Rubriigi ‘Arusaamad arhiiv

Kaks meediat

28.09.2017

Täna annab Kristjan Port ERR-is lugejaile soovituse lahkuda “tõejärgsuse” vältimiseks sotsiaalmeediast.

Osaliselt võib seda üleskutset mõista. Sotsiaalmeedia on nagu va Forresti kommikarp – pole aimugi, mis sealt järgmisena ette jääb. Kui kitsendada soovitust ainult edevusvõrgustike peale (Instagram, Snapchat, üha enam ka Facebook), siis võiks isegi nõustuda.

Ent tänase meediapildi tingimustes hakkab isand Pordi üleskutse kõlama sarnaselt soovitusega “Ära triipu tõmba, tõmba piipu!” ehk lihtsalt ühe kurja asendamisega teisega. “Traditsiooniline” meedia on olnud alati kallutatud (vanemates ja stabiilsemates ühiskondades ei ole ühe või teise kanali kallak isegi mingi saladus) ja ainuüksi selle juurde tagasipöördumine lükkaks inimese lihtsalt praegu pumba juures oleva seltskonna mõttemulli sisse – kasvõi sellesama üleskutse ilmutanud kanali nimes on esimene R-täht paras anekdoot.

Vahe “vana” ja “uue” vahel tuleb sisse eelkõige sellest, et “uues” on mõnevõrra lihtsam jälgida erinevate mõtteviiside kanaleid. Ühte RSS-i lugejasse võib lükata kasvõi kõrvuti Trumpi ja Clintoni, Ossinovski ja Helme, Memokraadi ja Objektiivi.  Hakata tellima samade rühmade häälekandjaid paberil või üritada jälgida neid teles ja raadios oleks üsna lootusetu üritus.

Nii et pigem tuleks mitte sotsiaalmeediast loobuda, vaid kasutada seda isegi rohkem, ent valivalt ja teadlikult. Tuua (mõnevõrra sarnaselt Wikipedia NPOV-reegliga) kokku eri seisukohad (välistades kohe alguses mistahes kanali neutraalsuse!) ja siis kasutada sünteesiks omaenda kaalikat.

Ei ole miskit uut päikese all

11.09.2017

Kunagi nõuka-ajal lauldi sihukest lorilaulu:

“Laualt kadus koor ja või,
isa punalipu majja tõi.”

Tänastest uudistest saime teada, et Eestis (mis enne suurt sõda oli koos taanlastega Euroopa võimasinaks) on aasta lõpuni võiga kitsas käes. Nii et võime vana laulu uuesti üles võtta – “punalipu” võib soovi korral asendada “tähelipu” või “eurolipuga”, aga tegelikult vist ei peagi seda tegema. Sinise tähelipu taga on ju endiselt punalipp.

Punastel on jooksuaeg?

29.08.2017

Täna ehitati Kakule uut kööki ja tuli seetõttu kodus olla (õnneks töölt lubati). Muu tegemise vahele oli rohkem aega ka onlainis eri kanaleid lugeda ja tekkis pealkirjas toodud küsimus.

Aga tegelikult ka – mida keppi? Kas Eestis leidub ikka veel nii põmme tüüpe, kes kogu eesti rahva ajaloo kiuste ikka tõsimeeli kommunismust usuvad? Või on kurja naaberkuninga alamad midagi Ülemiste vette sokutanud…?

Huvitav lugemine

29.08.2017

Eespool sai kiidetud Postimeest arvamusrubriiki tekkinud pluralismi eest. Kiidaks veel korra – seal on ilmunud huvitav seeria arvamusi ja vastulauseid, mis sai alguse Ahto Lobjaka artiklist. Selle härra kirjutised on olnud üldiselt sügavalt vastumeelsed ning seda on ka see algne tekst, aga tema vastu-vastulause Mihhail Lotmani vastulausele on vist üks tema kõige tasakaalukamaid seniloetud mõtteavaldusi. Sinna otsa tuleb veel Joonatan Nõgisto arvamuslugu, mis on autori eeldatavast noorusest (vabandan, kuna ei tunne paraku autorit) hoolimata täitsa samas kaliibris. Kommentaariumis leidub igasugust, aga sealgi on mõned huvitavad mõtted.

Aitüma, Postimees. Ootame võimalikku jätku ja/või uusi samalaadseid seeriaid.

Loodus ei salli tühja kohta

21.08.2017

Njaa… Selle jutu peale meenub küll kohe ajaloost kuulus indulgentsimüüja Johann Tetzel. “Kui raha kastis kolksatab, hing põrgust välja volksatab!”

