Rubriigi ‘Tööasjad arhiiv

Microsofti kasutustingimused

08.07.2019

Seoses hiljutise uuendamisega sai nüüd ka ette võetud uued Microsofti kasutustingimused – näiteks privaatsust puudutav osa on saadaval ka päris viisakas eesti keeles. Hirmus kahju ainult, et väga suur osa kasutajaid seda kunagi ei loe (või kui loebki, on juba Google’i ja FB poolt nii juhmiks dresseeritud, et asja padutotalitaarne olemus kõrvust mööda libiseb). Paar pisikest refereeringut siiski:
* enamiku firma teenuste tarbimiseks tuleb lubada neil andmeid koguda. Nendes kohtades, kus nõustumine on vabatahtlik, peedistatakse kasutaja nõustuma vihjega, et tema sätted “võivad kaotsi minna”.
* lisaks MS enda andmekogumisele (loe: nuhkimisele) ostetakse kasutajate infot ka “andmemaakleritelt”. Mida iganes siin siis ka mõeldakse (FB? Google? Equifax ja teised selletaolised? Onu Sam?).
* huvitavamate kogutavate andmete seas on näiteks autentimisandmed (paroolid – ja ilmselt mitte üksnes MS teenuste omad), makseandmed (sh krediitkaardiinfo), tellimused (sisuliselt kogu netist ostetava kraami info), veebilehitseja sirvimisajalugu, mobiiltelefoni IMEI-kood, pildid, kogu suhtevõrgustik ja palju muud. Uuemast ajast on juures näiteks hääle- ja käekirjainfo.
* veebiküpsiste blokeerimine ei ole otseselt keelatud (asi seegi), aga kasutajale antakse selgelt mõista, et seda ei peaks tegema.
* firma “käitumiskoodeksis” on paar üldarusaadavat ja mõistlikku reeglit (ära riku seadusi, ära spämmi jne), ent on ka mitmeid selliseid, mis uduse iseloomu tõttu sõltuvad advokaadi oskustest ning koos võimalike sanktsioonidega (eriti teenuste sisule ligipääsu blokeerimisega) moodustavad väga ohtliku malaka ebamugavate inimeste vaigistamiseks. Näitena võib tuua laste kahjustamise (tänapäeval loevad mõned tainad ju selleks isegi lapse keelamist!) ning muidugi kaks juba vana tuttavat: “autorikaitse” ja “vihakõne” (jutumärgid on taotluslikud).
* Microsofti kontosse tuleb selle säilimiseks sisse logida vähemalt korra kahe aasta jooksul. Esmapilgul pole just suur asi, aga see a) on selgelt häiriv liigutus muude platvormide kasutajate suhtes, kel samas võib olla aeg-ajalt vajadus MS kontot kasutada, ja b) võib tähendada “konna keetmist” ehk vastava tähtaja järk-järgulist lühendamist edaspidi. Samuti võib see mõnda inimest kallutada eelistama Windows 10 puhul kohaliku kasutajakonto asemel Microsofti kontot (esimesel juhul peaks olema natuke rohkem võimalusi nuhkimist vähendada).
* tarkvara litsents on nüüdseks puhtalt teenusepõhine. Litsentsi ülekandmine (näiteks arvuti mahamüümisel) ei ole lubatud – selgusetuks jääb, kas ostja saab kasutada olemasolevat (huvitav, mis juhtub olukorras, kus kodanik A müüb enda vana arvuti kodanik B-le ja ostab kodanik C-lt “uue vana arvuti”?).

Kindlasti on seal üht-teist põnevat veel, aga ehk praeguseks aitab. Äkki paneb selle lugemine mõne inimese mõtlema.

Lõpuaktus

26.06.2019

Sai käidud lõpuaktusel – esmakordselt siis mitte enam kolledži, vaid TTÜ IT teaduskonna omal (tegelikult oli see nii juba eelmisel aastal, aga siis jätsin minemata).  Ühelt poolt oli tavapärane tore tunne näha neid tegelasi, kes justkui alles sisse astusid, juba pabereid kätte saamas. Paar jüngrit käisid aitäh ka ütlemas. Ja paras pauk kalendriga pähe saada oli kohata üht grupi- ja üht klassiõde – mõlemal lapsed diplomit vastu võtmas… Ning väga vahva lõpukõne pidas kolledži lõpetaja Edgar Tereping.

