10.2005 arhiiv

Miks Kakk valima ei läinud

17.10.2005

Kakk on tegelikult muus osas suht korralik kodanik. Pättusi eriti ei tee, sõidab tänaval lubatud kiirusega ja oskab isegi suunda näidata. Aga näe, Linnari sõna ei kuulanud ja valima ei läinud.

Sai tükk aega kaalutud – kuid mitteminemise alternatiiviks oleks olnud vaid kodanikuna valimaminek ning seal siis kõigile kandidaatidele punase kaardi näitamine. No ei tõuse käsi tänapäeva Eestis ühegi erakonna poolt hääletama. Isegi selle argumendiga enam mitte, et “Muidu tuleb kohuke võimule” (nagu läkski). No ei ole lihtsalt kedagi, kelle poolt hääl anda – ja kuna isikuid valida ei saa (olgem ausad, ka kohukeste seas on mõned küllalt normaalsed inimesed, kes aga võimu juurde ei pääse), siis ei ole kogu asjal mingit mõtet. No vaatame…

Reform? Tänases kontekstis tundub selle õigel ajal “pumba juures” olnud, papihunniku kokku krabanud ja seejärel paduparemale keeranud ekskomparteilaste varjamatu sotsiaaldarvinism kogu muu hämamise sees isegi veidi sümpaatne – vähemalt nende puhul saab rääkida mingist platvormist. Kakule aga see platvorm väga erinevatel põhjustel ei sobi. Järgmine!

Rahvaliit? Paadunud rehepappide ja endiste kolhoosiesimeeste seltskond, kes nihverdas vene ajal ja teeb seda edukalt edasi. Isegi presidendi üldiselt soliidne imago ei suuda neid päästa. Järgmine!

Bez rublika? Ühe korra sai ämbrisse astutud, enam seda ei tee. Järgmine!

Sotsdemm? Toomas Hendriku Europarlamendi-kampaania ajal tundusid isegi sümpaatsetena, ilma Ilveseta on aga tühi koht. Järgmine!

Isamaaliit? Rahvuslik-konservatiivse, kergelt isegi kristliku ilmavaate poole kalduva parteina peaks olema küllalt meele järele. Paraku laseb mõnede tegelaste sündmatu käitumine asja seda koledamini lühisesse. Järgmine!

Kristlik rahvapartei? Kakk oli selle seltskonna sünni juures isegi kergelt osaline, kuid seni pole sest asja saanud – karta on, et liigne ameerikalik-elusõnalik roosamanna mõningate asjade ajamisel peletab eemale hulga traditsioonilisemaid kristlasi, muust rahvast rääkimata. Tahtmist on, ideaale ka, oskusi paraku veel mitte.

Kõige rohkem vihastabki asja juures olukorra absurdsus – anna hääl kellele tahes, midagi ei muutu. Kõik hämavad ja varastavad ühtmoodi.

Nii jäigi käimata. Seega peab kohukese vastastel olema edaspidi välja käia natuke parem argument kui ninasarvikutega hirmutamine. Tundus, et sama arvas 53% valijaskonnast…

Aga näe – ära tõin!!!

12.10.2005

Nii ütles Toots “Kevade” filmis, kui “Lati patsiga” riiulilt alla sadas.

Kakk esialgu küll ei sadanud kuskile. “Lati patsi” asemel aga on A-kategooria juhiload. Täna hommikul oli siis eksam… Uhh.

Kogu loll idee muidugi on juba üpris vana, aga mõnda aega ei saanud seda endale lubada. Möödunud sügisel aga sai natuke asja uuritud ja ennäe, üks vana sõber oli vahepeal USA-sse maandunud ja seal igasugu sõiduriistadega kauplema asunud. Väikese arutamise peale saigi diil tehtud ja Kaku jaoks üks [L] sihuke aparaat üle lombi siiapoole teele saadetud. Sügisel IT Kolledzhist saadud palgalisast läks suur osa selle katteks…

Vahepeal tuli talv, kevadel oli aga ratas kohal (pagana AS EV võttis ropult palju tollimaksu – aga masin oli iga senti väärt, väga sobilik, mõnusalt rahulik ja madal riistapuu) ja tuli hakata kooli poole vaatama. Väikese kaalumise, ringinuhkimise ja ühe sõbra soovituse tulemusel sai valitud [L] Haja autokool ja õpetajaks Aivar Kuivkaev (ette rutates öeldagu, et õpetajaga vedas seamoodi). Teooria osas polnud probleemi, Kakk juba ligi 15 aastat autoga ringi kütnud. Aga praktika… Njaa. 35-aastaselt esimest korda elus tsikli selga ronida pole naljaasi. Eriti veel kui kooli tsikliks oli [L] sihuke elukas (aastanumber ei ole ilmselt täpne) – see on nii kõrge, et sadulas olles vaid varbaotsad maha ulatusid…

