Rubriigi ‘Tööasjad arhiiv

ITSPEA ja Oldfield, 2. osa

18.12.2020

Reede käes, kursus lõppemas ja Mike Oldfieldi karjääri hilisem osa kuulamiseks ette võetud.

Alguses aga selgus ebameeldiva üllatusena, et Spotifys puudub üks Oldfieldi kergematest, aga Kaku arvates parematest albumitest: 1987. aasta Islands. Eriti kahju on traditsioonilisest “esimesest poolest” ehk “Tuulekelladest” (Wind Chimes), aga seal on head ka kõik n.ö. pop-Oldfieldi lood teisel poolel. Ega’s midagi, järgmine on 1989. aasta Earth Moving. Seegi on hea plaat, ent mõjub eelmise plaadi pop-poole jätkuna (eriti kohe esimene, Adrian Belew’ lauldud Holy).

Blogilugemist saatis esmalt Amarok. 1990. aastal sai Mike’il popist villand. Ta jättis sündid seisma, võttis taas kitarri (ja n+1 muud instrumenti), tegi tohutu tunnipikkuse rosolje erinevatest juppidest (algus kõlab päris ehmatavalt) ja muuhulgas saatis kompositsiooni lõpupoole morsekoodi kasutades otse istmikku (trummipõrina ja möiratuste saatel; veidi hiljem järgneb häälitsus, mis on midagi tsiklikäivituse ja valju kõhutuule vahepealset…) endise bossi, Virgini plaadifirma omaniku Richard Bransoni (kes nõudis talt popmuusika edasitootmist, ent Bransoni meelehärmiks lõppes plaadileping ära).

1991. aasta Heaven’s Open jäi küllalt igavaks, see-eest sellele järgnenud Tubular Bells II on sellenimelisest seeriast ilmselt suurim lemmik ja vist ka üldse nelja-viie lemmikplaadi seas Oldfieldi omadest (koos Islandsi, Songs of Distant Earth‘i, Voyageri ja Guitarsiga).

Poole TB2 pealt jõudsin lugemisega foorumisse. Seal oli juba tavapäraselt palju vormitäiteks järelekirjutamist – järgmisel korral tuleb ka sinna rangem piir peale. Õnneks oli siiski mõttega tehtud asju ka.

Lõpetasin seekord Kauge Maa Laulude saatel. Muide, need algavad sõnadega “Alguses lõi Jumal taeva ja maa.”. Äkki teen Oldfieldiga veel ühe seansi jaanuaris essee-eksamite ajal – päris mitu head plaati jäi veel kuulamata.

Hull tööpäev ja kõvasti Oldfieldi

14.12.2020

Tänane päev oli üsna kreisi. See oli muidugi ka kaugelt ette näha – kui tavapäraselt kulus ITSPEA kursuse blogide ja foorumi lugemisele esmaspäeviti 7-8 tundi, siis nüüd lisandus siia veel paarkümmend 10-12 lk rühmatööd (kursus saab järgmise reedega läbi, jäävad vaid eksamid jaanuaris). Hommikul peale kolledži virtuaalset personalikoosolekut hakkasingi lugema. Taustaks otsustasin seekord Mike Oldfieldi panna. Algusest peale.

Seitsmekümnendate Oldfield kattis ära kogu rühmatööde lugemise – Tubular Bellsist Platinumini. Tubular Bells ja Hergest Ridge meeldivad siiamaani, Ommadawn ja eriti Incantations on… imelikud (Kakk on ikka paganama kaheksakümnendad).

Poole Platinumi pealt sai rühmatööd viimaks loetud, tegin söögipausi ja pärast seda lendasin nüüd juba natuke leebema Oldfieldi saatel läbi blogide edasi. QE2 (üks mu lemmikuid vahepealse Oldfieldi hulgas) ja Five Miles Out – kuna rühmatöödesse läks suur hulk auru, siis mõned ei jõudnud seekord blogida (ja teised lasid ülejala – õnneks oli siiski üksjagu asjalikke kirjutisi ka). Väike paus kuni albumi lõpuni…

Crises mängima ja viimane etapp ehk kursuse foorumi lugemine (ja natuke kommenteerimine ka, ehkki põhiliselt üritan lasta seal ikkagi tudengitel rääkida).  Kui lõpuks asi ühele poole sai, oli pea täpselt kesköö ja mängis Oldfieldi ainus filmimuusikaplaat The Killing Fields (vahepeale jäi veel Discovery).