Samas muidugi ei ole päris enam see, mis “iseseisvuse ajal”. Asi on läinud kombinaadiks, nii suure hulga inimeste puhul tuleks teha eraldi aktused ka erialade või vähemalt erialagruppide lõikes. Praegu käis diplomite kätteandmine nagu konveieril ikka väga pikka aega – karta on, et olla number 152 selles jorus (kokku oli üle kahesaja lõpetaja) ei ole päris selline kogemus, nagu see sündmus eeldaks.

Aga ehk suurim möödalaskmine istus alguses mõnda aega ekraani peal (tõsi, hiljem parandati see jooksvalt ära, enam-vähem õigeks; pildi kvaliteet sai kahjuks kiiruga tehes kehv, aga vähemalt on tekst loetav):

seinapilt

Ehk siis meie diplomid olid inglise keeles külmalt kutseka omadeks tehtud. Ausalt öeldes oli see mõnevõrra häbematu nii lõpetajate kui ka laval lõpetajaid õnnitlenud prodekaani, kolledži direktori ja omaaegse esimese rektori Kalle Tammemäe suhtes. Veidi väiksema märkusena tuleks teha soovitus küsida inimeste käest enne üle, kuidas nad enda nime hääldavad (eriti mitte-eestlaste puhul).

Aga vähemalt on uus ports “itikaid” jälle välja lastud. 🙂

ÕIS, ÕISim, kõige ÕISim

18.06.2019

TTÜ-s on kasutusel paralleelselt kaks õppeinfosüsteemi (ÕIS ja ÕIS2) – kuuldavasti tekitatakse juba kolmandat. ÕIS toimis semestri jooksul enam-vähem normaalselt, ÕIS2 tervitas mingist hetkest alates sisselogimise järel veateatega 404 (ehk “lehte ei ole”). Tudengite nimekirjad said ÕISi kaudu kinnitatud ja hindedki edukalt sisse pandud, subjektid nägid neid samuti. Häda tekkis aga hinnete kinnitamisega. ÕIS lubas neid küll kinnitada, ent allkirjastada ei saanud – süsteem soovitas lehed välja printida, käsitsi allkirjastada ja dekanaati viia (halloo? Tehnikaülikool? Aasta 2019?).

Eile oli kinnitamise tähtaeg ja läksin teadjamatelt nõu küsima – öeldi, et tuleb ikka ÕIS2-s teha. Mis ikka, proovime uuesti ja eri variantides:
* läpakas, Firefox – uuesti viga 404.
* läpakas, Chromium – jookseb peale ID PIN-i sisestamist kokku.
* lauaarvuti, Firefox – jookseb peale ID PIN-i sisestamist kokku.
* lauaarvuti, Chromium – jess! Sisse sain!

Seega kogu tralli lõpptulemuseks olid kinnitatud ja digiallkirjastatud eksamilehed. See, et kogu asi oli ebaotstarbekalt korraldatud ja sigaaeglane (kinnituse klõpsamisest ID PIN-ini vähemalt 5 sekundit, PIN-ist kinnitusteateni vähemalt 10), polnud selles kontekstis enam nii määrav.

Aga see on hea näide sellest, miks ma ei suuda kogu TalTechi janti tõsiselt võtta. Inimesel võib juhtuda igasugu asju, näiteks lähevad püksid jalas mustaks või katki – aga siis ei ronita nende pükstega telesaatesse kaamerate ette.  Praeguse turunduskampaania tulemuseks on TTÜ-d mitteteadvate inimeste pidev asendamine TTÜ üle naervate inimestega – kui irvhammaste Talleggi-paralleeli kasutada, siis võiks ikka muna enne valmis muneda ja alles seejärel kaagutama hakata.