Esimene sõidutund maikuus algas markantselt – mats ja maaühendus. Tunni lõpus aga oli Aivar juba üsna rahul. Varsti aga sai selgeks, et loodetud kiirusega (suve keskpaigaks) neid lube küll ära ei tee. Ühe paraja kaskadööristiilis kelgutuse tegi greenhornist Kakk veel… Siiski, kooli eksamid sai sooritatud õigel ajal, lisaks tuli vahepeal käia esmaabikursustel (väga kasulik asi). Pidime juba ARKi minema, kui ühel hetkel tuli väga lollide asjaolude kokkulangemisel estakaadi peal selline pauk, et tulemuseks oli roidevahenärvi põletik ja poolteist kuud tugitooliaresti… Väga vastik kogemus, mida teistele eriti ei soovita. Õnneks jäi see puhkuse aega, nii et vaid pool suve rikuti ära.

Aga septembris hakkasime uuesti harjutama… Estakaadiga oli endiselt jamasid – kallakul peatuda ja paigalt võtta, kui vaid varbad maha ulatuvad, polegi nii lihtne. Aga noh, viimaks pandi päev paika – järgnes nädal aega närvitsemist ja harjutamist. No ja nüüd on see värk läbi. Edukalt.

Kohustuslikud komplimendid – esmalt õpetaja Aivarile. Soovitasin tal tsirkusse tööle minna – kui Kaku-suguse tsikliga sõitma õpetas, ei tohiks karude ja muude elukate sõitmaõpetamine enam üldse mingit pinget pakkuda… Igatahes suur kummardus. Tänusõnad ka teistele asjaosalistele – Vahurile hea ratta valimise ja kohalesaatmise eest ning va Puravikule, kes oma kasinast pulmade-eelsest ajast mitu hommikut võttis, et Kakuga Laagris ühe platsi peal natuke lisa-õppesõitu teha. Aitäh!

Järgmisel nädalal saab paberid kätte. Siis käib Kakk korra hopsti Portugalis konverentsil ning peale seda võib töristama hakata… Ettevaatust, mootorratturhiired – siin on mootorratturöökull!

Väsinud häkker…

10.10.2005

Pagana apdeit võtab ikka jubedalt aega…

Apdeit imeb!

Filmielamus: The Crow

09.10.2005

Kakk ei armasta õudukaid. Löömakaid ehk küll. Käesolev aga on karm segu Batmanist, Draculast ja Kung Fu-st, millele vajutab veel oma pitseri peaosa mänginud Brandon Lee traagiline surm filmi võtetel. Nagu isa Bruce, nii ka poeg Brandon – mõlemad surid noorelt ja mõlema surma ümber on tänini saladuseloor.

Kuid see film on hea. Sünge fantaasialugu muusik Eric Dravenist, kes tapetakse jõhkralt koos oma pruudiga päev enne nende pulmi. Lugu algab vana legendi meenutamisega, kus vares viib surnute hinged Toonelasse – “kuid vahel, kõigest vahel, kui ülekohus on olnud väga suur, toob vares hinge tagasi, et kurjus saaks tasutud”. Kogu filmi tegevus toimub pimedas nagu Batmani lugude Gotham Citys – ja selles pimeduses saabub Eric aasta peale oma surma hauast tagasi arveid klaarima.

Jubeda loogika järgi saavad kõik pahalased järgemööda oma palga. Noakangelasest Tin-Tini laiba sisse on löödud kogu tolle noakollektsioon (tähestiku järjekorras igasse elundisse, nagu üks tegelane väljendub). Narkarist vägistaja Funboy saab peale korralikku keretäit vägeva üledoosi omaenese süstaldest. Maniakaalne süütaja T-Bird saab teibiga autosse seotud, granaat jalge vahele asetatud ja kogu kupatus sadamasillal taeva poole lastud (mahajääv tulerida moodustab maas stiilselt varese silueti…). Pahade poiste Halloweeni-oleng pekstakse ilma tseremoonitsemata laiali – kes lendab aknast välja (veel üks põhisüüdlane Skank sajab otse politseiauto katusele), kes saab muidu kolakat, suurem osa lastakse lihtsalt auke täis. Kõige lõpuks leiab korraliku madina järel oma otsa ka kurinahkade ninamees Top Dollar, kes katedraali katuselt alla veesüliti harude otsa orki lendab.