Nagu varem Queeni puhul, jõudsin kuulamisega umbes poole peale (10 albumit). Reedel siis kuulan edasi. 🙂  Alles niimoodi järjest kuulates saab aru, kui palju on Oldfieldi muusikas läbi albumite korduvaid motiive ja kujundeid, mida ta aga suudab iga kord isemoodi kokku põimida.

Tööpäev tuli laias laastus 12-tunnine (paari väikese pausiga).

Aastapäevaaktus

17.09.2020

Ei tea, kas põhjuseks oli hiljutine rektorivahetus või midagi muud, aga Tehnikaülikooli 102. aastapäeva aktus oli üle pika aja selline üritus, kus oli täitsa hea meel selle ülikooli vilistlane olla. Pandeemia tõttu soovitati ülekandes jälgida – jättes kõrvale ühe kokkujooksu (ca 5 minuti pikkuselt prof. Grossbergi kõne ajal) toimis ka see seekord üldiselt ilusti.  Eriti tuleb hinnata seda, et kogu üritus toimus eesti keeles (ingliskeelse sünkroontõlkega neile, kes seda vajavad) – ainus erand oli rahvusvaheliste doktorantide promoveerimise ees, kus see oli ka mõistlik.

Polegi pikka aega näinud üht sedasorti üritust, mis algaks “Eesti lipu” laulmisega – üldse oli rahvuslikku vaimu seekord meeldivalt palju, seda ka meeskoori esitatud laulude osas (Ernesaksa “Kutse” soleeriva dirigendi rollis Valter Soosaluga oli päris võimas).  Ainus kontekstiväline punkt oli endiselt kole “TalTech” aula kõnepuldi peal (ja kahjuks ka tseremooniameistri kõnes)… Ja seda uhkem oli kuulda aasta vilistlase preemia saanud prof. Mart Min’i humoorikat soovitust minna tagasi “vana terashalli, kirsikarva käepidemega tööriista” juurde. 🙂

Märkusena: nagu siin juba korduvalt öeldud, oli “TalTech” minu arvates selge lollus mitmel erineval tasandil, kuid selles osas võiks mingisuguse kompromissi peale mõelda – kes tahab, võiks selle nime kasutamist ametlikult jätkata (ingliskeelses infoväljas ta nii koledasti ei mõjugi), aga tagasi tuleks tuua eestikeelne ametlik lühend “TTÜ” (ka peamise netidomeenina, taltech.ee võiks jääda aliaseks) ja reduktoriga logo (mis on visuaalis kordades kõnekam kui praegune).  Ja muidugi tuua tagasi prof. Min’i mainitud ajaloolised värvid.

Aga üldiselt tuleb aktuse korraldajaid tunnustada – see oli taas kord ühe Eesti ülikooli aktus.

Päikest ja vihma

09.09.2020

Hommikul oli ilus ilm. Läksin rattaga tööle – sõitsin väikese (8,5km) ringiga Lootuse pst ja Nõmme rattatee kaudu. Hirmus mõnus oli.

Lõunaks tuli padukas. Istusin pikalt tööl ja tegin aega parajaks. Peale kella seitset oli aga selge, et vihm järele ei jää.

Aga sellise kimaga ei ole ma toda 5-km juppi vist varem sõitnud (sh Glehni pargi juures nõlvast üles). 🙂 Koju jõudes ei saanudki aru, kumba märga rohkem oli, kas välis- või seespidist…

Koroonaülikool

07.09.2020

Reedel hakkasid tulema teated, et TTÜ-s on esimesed nakatumised tudengite seas. Väikese kaalutlemise ja kolleegidega nõupidamise järel sai laupäeval kogu ITSPEA kursus viidud e-variandile (tavaliselt on see kavas kevadel). Lisaks kolis kursus Wikiversityst ära TTÜ IT kolledži wikisse – õppetöö jääb ka seal samasuguseks, lihtsalt Wikiversitysse tekkis eelmisel aastal paar imelikku haldurit, kes vajalikku sisu lambist ära kustutavad. Tuli teise liivakasti minna.

