaat: When All Is Said And Done – võimsa saundi ja valusa tekstiga lugu; huvitava meloodiaga Soldiers; kõigi bassimängijate koolitükiks sobiv One Of Us;Slipping Through My Fingers oma fantastilise kahe kitarri soolo ja ülimalt ilusa tekstiga; Like An Angel Passing Through My Room, kus Frida täitsa klassikalaulja mõõdu välja annab jt. Meistritööde rida ühesõnaga) vungi peale ja kaitseinglid tegid vist ka oma tööd hästi. Igatahes sain terve nahaga koju. Niisiis tuleb ekspeditsioon kordaläinuks lugeda… 🙂

Musta huumorit

Loominguline kollektiiv [L] Aleksander Puravik & Kakk Siiber ei ole üldse veel pensile läinud. Omal ajal Nõmme raadiot raputanud lolljuttude jätkuks sobib üks äärmiselt aktuaalne musta huumori valda kuuluv luuletus Aleksander Puraviku sulest:

Juba linnukesed
väljas surevad
harakad ja hakid
alla kukuvad

Enamus on ära surnud
linnugripp on üle käind
need kes veel on alles jäänud
ammuilma siit on läind

Ugh. Äkki ei peaks selle asjaga nalja tegema. Aga olgem ausad – luule on vägev. 🙂

Kaastundeavaldus

Aabrami kauaaegne sõber [L] Claudius läks eile paraku paremasse maailma. Kakk ühineb kõigi teiste sõpradega ja avaldab kaastunnet.

Kui see kuidagi lohutab – Claudius oleks seda [L] dialoogi lugedes küll õnnelik. Isegi iga inimene ei saa endale sellist Saint-Exupéry loominguga võrreldavat järelehüüet.

Kuid elu läheb kõigest hoolimata edasi. Ning Claudius, Robi, Jer ja muud elukad on nüüd kusagil paremas paigas koos, limpsavad piima ja räägivad peremehi taga…