Juhtmed jälle veetud

06.06.2019

Selle semestri edukalt ühele poole saanud juhendamised läksid kõik kolledži arvestusse ning saagiks jäi kolm “suurepärast” (5), kolm “väga head” (4) ja üks “hea” (3) – mõned läksid oodatust paremini, mõned jälle natuke kehvemini, aga  üldiselt tuleb rahule jääda.  Kogu nimekiri on endiselt väljas siin.

Eksamivaba põhikool?

05.06.2019

Vabandust, aga see on nüüd küll ämber ja üsna suur.

Hariduse devalveerumine käib ülemaailmselt ja on seda käinud juba oma sajandijagu (netis on saadaval USA ülikoolide sisseastumiseksamite küsimused XX sajandi algusest – ilmselt enamik Eesti kraadiõppureid jääks nendega jänni). See aga ei tähenda, et me peaksime suurte hüpetega ülejäänud maailmast ette jõudma.

Põhikool on esimene suur teetähis inimese hariduses ning selleks ajaks on ta ka piisavalt vana, et end tõsiselt proovile panna (muidugi tänapäeval räägitakse juba lapsepõlvest vaat et ülikooli kontekstis). Üks eluks ülimalt vajalikke oskusi on ka suutlikkus end kokku võtta ja mingi asi endale selgeks teha – ja kui me seda noortesse ei süsti,  ongi tulemuseks järjekordne seeria lolle lumehelbeid. Või ongi õigus neil, kes näevad siin teadlikku ühtlase taina genereerimist, mida on kerge enda tahtmise järgi tampida?

Vähemalt emakeele kirjand peab jääma, soovitavalt aga ka matemaatika ja võõrkeel.

Raamatuhoiatus: Eddy Willems, “Cyberdanger: Understanding and Guarding against Cybercrime”

31.05.2019

Kevad on alati olnud muuhulgas ka raamatute hankimise aeg ja ühena mitmest sai soetatud ka ülalmainitud teos. Autoriks üks hollandlasest härrasmees, kellest ausalt öeldes varem väga kuulnud ei olnud – aga kuna tudengitele on ka vaja lugemismaterjali soovitada ja tutvustav tekst äratas huvi, sai see Krisost tellitud.

Alustaks positiivsest. Ladusalt kirjutatud ja kohati muhedaid isiklikke lugusid täis lektüür. Üksikute põnevate faktide osas tasus täitsa lugemist.

Negatiivne pool aga ei lase seda raamatut algajate õpikuna (milleks ta on suuresti mõeldud) soovitada. 2019. aasta raamat ei maini üldse tumeveebi, sotsiaalmeedia käsitlus on üsna minimaalne, sotsiaalmanipulatsiooni käsitletakse vähe ja viletsasti, Linuxit  mainitakse vaid möödaminnes (Kali? TAILS?) IoT-d ja mobiilindust käsitlevad osad on lahjavõitu ning avatud lähtekoodi rolli turvamaailmas ei leia sealt samuti.

See raamat on oma olemuselt pärit, no ma ei teagi, aastast 1999? Tegelikult ongi hollandikeelne originaal varem ilmunud ning karta on, et autor lasi vana rasva peal liugu. Rääkimata veel sellistest pärlitest nagu “Unix = Multics – security” ja “C is the language which is unsuitable for programming reliable systems” (vaatasin võrdluseks Wikipedia artiklit, seal seisab “C is widely used for system programming in implementing operating systems and embedded system applications.”). Selle turvaeksperdi maailm piirdub tänini veel Windowsi ja omandvaraga – muidu ei oleks midagi selle vastu, aga siis tulnuks seda otse öelda.

Seega algajatele otse lugemiseks anda ei saa (küll aga saab mõned huvitavad detailid välja nokkida ja siis neid kasutada).

Katel ja tehisintellekt

11.05.2019

Mõne aja eest laekus kutse osaleda Kultuurikatlas üritusel nimega “AI-policy or AI-policing?”. Kuna see valdkond haakub otsapidi ka ITSPEA kursuse teemadega, sai tänuga vastu võetud. Korraldajate seas oli pealegi mitu endist õpilast.