Ja ometi on filmis paar ilusat inimlikku momenti. Kooljas Eric päästab enda vana sõbra, noore Sarah’, tänaval auto eest ja ütleb tollele viimaks “Ükski vihm ei kesta igavesti”, millest tüdruk ta ka ära tunneb. Sarah’ narkarist ema Darla paneb Eric korralikult paika ning jutuajamine politseiseersant Albrechtiga annab aimu Ericu kogu valust. Isegi Ericu taaskohtumine oma valge kassiga on huvitavalt välja mängitud. Kuid filmist jääb kõlama ka sõnum – kõigest hoolimata on tõeline armastus igavene ja seda ei hävita isegi haud.

Hea tegelaskuju on Michael Wincotti mängitud peapahalane Top Dollar koos oma põrgutibist kaaslasega – tõeliselt kuratlik paarike. Ja muidugi on väga head võtted saadud nimitegelasest – kaadrid musta varesega (tegelikult peaks see lind hoopis ronk olema – aga noh, sugulased nii ehk naa) annavad kogu loole üksjagu värvi juurde.

Nii et kes ei karda kohatisi jubedusi ja oskavad näha filmis madinast kaugemale, neile võib julgesti soovitada.

If the people we love are stolen from us, the way to have them live on is to never stop loving them. Buildings burn, people die, but real love is forever.

Laupäeva pärastlõuna Türisalu pangal

08.10.2005

Viimaks on see tobe närvipõletik, mis Kaku pooleteiseks kuuks tugitooli lukustas, niivõrd paranenud, et saab jälle trenni peale mõtlema hakata. Muidugi on vorm kapitaalselt käest ära, aga nüüd pikkamööda võib juba natuke vehkida – päris organiseeritud trenni veel siiski mõned nädalad ei lähe.

Aga Kaku stammkoht Türisalu pank (rahvasuus ka Hamleti pangana tuntud) tervitas täna haruldase sügisilmaga. Mõnusalt soe ja värske õhk, päike – tuline kahju, et fotokas koju jäi. Mõnedki vaated olid ütlemata sarnased Rivendelli kujutamisega “Sõrmuste isanda” filmis…

Kuri urisev vahemärkus – eriline, mahlakas “f…k you” koos kohustusliku sõrmeviipega tuleb saata nende korilaste poole, kes pangal käivad, seal tuld teevad (iga kord eri kohas – sama aset ei saa ju korduvalt kasutada, eksju) ja siis kogu oma läbu maha jätavad (aeg-ajalt veab Kakk lausa sealt tühje plastpudeleid jms koju prügikasti). Ja oleks, et ainult toidusodi – muu hulgas ilustavad seal vahel loodust ka tarvitatud preservatiivid (üllatavalt suures koguses), vahel kohtab lausa keset teerada ka nende ahvinimeste väljaheiteid. Paraku ei ole ühtegi kükitavat kuju teo pealt tabanud – hea meelega paneks talle mõne treeninguvahendi nina alla ja jälgiks siis, kuidas paanikas peletis põgeneb, rida taga… 😛

Täna leidus siiski üks vaba koht, kus ka sodi mitte väga hullusti palju polnud. Kui arvestada vahepealset tugitoolidieeti, tuli iaito käeshoidmine päris kenasti välja, kõik 18 katat olid ka meeles. Järgmine kord tuleb võtta kobujutsu-relvad ja hakata vaikselt jõulueelseks vööeksamiks harjutama.

Pangal õitses isegi ristikhein – sai koju Kiisule ka paar lille toodud. 🙂

Imeline elusloodus

05.10.2005

Täna tuli miskipärast peale äravõitmatu soov kirjutada Aafrika loomadest. Kahju, et meil Eestis neid nii vähe on, aga ehk olukord pikkamööda paraneb. Eriti meeldivad mulle sellised suured ja vägevad loomad. Nad peavad iga päev väga palju rohtu sööma ja kui ikka palju süüa, siis tuleb suur häda ka. Siin siis ka sobiv pilt:

Üks vägev Aafrika loom

Kinnitan, et käesoleval artiklil puudub igasugune seos lähenevate valimistega.

