Rubriigi ‘Tööasjad arhiiv

Lõputöö kirjutamine ja Def Leppard

02.05.2021

Neljapäeva kesköö oli kolledži lõputööde eelkaitsmiseks esitamise tähtaeg. Esialgsest 15-st õnnestus sinnamaani välja vedada 10 (üks lisandub siiski loodetavasti veel –  autor õpib teisel erialal, kus eelkaitsmist ei korraldata ja töö esitatakse 10. maiks).  Kahe viimase tööga läks taas üsna pingeliseks, mõlemad läksid sisse ca 15 minutit enne keskööd. Seoses sellega hakkas idanema järgmine teooria:

Lõputöö esitamisel on järgmised etapid:

  1. Hysteria – see on viimase nädala seisund, mil tundub, et töö õigeaegne valmissaamine on täiesti välistatud.
  2. Pyromania – viimase päeva seisund, kõigest on kapitaalne siiber ja tahaks kogu kupatuse lihtsalt põlema panna.
  3. Adrenalize – viimase tunni seisund: kas jõuab poole tunni jooksul valmis või ei jõua?
  4. Euphoria – õnnis kaifisarnane seisund peale töö edukat esitamist, 14-tunnist laiba kombel magamist ja ülejäänud päeva mahalebotamist, kui juhtmed hakkavad viimaks lahti hargnema.

(Märkus: kõik neli on tegelikult Def Leppardi albumid)

Pagan, selle peale tuleks vist hakata kraadi tegema…

ITSPEA ja Bon Jovi, 2. osa

30.04.2021

ITSPEA kursus hakkab vaikselt lõpupoole jõudma. Täna uuriti tugitehnoloogiat ja paljude jaoks oli see tõsine “ahaa”-elamus (mis oligi asja mõte). Aga kokkuvõttes oli lugemist nelja Bon Jovi albumi jagu.

Järgmine plaat on These Days 1995. aastast. See on avaloost alates (üsna stereotüüpne joru teemal “Kus Jumal siis oli, kui…” – väidetavalt kirjutatud peale seda, kui Richie Sambora oma limusiini aknast mingit vaest paika silmas) kõige halvatujulisem Bon Jovi album. Iseenesest korralik rokiplaat, müüs ka hästi. Bassi mängib nüüdsest Hugh McDonald, keda bänd aga kaua aega päris omaks ei võtnud – sai pärisliikmeks alles 2016. aastal. Lemmikute hulka loeks siit vaid plaadi kolmanda loo, “This Ain’t a Love Song” ja viienda, Bruce Springsteeni mõtlikke inimsuhteballaade meenutava “Lie to Me” (ehk võiks lisada ka nimiloo ja lõpupoole oleva kantrirokilõhnalise “Hearts Breaking Even”).

Siis läks vahepeal päris palju aega, enne kui 2000. aastal ilmus Crush. Saundi on püütud ajakohastada (eriti avaloos – ütleks, et tulemus on nii ja naa) ja see aitas kaasa läbimüügile noorema seltskonna seas – mitu tolleaegset tiinekat on öelnud, et “It’s My Life” oli ikka tõsiselt Suur Asi (mina ütleks jällegi, et nii ja naa – hea lugu, aga mitte otseselt lemmik). Enda eelistus on taas kolmas lugu, jällegi vana kooli ballaad – “Thank You for Loving Me”. Ilus, lihtne ja väga hästi lauldud; albumiversioonis on ka ABBA stiilis wall of sound-taust põnevalt tehtud. Teine lemmik on klassikaline rocker (mis on ühelt poolt tüüpiline Bon Jovi, aga võiks kõlada üsna loomulikult ka näiteks Bryan Adamsi esituses) “Just Older” – kui nimilugu oli tiinekatele, siis see on heas mõttes kändude lugu (ka teksti poolest). 🙂 Ja pika nimega “Captain Crash & The Beauty Queen from Mars” meenutab tugevasti Jamesi hitti “Sit Down”.

Edasi tuleb Bounce aastast 2002. 9/11 juhtus üsna Bon Jovi koduõues (New Jersey on suht sealsamas) ning see album on sellest kõvasti mõjutatud. Valjemate lugude saund on raskem, samas on suur osa plaadist mõtlikud ballaadid. Ühtki nii suurt hitti kui varasematelt plaatidelt siit ei tulnud, ehkki plaat tervikuna oli edukas. Ise ütleks, et kogu plaat on kuulatav, aga lemmikuid välja tuua ei oskaks. Tundub ka, et siin on päris palju “taaskasutust”, mitmete vanade hittide motiivid on uuesti sisse toodud (eriti nimiloos).

Viimasena jõuab täna ära kuulata 2005. aasta Have a Nice Day, mis algab nimilooga samas võtmes kui Crush, samas on see mõneti sarnane joriseva These Days -plaadiga. Suurim hitt oli ilmselt nimilugu, endale aga meeldib ilmselt enim pauerballaad “Welcome to Wherever You Are” ja kantrilugu “Who Says You Can’t Go Home”.