Tudengid suhtusid üleminekusse hästi, ainus  mure on taas kord nendega, kelle eesti keele oskus on ülikoolis õppimiseks selgelt ebapiisav. Sama jama on olnud juba paar viimast aastat (peamiselt on seni olnud tegemist Ida-Virumaa inimestega – paberil võib keeleoskus olemas olla, aga sisuliselt see väga sageli paraku ei tööta). Näis, kuidas seekord läheb. Kokku oli ÕISis hommikul 171 deklaratsiooni…

Kella 14-ks oli välja kuulutatud ülikooli infotund YouTube’i kaudu.  Värske rektori jutt oli paraku alguses vaevukuuldav, siis mattus korraga ingliskeelse sünkroontõlke alla, siis läks ca minutiks korda ning kadus seejärel lõplikult.  Siis tõmmati pidurit, lubati “5 minuti pärast uut katset” ja rohkem sinna ligi ei saanud (lõpuks saadeti  poole tunni pärast uus link).  Selliste jamade rohkus on üks peamine põhjus, miks TalTechi-trianglit pole võimalik tõsiselt võtta.

Mida muidugi ka ülikool siiani ära pole jaganud: kui kursus läheb e-õppe vormi, siis ei ole praktikas enamasti võimalik kahe õppevormi vahel pendeldada. Kui on e, siis on e. Kogu semestri vältel.

E-kursus on õnneks piisavalt hästi sisse töötatud, sellega ei tohiks probleeme tulla. Aga muudes ainetes võib küll asi kirjuks minna.

APDEIT 09.03: Kinnitasin ITSPEA deklaratsioonid ära – kuna läksime e-õppele, võtsin ikkagi kõik 173 nägu kursusele vastu. Eks näe, mis saab.

Läheb lahti!

30.08.2020

Homme on siis uue õppeaasta avaloeng ja esimene seminar. Hetkeseisuga oli TTÜ ÕISis ITSPEA deklareerinud 144 tegelast, aga tõenäoliselt tuleb kogunumber jälle kuhugi 160-170 kanti. Kui uut viiruselainet ei tule, toimub traditsiooniline kontaktõppevariant, e-kursus jääb kevadeks.

Serveriuuendus väikese kebrunniga

22.08.2020

Suvine serveriprogramm läks osaliselt metsa, kuna uuele kastile ületõstmine tekitas probleeme ning praeguse hooaja üritab veel vanaga vastu pidada. Eile sai tehtud süsteemiuuendus 20.04 peale – muidu läks ladusalt, ent pärast enam meilid läpakasse ei tulnud – Evolution teatas: “Error performing TLS handshake: A packet with illegal or unsupported version was received.” (hiljem lisas veel ühe teise, natuke erinevas sõnastuses teate). Meilid tulid postkasti kohale (Alpine’iga sai terminalist kätte), aga üle tõmmata ei saanud.

Sai torgitud nii ja naapidi, ei aidanud miski. Täna võtsin Dovecoti maha ja paigaldasin uuesti (suuresti selle juhendi järgi). Ja ennäe, tööle läks. 🙂  Kui enne õppeaasta algust jõuab, tuleks mõelda Wikiversity kursuse kolimisele kas siis Kakupessa või kuhugi kooli – Wikiversitysse on natuke imelikud inimesed valitsema pääsenud, kevadise kursuse juures pidi korduvalt tõestama, et sebra ei ole…

Jälle tööl

18.08.2020

Täna oli esimene ametlik tööpäev peale puhkust – tegelikult käisin juba eile korra koolist läbi, aga tänaseks oli plaanitud kahe diplomitöö kaitsmine, mis kevadel edasi lükkusid. Läksid teised kenasti, mõlemale sai komisjoni poolt “neli” pandud.

Kooliustele olid paraku inetud roosad “TalTechi” plärakad ilmunud – mingid tegelased pole ilmselt veel siiani aru saanud, milline turunduslik ämber kogu see avantüür oli. Ehk aitab uue rektori ametisseastumine veidi mõistust koju tagasi tuua.