Kohale minnes tekkis esmalt tunne, et tehisintellekti osas on tünga tehtud ja tegu on hoopis ühe erakonna üritusega. Esimeseks kõnelejaks oli pealegi veel nende endine esimees, kellest meenus eelkõige hõbedane müts koos mullivanni ja seemnetega… Aga tuli tunnistada, et ilmselt oli see kogemus õpetlik olnud – igatahes suutis praegune eurodigivolinik enda rolli seekord täitsa välja kanda. Huvitaval kombel oli saalis ka paar hiina härrasmeest, kes kippusid ebamugavalt nihelema, kui üsna mitu kõnelejat negatiivsete näidetena sealseid asju (nagu nende riiklikku reputatsioonisüsteem) mainis (korra üritati ka seletada, et “seadused on igal maal erinevad”).

Natuke naljakas oli näha, kuidas alguses domineerinud poliitiline seltskond peagi vaikselt jalga lasi ja asendus sisulisema huviga tegelastega. Aga tore oli trehvata mitmeid tuttavaid, keda polnud jupp aega näinud.  Enamik programmi (eriti kaks paneeldiskussiooni) olid täitsa asjalikud (sai ka mõned mõtted õppetöö jaoks). Seega aitäh kutsumast!

Tunnustus

22.02.2019

Täna hommikul anti Mektorys Kakule punt lilli ja tahvel kirjaga “Aasta õppejõud”. See oli siiski vaid teaduskonna tasemel ja sisuliselt üks kümnest – igast struktuuriüksusest valiti kaks. Aga ka kolledži kahe parema hulgas olla pole väike asi, arvestades heade õppejõudude suurt arvu. Nii et midagi on vist õnnestunud juba pikemat aega õigesti teha. 🙂

Taltech

14.02.2019

Nojah, viimaks jõudis asi meediasse ka.

Tegelikult muidugi oli asi teada algusest peale. Niipaljukest kui tollal inimestega räägitud sai, oli alguses reaktsiooniks uskmatus (“jälle kellegi mõttevälgatus, ju läheb üle”), hiljem segadus (“mida paganat?”) ja viimaks resigneerunud õlakehitus (“ega midagi teha ei saa”). Lisaks iroonilised soovitused kohe MIT võtta (Mustamäe Institute of Technology) – paralleel märksa kuulsama Caltechiga on ju ilmne.

Aga paraku on see lugu sarnane IT Kolledži annekteerimisega – olgem ausad, ka seal realiseerus must stsenaarium pea 95-protsendiliselt, alates ühe kaubamärgi ehk robootikaklubi likvideerimisest ning lõpetades toimiva ÕISi asendamisega mittetoimivaga (Eesti mastaabis vist kõige hullem oli aga kolledži kui kaubamärgi sisuline õhkulaskmine tööandjate ja vilistlaste jaoks). Alguses tehakse asi tuima näo ja toore jõuga ning inimestest üle sõites ära, siis laiutatakse käsi (“ega ajalugu ei muuda”).

Integreerime?

23.11.2018

Iseenesest huvitav lugemine Õpetajate Lehest. “Keda ja kuhu” on hea küsimus. Paraku näitab elu, et see praegusel ajal enam väga hästi ei tööta.

Vene päritolu tudengid on pikka aega Kaku juures olnud pigem heas kirjas (ehkki on alati olnud ka väiksem osa, kes on hullemad laisikud kui maarahva esindajad). Suur osa neist on olnud üllatavalt hea keeleoskusega, mõnel juhul viitas vaid slaavipärane nimi mitte-eesti päritolule.

Pilt hakkas muutuma eelmisel aastal ja praegu on lugu üsna nutune. Asi ei ole inimeste töötahtes või püüdlikkuses, kuid selle aasta rebaste seas on selge enamus mitte-eesti noortest ülikooli jaoks ebapiisava eesti keele oskusega. Kuna aga Kaku ITSPEA kursuse oluline osa on seminarides tehtavad ettekanded erialastel teemadel, siis on päris paljud inimesed tõsises hädas. Mingil määral saab aidata ja vastu tulla (näiteks vaadates enne seminari üle esitlusslaidid ja parandades seal keelevead ära), aga seda vaid teatava piirini.

Nii et siin on integratsiooni koht. Ja mitte nii, nagu artikkel kirjeldab olukorda kasahhide juures.