Jätkub nädala pärast…

 

Pedagoogika. Kaikaga.

30.04.2021

Eile lepiti trennilistis kokku, et õhtul saavad soovijad tavapärases paigas TTÜ staadioni juures kokku ja teevad natuke trenni. Laekusin aegsasti ja hakkasin just soojendust tegema, kui eemalt kaks kutti lehvitama ja ingliskeelseid tervitusi hüüdma hakkasid.

Olid kaks välistudengit käimasolevalt ingliskeelselt SPEAIT kursuselt. Tulid trenni kohta küsima ja tahtsid relvi proovida –  olid juba mingil määral asjaga tuttavad. Näitasin mõningaid relvatehnikaid ja kutsusin järgmiseks nädalaks tagasi, kui ka Rein-sensei kohal on. Aga ühtlasi käskisin teistele öelda, et kes õppeaines lõpus viilima hakkab, näeb varsti nunchakuga Kakku (vähemalt unes)…

ITSPEA ja Bon Jovi, 1. osa

23.04.2021

ITSPEA kursus hakkab vaikselt lõpule jõudma. Kahe nädala pärast tuleb eriti suur lugemine, kui rahvas ka enda rühmatööd valmis saab. Täna veel pääses natuke kergemalt. Aga HCI teemadel kirjutati päris palju head lugemist.

Sel korral võtab ette jälle natuke rokilikuma rea ehk veel ühe vana lemmiku, Bon Jovi. Jälle üks väga pika karjääriga bänd, kes viimaks õnnestus mõne aja eest ka Tallinnas ära näha (kahjuks küll ei näinud siin enam Richie Samborat, ehkki ka asemele tulnud Phil X on korralik kitarrist). Üldiselt on nad ajanud läbi ajaloo äratuntavalt oma, klassikalise roki ümber keerlevat rida (aeg-ajalt astutud mingisse suunda natuke eemale). Aga head muusikat on tehtud palju ning Jon Bon Jovi oli enda parimatel päevadel ikka väga hea rokklaulja.

Alustab siis algusest ehk 1984. aastal ilmunud bändi enda nime kandvast albumist. Stiililt võiks see minna ehk omaaegse pop-hevi alla, ehkki mingil ajal popid olnud “mehed sukkpükstes” ehk glämmrokkarid ei ole Bon Jovi kunagi olnud (tõsi, ajastutüüpilisi soenguid võis küll näha). Samas ei ole neil kunagi visuaal väga esikohal olnud ning plaat mõjub täiesti ausa rokina ka üksnes kuulamisel. Peale avaloo “Runaway” ei ole need lood väga palju enam hiljem esitamist leidnud, ent on korralikud ja samas selgelt äratuntavalt Bon Jovi lood – nii et kui keegi praegu võtaks nooremale seltskonnale neid serveerida kui “Bon Jovi uusi lugusid”, ei oleks seda kuigi raske uskuma jääda. Koosseis oli juba tollal suuresti seesama, ainult bassi mängis alguses Alec John Such ning klahvimängija nimeks kirjutati David Rashbaum (mees on aga seesama – hiljem kasutab ta enda esinejanimena lihtsalt kaht päris-eesnime: David Bryan).

Edasi tuleb juba järgmisel aastal 7800° Fahrenheit (tähistab väidetavalt temperatuuri, mille juures kivid sulama hakkavad, üle 4000 kraadi Celsiuse järgi; inglise keeles on siin ka mäng sõnaga rock). Aga bänd ise seda plaati ei armasta – produtsent olla liiga palju pähe istunud ja ette kirjutanud, mida ja kuidas mängida. Avalugu “In and Out of Love”, mis ilmselt on teistest veidi kuulsam, kõlab pigem nagu KISS (või Stryper) ning kogu plaat kõlab suhteliselt võõralt (ehkki kõik lood on kirjutanud Jon koos teistega; ainus bonjovilikum on vist Only Lonely). Ent korralikku kitarritööd kohtab siin palju ja lugudelgi pole tegelikult midagi häda. Endale ehk meeldib enim power-ballaad “Silent Night” (ei, see ei ole “Püha öö”).

Bändi suur läbimurre tuli 1986. aasta albumiga Slippery When Wet, mis on siiani nende enimmüüdud plaat. Neli suurt hitti – “You Give Love a Bad Name”, “Livin’ on a Prayer”, “Wanted Dead or Alive” ja “Never Say Goodbye”. Siin plaadil osaleb esimest korda mitteametlikult Hugh McDonald, kes pidi edaspidi üha enam Alec John Suchi asendama ja jäi väga kauaks bändi “külalisliikmeks”. Saund on veidi mahedam kui varem, aga see on siiski selge rokiplaat (ei saa aru tüüpidest, kes selle popi alla panevad – kuulake Sambora soolosid, toruninad!) ja bändi kõla on jäänud suuresti samaks ka edaspidi.

