Tamasser või mitte

Minutis vaieldakse ühe [L] Postimehe artikli teemal, ehk siis kõne all on uus relvaseaduse redaktsioon.

Tee või tina (pagana hea väljend selle teema juures 🙂 ), Kakk on pigem nõus Margus Leivo ja ka varem kirjutanud Martin Helmega. Läbi aegade on relv olnud vaba mehe (ja ka paljude naiste – mõtleme kasvõi Tolkieni Eowynile või ajaloolisele Jeanne d’Arc’ile) tunnuseks. Alles XXI sajandi metroseksuaalid on leidnud, et uih-aih, sellega võib ju haiget saada… 😛

Vastutuse kasvatamine peaks algama maast-madalast ning ühe aspektina kuulub selle juurde ka relvakultuuri tundmaõppimine (või nagu Minutis üks kommentaator kenasti väljendus, mees peaks õppima maast-madalast õrnema sooga suhtlema, ratsutama, laskma ja tantsima). Aumõiste üldises kadumises on paraku ilmselt küllalt suur süü ka relvakultuuri kadumisel. Rüütli juurde käib mõõk – koos oskusega seda õieti ja õigel ajal tarvitada.

Kahtlemata on siin hulk raskeid küsimusi. Kas ei hakata afektiseisundis kõmmutama? Kas vähese väljaõppega tavakodanik saab ka relva kasutades hästitreenitud retsi vastu? Kas ei satu relv mõne maniaki valdusse? Kõigi nende probleemidega tuleks tegeleda. Relvaloa andmisele eelnegu põhjalik taustakontroll ja korralik väljaõpe, miks mitte nõuda ka perioodilist kohustuslikku täiendkoolitust ja -treeningut. Kuid need probleemid ei saa olla vabanduseks relvade eitamisele.

IT-maailmas on olemas tegelane nimega [L] Eric S. Raymond, kes on üpris vastuoluline mees, muuhulgas on teda kõvasti kritiseeritud ka relvade fännamise eest. Kuid siiski toob Eric ühe [L] mõtlemapaneva näite. Kakk oma uksele sellist silti ei pane…

Filmielamus: Equilibrium

Eile õhtul tuli telekast jälle hea fantaasiafilm – [L] Equilibrium. See 2002. aasta film on kahjuks üsna teenimatult Matrixi triloogia varju jäänud, kuigi mõnes mõttes on ta vähemalt sama hea (ehk paremgi).

Lugu ise on antiutoopia tulevikuühiskonnast, kus rahu nimel on keelatud kõik emotsioonid. Loodud on spetsiaalne politsei (grammaton clerics – huvitav, millisest kontekstist see kreeka grammaton siia võetud on?), kes on ülitreenitud võitlejad ja külmaverelised killerid. Tabatud “tundekurjategijad” mõistetakse surma ahjus põletamise läbi. Siis aga hakkab üks kleerikutest, kelle naine pealegi juba varem tundekuriteo eest surma saadeti, tundeid omandama…

Pole nagu eriti originaalne lugu. Meenusid mitmed klassikud – Fahrenheit 451, aga ka Logan’s Run jne. Ja muidugi Matrix. Aga ometi see film töötab – ilmselt ka heade näitlejatööde tõttu (Christian Bale, Sean Bean jt). Üsna hea tagakäelaks käib ka Prozacit neelava ameerika ühiskonna pihta – universaalse tundevastase ravimi nimeks on nimelt Prozium…

Eraldi tuleks rääkida võitlusstseenidest. Matrixi sarnast “some rules can be broken, some can be bent” siin ei kohta, välja arvatud ehk tõesti võitlejate ülioskused – kuid keegi ei lenda ega püüa kuule. Tõeliselt hea leid on aga uuelaadse tuleviku võitluskunsti ülesehitamine suures osas ida võitlusviisides rakendatava kata ehk vormharjutuse põhjale, mida aga siin filmis tehakse käsitulirelvadega (gun kata) – hakka või uskuma, et selline asi on võimalik (lähidistantsil mõnel juhul ehk ongi…). Eriti lõpuvõitluses peategelase ja peapahalase vahel oli päris ilusti näha kung fu keskliini printsiibi ärakasutamine vastase tulejoonelt kõrvalehoidmiseks ja enda relva tulejoonele manööverdamiseks. Ja ka need paar mõõgalahingut olid üsna nauditavalt tehtud.

Peaks vaatama, ehk õnnestub mõnest poest DVD leida, asi on seda väärt küll.

Vahva lõunasöögikoht

Kakk käis täna Hiiul Stoltseni autoparandajate juures oma Mitsut vuntsimas. Asjalikud sellid on seal üldiselt. Aga putitamine võttis aega ja küsisin sealse asjaajajapreili (või mis iganes ametikohal ta seal on, võtab tellimusi vastu ja suhtleb klientidega) käest lähimat toitlustuskohta. Juhatati, et kohe paar maja edasi Pärnu mnt ääres, all keldris.