TTÜ on otsustanud õppeaastat vähemalt esialgu alustada tavavormis, seega on kavas ITSPEA traditsiooniline päevaõppevorm. Paariaastase pausi järel on see nüüd jälle ka adminnide õppekavas tagasi – kahjuks teise kursuse alguses, kuhu ta nii hästi ei sobi (ITSPEA on klassikaline sissejuhatav aine ja peaks olema võimalikult õppekava alguses). Nii et praeguse seisuga üks rühm adminne ja viis rühma arendajaid ehk taas kusagil 180 inimese kandis.

Kui mõni asjaosaline seda lugema peaks, siis

  • kuna rahvast on nii palju, siis tõenäoliselt vabaõppureid juurde võtta ei saa – seminaridesse ei mahu lihtsalt ära. Vabaõppurid ja kõik muud külalised on aga teretulnud kevadsemestril toimuvale e-kursusele, kus sel korral ilmselt rahvast veidi vähem on (analüütikud jäid ära) ja e-variant ei ole ka rahvaarvu suhtes nii tundlik.
  • algava semestri puhul tuleb arvestada ka võimalikku pandeemia teist lainet. Sel juhul jätkub tõenäoliselt tunniplaanijärgne süsteem, aga loengud lähevad salvestusteks ja seminarid kolivad Jitsi Meeti peale. Poole semestri pealt päris e-varianti kolida on raske (v.a. ehk kohe 1.-2. nädala pealt).

Tööle sõitsin jälle rattaga ja tagasi tulin vahelduse mõttes väikese ringiga Harku rattateed pidi. Kuni ilma peab, tasubki tööl rattaga käia, kui samal päeval trenni pole.

WordPress uuenes

12.08.2020

Eelmine nädalalõpp läks jälle WordPressi tõlkimise tähe all. Praegu sai kõik enda WP saidid 5.5 peale ära uuendatud ja vist toimib. 🙂  Kunagi oleks vaja kogu tõlge detailselt üle käia, praegu jõudsin vaid lisandunud osa (kokku ca 1500 fraasi – paarimärgilisest pika lõiguni) ära teha.

Jalgrattaga konverentsil

22.07.2020

Täna oli siis meie ettekanne HCII2020 konverentsil. Võtsin ratta ja sõitsin Birgy juurde teispoole linna (aitäh linnaisadele korralike rattateede eest!). Meie sessioon oli päris asjalik – erinevalt mitmest eelnevast sessioonist tekkis ka arutelu. Birgy pidas ettekande ja mina jorisesin tekstivestluses kaasa.

Muidu on konverentsi tase olnud kõikuv. Eilne keynote ehk põhiettekanne oli Gregg C. Vanderheidenilt, kelle kirjutisi lugesin juba 1993. aasta paiku, kui magistrandina tugilahendusi uurima hakkasin – suuresti ongi tegu selle valdkonna grand old maniga, kes nüüdseks seda rida uurinud üle 50(!) aasta. Ta pakkus välja, et tulevikus on digital affinity (eesti keelde võiks tõlkida ehk “digilembus”) üks määravaid isikuomadusi ja selle puudumine loetakse sisuliselt puudeks (sarnaselt autismi või Aspergeri sündroomiga).  Ja et tulevikus tuleks luua kõigile kättesaadav tehisintellektipõhine mehhanism (mida ta nimetas “infobotiks”), mis paljude erinevate kasutajaliideste asemel looks igale indiviidile tema võimeid ja võimalusi arvestades isikliku liidese.  Natuke ehk idealistlik, aga pani mõtlema küll.

Teiselt poolt aga on mõni külastatud sessioon olnud täis peamiselt Aasia inimesi, kes on masinlikult ja kehvavõitu inglise keeles oma jutu maha vuristanud ning mingit diskussiooni pole tekkinud. Õnneks aga on virtuaalkonverentsil sessiooni vahetada veel lihtsam kui tavakonverentsil.

Seega ütleks kokkuvõtlikult, et formaadi muutus on konverentsile isegi pigem hästi mõjunud. Ja jalgrattaga polegi enne konverentsil käinud (kahe otsaga sai tavapärase 25-km ringi ka kuhjaga täis). 🙂