1988. aastal ilmus New Jersey, mille perestroika-ajastu näitena andis omaaegses N.Liidus välja ka plaadimonopol Meloodia (esimese ametliku USA plaadina). Ka see oli väga edukas album ning “Lay Your Hands on Me”, “Bad Medicine” ja “Born to Be My Baby” kõlasid aastaid hiljem ka Tallinnas. Endale aga meeldivad rohkem pigem pauerballaad “Living in Sin” (igihaljas vanemate vastu mässamise lugu, huvitav harmoonia) ja kantriroki alla minev “Stick to Your Guns” (eriti hea on vaiksem alguseosa enda suitsuse orelisaundi ja akustilise kitarriga).

Neli aastat hiljem (vahepeal laskis Jon välja ka sooloalbumi Blaze of Glory) ilmus Keep the Faith, kus Bon Jovi on rohkem klassikalise roki rea peal – juuksed jäid lühemaks ja laulud läksid pikemaks. Plaadi alguse “I Believe” kõlab isegi veidi U2 moodi. Aga siin on jällegi mitu hittlugu – “In These Arms”, “Bed of Roses” ja nimilugu on ilmselt kõige kuulsamad. Üheks lemmikuks on siin aga Bon Jovi magnum opus “Dry Country”, mis on natuke sugulane  Zeppelini “Stairway to Heaveni” ja GnR “November Rainiga” (ligi 10 minutit pikk!). Saundilt ja loomult aga meenutab ta pigem varasemat lugu “Stick to Your Guns”, aga kahe pika soolo ja eri tempodes osadega. See on klassikaline jutustav ballaad naftatööstuse allakäigust ja selle mõjust paljudele lihtsatele ameeriklastele keskosariikides. Veel üks hea lugu, mis võinuks olla tegelikult eelmisel albumil, on “I Want You”.

Jätkub nädala pärast…

ITSPEA ja Blackmore’s Night, 3. osa

16.04.2021

Kolmas reede perekond Blackmore’i seltsis. Vahepeal vaatasin YouTube’ist ära 2007. aasta Pariisi kontserdi – BN on tõepoolest väga hea kontsertesineja ning tõsised tegijad on lisaks Ritchie’le endale ka mitmed teised pillimehed. Aga läheb siis plaatidega edasi.

2013. aasta Dancer and the Moon – avalugu tundub hübriidina kahest varasemast heast laulust (“Village Lanterne” ja “Highland”), aga ei ole tegelikult üldse Blackmore’ide originaallugu, vaid laenatud Randy Newmanilt. Jälle on plaadil üks venepärane lugu (“Troika”), mida võiks sama hästi ka Anne Veski laulda – ilmselt üks põhjus, miks BN Venemaal kaua aega popp on olnud. Teisalt on siin ka kaks rokiklassikut – Uriah Heepi “Lady in Black” (mida muide nõuka-ajal siinmail salamisi üsna kurja tekstiga lauldi) ja Rainbow’ “The Temple of the King” (sedagi on kuuldud mitmetes versioonides, endale meeldib enim hoopis Axel Rudi Pelli ja Johnny Gioeli oma – Axel suudab selle looga isegi selle autori ja enda suure eeskuju üle lüüa). Huvitav liigutus on plaadil olev paarislugu – “Somewhere Over the Sea (The Moon is Shining)” ja kohe järgmine “The Moon is Shining (Somewhere Over the Sea); esimene on folk- ja teine rokkvariant ühest ja samast meloodiast. Lisaks on siin plaadil veel rida mõtlikke akustilisi ballaade. Lõpulugu on ilus instrumentaal “Carry On.. Jon”, Ritchie muusikaline järelehüüe aasta varem lahkunud bändikaaslasele, Deep Purple’i klahvpillimängijale Jon Lordile. Trummide taga aga ei ole sel plaadil enam Malcolm Dick ning see annab kõlapildis veidike tunda.

Kaks aastat hiljem ilmunud All Our Yesterdays algab taas miskipärast venepärase looga (nimilugu) ja see stiil ei istu kohe üldse. Huvitav on kolmas lugu “Darker Shade of Black” – autoriks on küll märgitud Ritchie, ent nii pealkirjas kui ka meloodias ja saundis on selged vihjed Procol Harumi kuulsale “A Whiter Shade of Pale’ile” (asi kõlab natuke nagu Nightwish, v.a. selgelt BN stiilis vaheosa). Blackmore’i “Mike + Enya” paralleel saab sel plaadil päris ühese väljundi, ette võetakse “Moonlight Shadow” – korralik esitus, aga ahhetama ka ei pane. Kohe selle järel tuleb aga Cheri “I Got You Babe” – plaadi nael, ühte ritta originaalile täiega päheistuvate Rednexi ja One More Time’i kaveritega. Olin enne kuulamist päris kindel, et kuklas lällavatest Beavisest ja Butt-Headist (“tät-täää, tät-täää!“) ei pääse. Võta näpust – see versioon on niivõrd hästi, enesekindlalt ja tõsiselt tehtud, et töllid otsustasid heaga Cheri juurde jääda. Ülejäänud plaat ehk ei ole midagi nii erilist, aga see üks välgatus on väga tasemel (aga selleski loos oleks tahtnud “Highlandi” sarnast trummipartiid kuulda – Ritchie, palun too Squire Malcolm bändi tagasi!).