Roheline K-ga prügikast

04.10.2005

Kunagi, kui Kakk väike oli, elas temaga samas kandis üks paarikümneaastane Downi sündroomiga sell. Oli teine muidu heatahtlik ja seltsis lastega, armastas naabermaja taga kiigel istuda ja jämeda häälega laulda joriseda nagu Põrgupõhja Jürka. Ei pannud pahaks suuremate poiste nöökamisi ja vahel ka kerget kiusu. Kuid kui teda mõni suurem poiss ikka tõsiselt mõnitama hakkas, võis asi kurjaks minna – ühel juhul saatis äravihastatud tegelane oma narrija suunas (ja jõudu tal jagus!) pooliku telliskivi, mis vaid napilt tolle peast mööda läks. Parem mitte mõelda, mis oleks tabamuse korral saanud…

Eesti rahvas sarnaneb päris palju tollele Downi sündroomiga sellile. Laseb endaga igasugu imet teha ja lepib sellega. Kuid kui näha Tallinna tabanud K-prügikastide (mitte seostada K-Arvutisalongi, K-Raua ega K-Komandoga!) uputust ja kuulda raadiost selle autoriks olnud reklaami-afroameeriklase süüdimatut mulinat, tundub küll, et varsti on üks poolik telliskivi kusagilt tulemas. Häda tollele kaalikale, kes siis ette jääb…


Käige ahju! Üks lollusevastane kampaania

Apdeit 15.15 – Eesti blogijad on asja tõsiselt hambusse võtnud, lõrisevad ja raputavad vaeseid essuseppasid. Seni parim kommentaar (kirjanduslikus mõttes andekalt räige ja samas üdini aus) pärineb [L] Parasiililt.

Muti 95

01.10.2005

Muti oli Kaku vanaema, kes täna oleks saanud 95-aastaseks. Muti nimi oli tal kogu Kikkaste klannis nii kõvasti küljes, et kui keegi nimetas passijärgset nime – Linda-Miralda – , pidi tükk aega mõtlema, kellest jutt… Lisaks oma kolmele lapsele (kellest üks on Kaku isa) suutis ta edukalt osaleda ka kõigi lapselaste kasvatamises – kuna Kaku vanemad käisid vanasti päris palju kooriga kontsertreisidel, tuli tal päris tubli osa aega Muti käe all olla. Mõned muljekillud tollest ajast:

  • Muti armastas ja hoidis oma lapselapsi väga ja kutsus neid igasuguste toredate nimedega. “Elupäike” näiteks.
  • Muti armastas kasse, kanu ja muid pudulojuseid. Linnas elades tundis ta neist ilmselt üksjagu puudust.
  • Mutil ei olnud vist kunagi tänapäeva mõttes “kindlat töökohta” – ta oli suurema osa oma elust kodune õmbleja ja perenaine. Õmblusmasin seisis tema toas alati aukohal – seda isegi tema viimastel elupäevadel.
  • Muti ei osanud ega armastanud vene keelt. Kui keegi talle ka sügaval nõukogudeajal vene keeles midagi seletama tuli, tegi ta paha nägu ja rehmas: “Ei saa aru!”.
  • Muti oskas fantastiliselt hästi süüa teha. Tema kotletid ja kartulipuder viis keele alla. Kui siis küsisid, miks teistel sama hästi välja ei tule, vastas ta: “Nad tahavad kõike hästi kähku saada. Ei viitsi kaua väiksel tulel keeta.”
  • Muti oli omal vaiksel moel vist kogu elu usklik inimene, seda ka läbi nõukogude aja. Ega ta meile lastele Piiblit ei lugenud ja midagi sellest pikemalt ei rääkinud, kuid omal ajal levinud jumalavallatuid kilde kodus korrata ei tohtinud, siis sai Muti pahaseks. Kui Eesti jälle vabaks sai ja Jumalast avalikult rääkida võis, viisid lapsed teda aeg-ajalt kirikusse armulauale.
  • Muti sai hakkama ka selliste tempudega nagu näärivana mängimine. Isegi nii edukalt, et Kakk uskus näärivana päris kõrge vanuseni.
  • Muti kasvatas lapsi ilma vitsata, ultimatiivne karistusvahend oli väga originaalne – õmbleja sentimeetririhm, millega siis pahalasele sipsti vastu säärt sopsati (kes rihma näinud on, see teab, et sellega eriti kõvasti lüüa ei anna…) . Siiani tuleb meelde väga iseloomulik detail – tollal parajas pägalikueas täditütar Kärt noomis kord maal üht kana (vist?) Muti sõnadega: “Ole ilusti, muidu saad sentimeetrit!”
  • Muti elas Taadist (keda kahjuks Kakk eriti ei mäleta, kuna too suri, kui Kakk oli vaid ühekuune) palju kauem ja kui viimaks tema aeg 90-aastasena täis sai, läks ta täpselt Taadi sünnipäeval tolle juurde. Tädi, kelle juures Muti viimased aastad elas, väidab selle olnud tema enda kindel plaan, mille ta ka edukalt ellu viis.
  • Lühidalt: Muti oli üks viimase peal vanaema.

Aitäh Sulle, Muti.

Muti ja Taadi haud Türi kalmistul

1. oktoober 2005. Muti ja Taadi haud Türi kalmistul.