Kakk läks ja jalutas esmalt jupi aega ümber juhatet maja. Söögikoha silti ei kusagil, suur klaasuks paistis lukustatud olemisega ja kõrvaluksel olev silt “Eesti Vanglatööstus” ei kutsunud ka uudistama (Kakk pole erinevalt Harkujärve kiriku isa Jaanusest veel selle sfääriga nii harjunud…). Viimaks läksin toda klaasust näppima ja üllatus-üllatus, lahti oli. Ukse tagant läkski miski trepp alla.

Kobisin siis allapoole ja leidsin end ühest igavesti hubasest kohast. Nagu oleks kellegi kodusesse külalistetuppa sattunud – kamin, palju pilte seinal jne. Vaid rohkem laudu-toole kui külalistetoas tavaks reetsid söögikohta. Tellimuse vastu võtnud perenaine oli ka hästi vahva tädi, kes kõigi külalistega kohe sina peale läks (Kakule üldiselt see meeldib). Ja toit oli mõnusasti kodune ning mis mitte vähe oluline, väga mõistliku hinnaga – korralik taldrikutäis kahe härjasilma, korralike peekoniviilude ja kartulitega maksis 30 krooni, keefiriklaas oli 5 ja kohv ka 5. Kohv oli pealegi veel korralikku koduse välimusega savikopsikusse otse segatud, mitte mingi sõrmkübaratäis lurri. Kõhutäie lõpuks võtsin veel ka 12-kroonised pannakad – jällegi tibens-tobens (nati kõrbenud oli ühest kohast, aga polnud hullu) asi, eriti veel peale pandud toormaasikamoosi tõttu. Nämm!

Et oli lõunaaeg, oli koht üsna tublisti rahvastatud – põhiosa moodustasid Elektritsentrumi tunkedes tõsised töömehed. Igatahes tuleb neid seal kadestada – keegi võiks sarnase koha ka kuhugi õppeasutuste lähedale ehitada. Hinne viis pluss.

HTK kolimine

Kaku põhitöökoht vahetas viimaks asukohta – TLÜ [L] HTK asub nüüdsest peahoone 5. korrusel katusekambris (enne oli seal arvutiklass).

HTK uus asupaik
Üldvaade uuele pesale.

Kairu on juba oma ajaveebis endapoolse vahva nägemuse kogu protsessist andnud, aga paneks oma mõned muljed siis ka. Koht on üldiselt vahva ja vähemalt esialgu on ruumi piisavalt (meil on võrreldes mõne aasta taguse seisuga üksjagu rahvast juurde tulnud). Olemas on eraldi kinnine osa, kus saab ülejäänud rahvast segamata nõupidamisi teha. Mida pole, on aga veevärk ja ka kemmergud asuvad üsna kaugel. Noh, saabki siis rohkem liigutada… Söömas tuleb ka päris pika maa taga käia. Aga üldiselt tuleb rahule jääda.

Kolimisega käib muidugi kaasas paras segadus ja vist läheb aega, enne kui kõik paika saab. Põhiline ajaviide on vist veel jupp aega sissetormavatele tudengitele teatamine: “ei, siin ei ole arvutiklass. Klass on kõrvalruumis.”… No ja meie Põderlandias õppiv kolleeg Hans hakkas Roomas toimunud kino meenutamise peale kohe ka kohalikku vahtkustutit näppima…

Hans: Käed üles! Vahutan!

Käed üles! Vahutan!

Seejärel pani kolleeg kustuti küljes rippuvale voolikule järgmise sildi:

Ninasarviku lont

Ninasarviku lont…

Jaa… Haridustehnoloogid on vist kõik natuke segased. Kakk tunneb end igatahes väga koduselt. 🙂

Eks siis lähiajal näeb, kuidas “uus kodu” istuma hakkab. 16. detsembril toimub meil plaani järgi soolaleivajõulupidu, kus peaksime Mardiga ka natuke muusikat tegema. Näis…

Talv Pääskülas

Neljapäeva päeval TTÜ-sse loengule sõites leidus Pääskülas väikestel tänavatel nii armsaid talviseid vaateid, et pidi auto kinni pidama ja paar pilti tegema. Üks neist on siin.

Talvepilt Pääskülast

Crazy Rider

Eile sai Kakk oma tsikli viimaks peale suuri jamasid remonditud. See tuli aga saada Mustamäelt maale vanemate juurde talvekorterisse. Kuna aparaadi remonti vedanud transamehed tahtsid väga palju raha saada, siis teist korda enam plekkida ei tahtnud ja tuli otsus see ~25km ise ära sõita. Kakk ajas paksu kampsuni nahktagi alla, sidus salli kaela ja läks teele.