Vahepeal tegid Blackmore’id ilmselt muid asju, anti välja kaks kogumikku ning seni viimane stuudioalbum Nature’s Light ilmus alles käesoleval aastal. Aeg läheb kiiresti ja sel plaadil on paari kaks last märgitud juba taustalauljateks. Samas on suuremast bändist siin kaasatud vaid kauaaegne klahvpillimängija Bard David of Larchmont ning võib-olla just seetõttu ongi saund mõnevõrra ühetaoline. Kaks lugu on tehtud uuesti – eelmise plaadi “Darker Shade of Black” kõlab suht sarnaselt ja ei saagi hästi aru, miks see kohe järgmisele albumile uuesti pandi. “Wish You Were Here” on siiin veidi pehmem ja mõtlikum kui algne versioon, aga ka selles loos ei ole erinevus originaalist kuigi suur. Ehk enim meeldib siit albumilt nimilugu, mis meenutab natuke “The Clock Ticks On’i” kõige esimeselt albumilt (kitarrikäikudes on taas Oldfieldi mõju tunda). Teine kõrvajääv lugu on lõpus olev “Second Element” – Sarah Brightmani kaverdamine on riskantne, aga see versioon on piisavalt BN (kitarrisoolo on väga hea).

Kuna tööd jätkus veel (ITSPEA tegelased lahkasid sel korral arendus- ja ärimudeleid – ilmselt oli natuke igavam teema kui häkkerivärk eelmisel nädalal), kuulasin lõppu veel juurde 2017. aasta kogumikplaadi To the Moon and Back (20 Years and Beyond). Aga üldiselt oli jälle üks huvitav muusikarännak.

ITSPEA ja Blackmore’s Night, 2. osa

09.04.2021

Uus nädal; ITSPEA tegelased olid peale pühi edukalt üles ärganud ja lahkasid seekord ESR’i Hacker-HOWTO’d. Päris palju põnevat lugemist oli. Kuulab siis taustaks perekond Blackmore’i loomingut edasi.

Järgmine stuudioalbum on 2006. aastal ilmunud The Village Lanterne (kaks aastat varem lasti välja esimene kogumik, Beyond the Sunset). Avalugu “25 Years” sarnaneb esimese kahe albumi algustega – aga jällegi on sees oldfieldilik noot (isegi vokaal meenutab Maggie Reillyt, Mike’i kauaaegset solisti). Veelgi enam Mike’i rida on aga teisena tulev nimilaul – see võinuks olla Oldfieldi Light + Shade -kaksikplaadi esimese osa peal. Aga lugu ise on kindlasti selle bändi parimate seast – iirilik meloodia, ilus vokaal, suurepärane saund ning orkestratsioon, mis suudab seebiseksminekut vältida. Plaadil on ka mitu laenatud lugu, näiteks Ralph McTelli folgiklassik “Streets of London” ning vaheliti kokku miksitud esimese plaadi originaallugu “Mond Tanz” ja Deep Purple’i kuulus “Child in Time”. Lisaks Candice’i vokaalile on siin sarnaselt eelmise plaadiga sageli taustal  Sisters of the Moon ehk õed Posnerid, kes kõlavad koos väga ilusti (kahju, et viimased mõne aja pärast oma teed läksid).

Edasi tuleb 2008. aastal Secret Voyage (2006. aasta talvelaulude plaadi jätsin esialgu vahele, seda aprillis kuulata on veidi imelik) algab vaikselt, aga lõpeb hümnilike helidega, mis meenutavad tublisti meil kirikus lauldavat “Non nobis Dominet” (sama meloodia käib läbi ka viimasest loost “Empty Words” – ilmselt on kõigil juhtudel tegu ühe ja sama rahvaviisijuurega). “Locked Within the Crystal Ball” on jälle üks õnnestunud segu folgist, rokist ja popist, albumiversioon on aga natuke liiga pikaks venitatud ja mõjub punnitatud remiksina. Naljakas laen vene muusikast on “Toast to Tomorrow” (krokodill Gena ja Potsataja tulevad meelde). Päris põnev on “Can’t Help Falling in Love” – Elvisele on kõvasti oldfieldilikku vunki peale keeratud.

2010. aasta Autumn Sky on pühendatud samal aastal sündinud Autumn Esmerelda Blackmore’ile ja algab ühe parima kaveriga bändi senises ajaloos. “Highland” on ühe-hiti-ime One More Time lugu 1992. aastast, mis kõlab täiesti ABBA moodi (pole ka ime, Peter Grönvalli isa on Benny Andersson). BN “sõidab originaalist üle” täpselt nagu varem Rednexi puhul – seda lugu peab tegema just nii (alates sellest punktist alguses, kus Squire Malcolm of Lumley enda rokitrummikäiguga sisse tuleb). Plaadil on veel üks hea kaver – The Kinksi “Celluloid Heroes”. “Keeper of the Flame” on hea rokikitarritulevärk, kohe selle järel tuleb ilusa klassikalise kitarriga “Night at Eggersberg”. Ilusalt keldilik on ka “Barbara Allen” albumi lõpus.