Teine nägu. Sama jutt.

20.08.2017

Üksvahe sai siin kirjutatud sellest, et vabariigi aastapäev tekitas vaid kurva õlakehituse. Nüüd oli juhtfiguur vahetunud, tunne oli aga sama. Sest jutt oli ju sama – täditsev-manitsev multikultimull.

Ühelt poolt on hea meel näha, et mu kooliõde on elus kaugele jõudnud. Teiselt poolt tuleb paraku tõdeda, et ta ei ole minu president.

Eelmine kord aitas masendavat muljet leevendada Ivo Linna. Seekord oli natuke abi ansamblist “Ott & Vanad Torisejad”, kes “Rahu” meeldejäävaks laulsid.

Viimast päeva

31.07.2017

EIK lipp

…selle lipu all. Ja vist siis ka viimane “EIK”-sildiga postitus siin.

Eks homsest alates siis näeb, kuhupoole tulevik keerab.  Senised signaalid paraku just ülearu optimismi ei sisenda.

Kümnesse

31.07.2017

Midagi üllatavat Postimehest. Hardo Pajula on seekord küll täiega märki tabanud.

Huvitav, kust see “sõss” ingliskeelse “SJW” (Social Justice Warrior) vastena pärit on? Pole enne kohanud, aga näib ülihea leid olevat. Lisaks otsetõlkelühendile võib tähendada ka “sõgedat sissi”, mis on samavõrd tabav.

APDEIT 07.08. Postimehe arvamuslugude rubriik sai täies ulatuses läbi kammitud ja näib, et see on praegu märgatavalt mitmekesisem kui mõni aeg tagasi, kui selle üheülbalisuse tõttu enda RSS-lugejast välja viskasin.  Üllatav, aga positiivne – nii et panin uuesti lugejasse.

“Troonide mäng” või “Tähesõjad”?

16.07.2017

ERR tsiteerib The Guardiani artiklit väitega, et “Troonide mängu” sarja mõju popkultuurile on võrreldav “Tähesõdade” omaga.

Kui see mõju ongi võrreldav, siis vaid absoluutväärtuselt, märgid on erinevad. “Tähesõjad” (eeskätt klassikaline triloogia, aga ka kogu n.ö. universum) on siiski muinasjutt klassikalises mõttes – ehkki sinna on pikitud kõvasti erinevaid allikaid (maises mõttes eeskätt Kaug-Idast), on seal olemas hea ja kuri (ka siis, kui hea alati ei võida). Ning mis peamine, see lugu ikkagi püüab inimest paremaks teha ja õpetada (Yoda on ilmselt parim näide).

“Troonide mängust” leiab kõike madalat, mida inimkond läbi ajaloo on teinud. See on antimuinasjutt selle sõna üsna puhtas mõttes. Kunagi siin võrdlesin seda “Dallasega” – jään selle juurde ka praegu, kuid ilmselt eelistaksin valiku ette sattudes “Dallast” vaadata.  “Troonide mäng” on sotsiopaatlik nähtus – õel, madal ja manipuleeriv ning sellega täiesti rahul.  Ja kõik see on (meelega?) pandud ajastusse ja konteksti, kus varem kõige enam häid kangelaslugusid leidus (Arthurist Aragornini).

Aga ju on see siis samuti ajamärk.

“Võtke alumine kast!”

15.07.2017

Seda teksti lugedes meenus, kuidas kuningas (Urmas Kibuspuu surematus kehastuses) kuu peale kippus.

Nii et Eestis aetakse taga tippteadust ja selle seostamist ettevõtlusega. Häda on aga selles, et teadlased sirguvad reeglina ülikoolide tudengitest. Ja ülikoolides tuleb neid esialgu õpetada, enne kui neid teaduse kallale lasta.

Paraku aga on hetkeseis selline, et õppejõutöö on üha vähem hinnatud – seda sai ise näha ja kogeda sellekevadisel TTÜ atesteerimisel.  Kui teadustöö puhul uuritakse peensusteni h-indeksit ja nõutakse lisaks suure hulga projektiraha sissetoomist, siis õppetöö rubriigis on sisuliselt kirjas “osaleb õppetöös”. Kas see tähendab tõeliselt pühendunud õppejõudu, ülbet mölakat (pardon) või võimatult igavat nämmutajat, sel pole eriti vahet.

Nii ehitatakse Eestis endiselt tolle lastelavastuse kuninga kombel teadustorni. Ja kui kastid otsa saavad, võetaksegi alt.