Linnavahel polnudki väga hull. Sõitmine tuli peale pisikest pausi välja küll ning ratas liikus väga kenasti. Kreisiks läks asi Pärnu maanteel linnast välja saades – juba kiiruse tõstmine linna 50-lt 70-le hakkas päris karmilt külmetama. Kui natuke veel juurde keeratud sai (lubatu piires muidugi), oli tegu üsna ekstreemse tegevusega… Õnneks libe ei olnud, kuid tuul tahtis kohati tee pealt ära lükata küll. Ilmselt aga Kaku kaitseingel vaatas, et too segane üritabki viimasel novembripäeval veel ringi kärutada ja lõi Pärnu maantee tühjaks – Maksimarketist Haruteeni sõites läks mööda vist kaks autot… Nii tühja teed pole enne sealkandis näinud.

Isegi lumise metsavaheteega sai hakkama – rahulikult minnes polnud eriti hullu midagi, rattal on head kummid all. Viimaks kohale jõudes vahtisid Fix ja Ulf (Kaku emme-issi karvased kasulapsed, kaks saksa hunti) väga lolli näoga – no mis paganama möriseva soku seljas see Kakk nüüd kohale tuli…?? Aga kohale jõudes oli Kakk parajalt jääs ja ülessulamine võttis jupi aega.

Hea kogemus oli, aga ilmselt niipea ei kordaks. 🙂

Usundiõpetus – uus kommunismitont

Tjah, vahelduseks tuleks jälle uriseda ka… 😛

No tee või tina, ei saa Kakk aru sellest hüsteeriast, mis usundiõpetuse ümber toimub. Jälle on kisa taevani ja kohati saab meediast lugeda masendavalt lolli juttu. Ja paraku tuleb öelda, et tolerantsilipuga lehvitavad usundiõpetuse vastased on siinkohal tunduvalt vaimupimedamad ja sallimatumad kui need, kellele neid featuure üritatakse külge pookida.

Argument, et usundeid võiks õppida ajaloo- ja kirjandustunnis, on samaväärne sooviga panna traktorist vormelirooli ja öelda, et üks roolikeeramine kõik… Vähegi spetsiifilisema usundiloolise küsimusega jääb ajaloo- või kirjandusõpetaja (vähemalt Eestis, kus ta suure tõenäosusega ise ühtki usundit ei tunnista) hätta ja seda ei peakski talle ehk ette heitma. Kuigi jah – levinumate usundite üldisi põhijooni peaks iga õpetaja juba ülikoolikursuse baasil tundma (aga elu näitab, et see nii ei ole). Iga kingsepp aga jäägu ikkagi oma liistude juurde – ehk ainult filosoofia oleks piisavalt lähedane aine, et seda saaks sama inimene õpetada.

Ja et miks kristlust õppekavas suuremas mahus oleks kui teisi? Ilmselt õpetavad ka jaapanlased enam koolis shinto kui muude usundite põhimõtteid, araabia koolides on esikohal muidugi islam jne. Eesti inimene peaks eeskätt tundma Õhtumaa vaimupärandit ja see baseerub väga olulisel määral kristlusel. Muidugi ei tee paha tunda ka Siddhartha Gautama, Muhamedi, Kong Fu-zi ja Zarathustra õpetusi, antiikfilosoofiat ja muudki, kuid siinkandis elades ei saa kristlusest üle ega ümber.

Senine kogemus erinevas vanuses eesti inimestega annab küll alust väita – suurem osa rahvast on usuküsimustes totaalsed võhikud. Jah, aetakse taga erinevaid esoteerilisi õpetusi ja kilinaid-kulinaid, kuid sedagi vaid seni, kuni õpetus liiga ebamugavaid nõudmisi ei esita. Kusagil olen juba kirjutanud – eestlase Jumal on miskisugune väike mehike, kes elab omaniku taskus. Sealt võetakse see mõnikord välja, esitatakse kategoorilises toonis (“havi käsul…”) nõudmised ja pannakse mehike seejärel taskusse tagasi. Ja hoidku Kibo selle eest, kui too peaks ise midagi nõudma hakkama… Ja kõige selle juures on üldiselt teadmishimuline eestlane kogu valdkonna suhtes hämmastavalt loll – ning mis kõige hullem, rahul sellega (või koguni uhke selle üle). Natuke terava võrdpildina meenub põnn, kes just püksid täis teinud – tal on natuke niiske küll, ent vähemalt mõnusalt soe olla. Natukese aja pärast on aga tunne vastikult külm ja märg ning püksist hakkab immitsema ebameeldivaid aroome… Eesti ühiskonnal on see staadium just kätte jõudmas.

Tahes-tahtmata meenub praeguse jampsiga nõuka-aeg oma optimistlike plaanidega Siberi jõed teistpidi käima panna. Jõudu teile selleks, seltsimehed.