Aga ennäe, saab veel kolmaski kord kuulata – paar albumit jäävad veel järgmisse nädalasse.

ITSPEA ja Blackmore’s Night, 1. osa

01.04.2021

Sel nädalal on reedene ITSPEA tööpäev erandlikult tõstetud neljapäevale – kuidas iganes keegi neid pühi tõlgendab, suurel reedel rabeleda pole igal juhul ilus. Suure neljapäeva muusikavalikuks aga sobib vana Euroopa traditsioone taaselustav Blackmore’s Night igati.

Ritchie Blackmore. Deep Purple ja Rainbow. Rokimaailma tulest, veest ja vasktorudest läbikäinud mees, üks maailma virtuoossemaid kitarriste. Neljakümnendateks eluaastateks oli kontol mitu lõhkiläinud abielu ja rida muidukäimisi. Jooksis 1989. aastal New Yorkis kokku autogrammi küsima tulnud noore modellist juuditariga (kes pole absoluutselt stereotüüpse juuditari väljanägemisega). Tema oli 44, tüdruk 18. Kahtlemata ebaharilik lugu, aga kestab siiamaani – kihlatud oldi kõigest 15 aastat, abielluti 2008.

Siis hakkas see kummaline paar bändi tegema – Blackmore on seda ise kirjeldanud kui “Mike Oldfield plus Enya”, aga seal on kõvasti mõjutusi veel (päris palju ka klassikalise muusika poole pealt). Kogu kupatust iseloomustab aga tublisti romantiseeritud keskajastiil. Seda ka välispidiselt – kostüümid, lavaseaded ja nimed; kogu seltskond kasutab keskaegselt kõlavaid lavanimesid (näiteks lõi bändis pikka aega trummi Squire Malcolm of Lumley, naljaka pärisnimega Malcolm Dick). Nähtud videode järgi otsustades on tegu suurepärase live-esinejaga.

Esimene plaat Shadow of the Moon ilmus 1997. Õnnekombel sattusin kohe peale, leidsin kasseti Maksimarketi (vist) muusikapoest odava pudi-padi kastis sobrades (sellistes kohtades tuhnimine tasub alati ära – suurt raha küsitakse enamasti moodsate haipvärkide eest). Käiasin kassetti autos hullupööra, varsti ostsin CD ka. Plaat on tõsiselt hea – avalauluks olev nimilugu vastab täpselt Blackmore’i eespoolmainitud valemile, järgneb aga terve rida säravaid ja omanäolisi neofolgilugusid (mõnesid neist laulis Eestis mõnda aega ka Folkmill, näiteks “Be Mine Tonight” on eestikeelsena “Siin on nii hea”). Plaadi neljandas loos teeb kaasa Blackmore’i endine bändikaaslane Ian Anderson (huvitav, kas ta oma pöörast flöödipartiid mängis ka seekord ühel jalal seistes?). Huvitavalt erinäoline on ka Tšaikovskist inspireeritud, aga kõlaliselt pigem ABBA “Gimme! Gimme! Gimme!” sarnane “Writing on the Wall”.

Enda kaks suurimat lemmikut on plaadil teisena olev “The Clock Ticks On” (kui otsida sellise stiili õpikunäidet, siis see sobiks küll) ja üllatav lõpulugu, “Wish You Were Here”. Originaali esitab naljakas Rootsi tümakakantrikollektiiv Rednex, kelle esitus ei ole üldse halb, aga mõjub pärast BN-i versiooni kuulamist umbes nagu mõni Queeni laulda üritav noor “superstaar”. Kui suuremal osal plaadist on kitarrid akustilised ja Ritchie mängib pigem klassikalises või folgistiilis, siis just viimasest loost saab aimu, et tegu on maailma ühe parima rokikitarristiga (terve lugu on ǘksjagu oldfieldilik vokaali ja kitarri duett, eriti head on need paar fraasivahekäiku laulu vaheosas). Ja Candice Night mitte üksnes ei näe rabavalt ilus välja, aga laulab sel plaadil ikka pööraselt hästi (just sellist stiili silmas pidades).

Kaks aastat hiljem ilmunud Under a Violet Moon on tehtud juba märksa suurema seltskonnaga. Taas on nimilugu alguses ja see meenutab päris tublisti eelmise albumi oma (aga kõvema vungiga; sees on ka väga uhke orelisoolo). Plaat on suuresti eelmise loogiliseks jätkuks, stiil ja saund on pea samad (huvitav eristuja on “Gone with the Wind”, kuhu on miskipärast sisse poogitud üks tuntud vene lauluviis). Tuntumad lood on ilmselt nimilugu, “Avalon” ja “Wind in the Willows”, ise aga konkreetset lemmikut siit väga nimetada ei oskakski – kui ehk, siis “Spanish Nights” enda kitarri-tulevärgi tõttu; pahaendeline, ent väga ajastutruu kõlaga “Catherine Howard’s Fate” (sobiks hästi brittide “Tudorite” telesarja) ning Bachi kuulsat “Prelüüdi C-duuris” (ehk “Ave Maria” Bachi/Gounod’ variant) laiendav “Now and Then” (taas äärmiselt ilus kitarripartii) ja lõpulugu “Self Portrait”, mis läheb juba selgelt akustilise roki rea peale – üheks autoriks on Ronnie James Dio ning Candice laulab tavalisemast märksa metalsema häälega.

Veel kaks aastat edasi tuleb Fires at Midnight – temaatika on sarnane, aga rokinoot on tugevam (kohati on ka tõsine progeelement olemas) ja “juhtmega” lugusid on rohkem. “The Times They Are a-Changing” seevastu manab silma ette jabura pildi tsikliga sõitvast Bob Dylanist, keda jälitavad jalgratastel Beavis ja Butt-Head (rütmikäiguga tuleb kohene paralleel Cheri surematu versiooniga loost “I Got You Babe”, harmoonia on ka sarnane). Lemmikuid on ka siin raske välja tuua, ent taas meeldivad instrumentaalid (nagu lõpus olev “Possum’s Last Dance”).

2003. aasta Ghost of a Rose algab taas ühe kuulsa looga – “Way to Mandalay” on albumil poole pikem kui rohkem kuuldud raadioversioon (kuus ja pool minutit!). Aga see on õnnestunud sulam popist, rokist ja folgist, hea rütmipulsi ja kitarrisoolodega, klapib taas Blackmore’i võrdlusse Oldfieldi ja Enyaga. Puhta Oldfieldiks aga kisuvad “Ivory Tower” (kus tundub isegi olevat mitu Mike’i käest laenatud käiku sees – vrdl. “Pictures in the Dark”; isegi Candice kõlab siin nagu Anita Hegerland) ja “All for One”. Albumi nimilugu on sel korral plaadi keskel ja moodustab teise toetuspunkti avaloo kõrval.  Ja kui keskajal olnuks aeroobika juba välja mõeldud, siis hea vungiga “Loreley” sobinuks selle taustaks kenasti. 🙂 Viimaks on selgelt omanäoline Jethro Tulli kaver “Rainbow Blues”.

Ei teagi, kas mitmed kursuslased ajasid erandliku tähtaja ikkagi segi või lihtsalt jäi pühade eel vähem aega kirjutada – igatahes täna oli tööd tavalisest vähem. Seega ülejäänud plaadid jäävad järgmiseks korraks.

ITSPEA ja Scorpions, 4. osa

26.03.2021

Viimane jupp Scorpionsi siis ka.

2010 ja Sting in the Tail. See pidi olema viimane album (teame, teame – tehakse suur hüvastijätt ja siis ei suudeta ikka lõpetada…) ja kõlab taotluslikult klassikalise ajajärgu moodi (avalugu “Raised on Rock” on klassikalise roki musternäidis). Huvitava mõttelise joone võiks tõmmata omaaegse lootusrikka “Wind of Change’i” juurest siinse natuke nukra ja resigneerunud, Afganistani sõjast rääkiva “The Good Die Young” juurde. Saksa muistendil põhinev “Lorelei” on klassikaline skorparite ballaad (taas on väga ilus Rudolf Schenkeri taustakitarr), veel teine samasugune on “SLY” – tagasivaade 80-ndate superhitile “Still Loving You” (pealkiri on tegelikult lühend, lisaks on loos sees ka paar ilusat viidet algsele laulule), millest on tehtud lugu selle laulu tulemusena 1985. aastal sündinud tüdrukust. Lõpulooks on positiivne pauerballaad “The Best Is Yet to Come” (võimalik mõtteline paralleel oleks varasem “Believe in Love”). Plaat tervikuna on ilmselt üks bändi parimaid.

Järgmisel aastal tehtigi kohe järgi Comeblack – lollikindel segu bändi omaaegsetest hittidest ja teiste kuulsuste kaveritest. Samas ei ole see mingi vanameeste haltuura – kui eelmisel plaadil oli Kottaki trummipartii koos muu saundiga tasasemaks keeratud, siis siin lammutatakse jälle korralikult. Mõnigi lugu on vaieldavalt paremgi kui algsel albumil (eriti “Rock You Like a Hurricane”), samas näiteks toosama kuulus SLY on siin ehk veidi ühetaoliseks tehtud (originaalis töötas hästi just piano ja forte kontrast). Kaverite pool on läbivalt hea, aga rohkem võiks esile tõsta biitlite “Across the Universe” (üllatavalt originaalilähedane, Scorpionsit on sees vähe) ja lõpuloo, rollingute “Ruby Tuesday” (seda on kaverdatud palju, see siin on koos Rod Stewarti ning The Corrs + Ronnie Woodi versiooniga üks lemmikuid). Kokkuvõttes taas väga hea plaat.

Et aeg ära täita, võtsin vahele ka MTV Unpluggedi 2013. aastast. Hulk kuulsaid lugusid pehmemas esituses (nagu varasem Acoustica, aga veel vähema traadiga). Kui rokkbändil kaabel tagant ära võtta, jäävad järele bluus ja folk – nii on ka siin. Head on mõlema kitarristi soololood esimese poole lõpus, paar lugu on tehtud ka külalistega (näiteks “Wind of Change” ja A-ha Morten Harket). Ja SLY variant klaveri ja tšelloga on täitsa klassikaliselt ilus.

Ja viimaks siis seni viimane stuudioalbum, 2015. aasta Return to Forever (järgmine plaat peaks ilmuma veel käesoleval aastal). Taas hea klassikalise roki album, saundilt sarnaneb Comeblackiga. Päris paljud lood on tegelikult vanad ning on eri aegadel varasematelt plaatidelt välja jäänud. Endale meeldivad vist enim bändi lugu kirjeldav “We Built This House” ja klassikalised Scorpionsi ballaadid “House of Cards”, “Eye of the Storm” ja “Gypsy Life”. Päris paljud lood on otsapidi autobiograafilised.

Varsti peale plaadi ilmumist lasti Kottak trummarikohalt lahti (erinevate jamade tõttu) ja asemele võeti peale Lemmy Kilmisteri surma 2015. aastal laiali läinud Motörheadist Mikkey Dee. Eks siis uuelt plaadilt kuuleb, kuidas see mõjunud on – aga tundub, et need sellid veel pille kotti panema ei hakka.

Et töö ei saanud ikka veel valmis, kuulasin ära ka MTV Unpluggedi 2014. aasta Studio Edits -variandi. Natuke lühem, aga samad lood lihvitumas versioonis.

Väga mõnus pikk rokiekskursioon oli. Järgmine kord võtab vahelduseks midagi pehmemat ette.

ITSPEA ja Scorpions, 3. osa

19.03.2021

Nädal möödas, kuulame skorpareid edasi.

Peale Crazy Worldi läks kolm aastat, enne kui tuli Face the Heat. Vahepeal oli lahkunud bassimees Buchholz, asemele võeti Ralph Rieckermann. Muusikaliselt kõlavad ballaadid (“Under the Same Sun”, “Destiny”, “Daddy’s Girl”) endise Scorpionsina, traadipool on aga saundilt rohkem ajakohasemaks keeratud, sees on lisaks albumi lõpupoole valdavale klassikalisele rokisaundile ka erinevate metallisuundade mõjusid plaadi alguseotsas ning see tuleb mitmekesisusele kahtlemata kasuks. Huvitav lugu on “Woman”, mis kõlab natuke sedamoodi, nagu üritaks Klaus “Insener Garini hüperboloidi” laulda.

Siinkohal keerab Spotify käru ja jätab tervelt kolm eelmise sajandi lõpu albumit lihtsalt välja – Pure Instinct 1996. aastast, Eye II Eye 1999-ndast ja Moment of Glory 2000-ndast. Viimasest on kahju, see on salvestatud sümfooniaorkestriga ja sellisena kahtlemata erinev. Teisalt said need albumid ka kriitikat liiga pehmeks minemise eest. Aga võtab siis asemele 2001. aasta Acoustica, mis on nimele vastav (pool)akustiline (elektripille on siiski kasutatud, pigem on tegu MTV Unplugged’i laadis seadetega) vanade heade lugude kogumik. Vahepealsetelt plaatidelt pärit hittidest on siin näiteks “You and I”, aga lisatud on mitu kuulsat laenu mujalt (näiteks Queeni “Love of My Life” – rahvas laulab kaasa, aga isegi Klaus Meine mõjub Freddie kõrval siin asjaarmastajana. Ülejäänud kaverid aga on igati võrreldavad). Seda oleks hästi vahva elavas ettekandes kuulata.

Järgmine päris stuudioalbum on 2004. aasta Unbreakable (siit alates on albumid uuesti ka Spotifys olemas). Saund on jälle veidi ajakohastunud, bassi mängib poolakas Pawel Maciwoda ja trumme jänki James Kottak (kelle kaks basstrummi keerasid ka saundi üksjagu raskemaks) – see koosseis jääb paika pikaks ajaks. Plaat ise aga kõlab algusepoole heas mõttes traditsioonilise hard rockina ning läheb siis lõpupoole pehmemaks. Lõpus oleva ballaadi “She Said” kitarrikäigud ja -saund ning ka terve lugu tõid võrdlusena kõrva Ruja “Vaiki kui võid”.

2007. aasta Humanity – Hour I algab üsna kõva traadi ja isegi veidi grungeliku kõlaga, aga üldmuljena on see plaat ehk vähem Scorpions kui enamik muid – see on tavaline hea rokiplaat, mille oleks võinud salvestada ka terve rida teisi bände. Võimalik, et “süüdi” on teine produtsent Desmond Child, kes ongi töötanud koos arvutu hulga teiste kuulsustega (huvitava võrdlusena: Mutt Lange pitser Def Leppardile vist nii tugev ei olnud). Kogu plaat on hea kuulamine, aga see ei ole äratuntavalt see bänd. Samas on albumi kontseptsioon iseenesest põnev – see on düstoopiline, hoiatav lugu kunagi tulevikus toimuvast sõjast inimeste ja robotite vahel (Terminaatori filmide stiilis).

Tänane ITSPEA lugemine jäi üllatavalt lühikeseks – litsentside teema oli rahvale võõras ja ilmselt mängis ka pandeemia mäkra, nii et päris suur hulk inimesi jättis sel nädalal kirjutamata. Nii jääb kuulamine siinkohal veel korra pooleli ja kolm viimast albumit tulevad järgmisel korral.

ITSPEA ja Scorpions, 2. osa

12.03.2021

Järgmine reede on käes, Scorpionsi kuulamine jätkub ITSPEA töödelugemise taustaks. Täna suutis Nabble’i foorumiserver – esmakordselt e-kursuse ca 10 aasta jooksul – kokku joosta, otse keset foorumitööde lugemist. Õnneks taastus ühendust tunni aja pärast ja sai enam-vähem mõistlikul ajal punktitabeli välja.

Aasta oli 1980, album oli Animal Magnetism. Bändi laiema tuntuse algus, plaadiümbrisega aga tehti endiselt tsirkust (seekord oli see aga märksa mitmemõttelisem ja humoorikam ning ära seda enam ei keelatud). Michael Schenker lahkus lõplikult bändist ning tandem Rudolf Schenker – Matthias Jabs jäi pikemaks ajaks paika. Klaus Meine hääl hakkas juba tuttavamat kõla omandama ning bändi saund muutus poleeritumaks – see on raskeroki kohta küllaltki õhuline ning samas väga hea kitarritööga. Kõige kuulsam lugu plaadil on ilmselt ballaad “Lady Starlight” (see on ka ilmselt üldse esimene Scorpionsi lugu, kus on klassikalist orkestratsiooni kasutatud – algab klassika-crossoverina ja lõpeb instrumentaalse raskerokiballaadina). Omamoodi huvitav on ka nimilugu, mis on pigem bändi algaegade moodi.

Järgneb 1982. aasta Blackout, mis on jälle ports tõsist tulistamist. Kaanepilt (väidetavalt ühe isemoodi onu autoportree) seekord lärmi ei põhjustanudki. Muidu enam-vähem harju keskmine plaat, aga lõpp läheb paremaks – “Arizona” on natuke ZZ Topi vms meenutav, heas mõttes ameerikalik lugu, “China White” on psühhedeelse laksuga bluusrokk ning plaat lõpeb ühe parima looga sellelt bändilt üldse – “When the Smoke is Going Down”. See on Ivo Linna “Tähti üheks õhtuks” hingesugulane, millest paistab muusikuelu trööstitum ja väsitavam pool. See põhiline kitarrikäik on taas Schenkeri klassika (mida toetavad ka Francis Buchholzi bassikäigud ning Matthias Jabsi teine kitarr; väidetavalt mängib siin plaadil rütmi Jabs ja soolopoolt Schenker, aga videodes paistab teistpidi), Klaus Meine esitus on samuti ülihea.

Edasi tuleb Love at First Sting aastast 1984. Üks kuulsamaid plaate, kust pärinevad “Rock You Like a Hurricane”, “Big City Nights” ja eriti muidugi “Still Loving You”. Üldiselt on ka see plaat tehtud suht lollikindla valemiga “paar ballaadi, ülejäänu on traat” (erandiks on ehk “Coming Home”, kus on need mõlemad pooled esindatud). Aga traadipool on natuke igavavõitu.

Siis tegid sellid pikema pausi ning Savage Amusement tuli välja alles 1988. aastal. Kuulsaim lugu on ehk popimõjutustega raskerokilugu “Rhythm of Love”, enda selge lemmik on aga plaadi viimane laul “Believe in Love”, mis võiks olla Scorpionsi viie parima seas üldse. See on tervikuna väga mõnus autorokiplaat ning ka Scorpionsi albumina üks mu lemmikutest (bändi aeg-ajalt kollitav üksluisus siin välja ei paista – plaat tervikuna on ehk isegi kergemapoolne, samas “We Let It Rock… You Let It Roll” ja “Love on the Run” on ikka tõsine hevi).

1990. aasta Crazy Worldi loetakse sageli “klassikalise” Scorpionsi viimaseks albumiks. Mõlemad ballaadid on ilmakuulsad – nii eespool olev “Wind of Change” (siin on mälupilt 1998. aasta Lauluväljaku kontserdilt – Klaus Meine on ligi kaks tundi järjest rokkinud, jääb siis laval seisma ja vilistab mikrisse selle laulu avataktid. Täiesti veatult…) kui ka albumit lõpetav “Send Me an Angel” (taas üks mu absoluutsetest lemmikutest). Aga siin on ka suur osa “traati” head lood, kasvõi avalood “Tease Me, Please Me” ja “Don’t Believe Her” (kõlavad üsna sarnaselt Adrenalize-aja lepparditega, teine meenutab lisaks ka Gotthardi).

Töö sai tehtud, korralik jupp (skorpioni saba?) jääb veel kolmandassegi nädalasse kuulata.