Rubriigi ‘Arusaamad arhiiv

Rahupreemiast

11.10.2019

Just tuli uudis, et selleaastase Nobeli rahupreemia pälvis Etioopa peaminister Abiy Ahmed.

Paraku sel aastal oli preemia saajast olulisem hoopis see, kes seda ei saanud. Oleks Nobeli komitee järginud kihlveokontorite ennustusi ja määranud selle ühele kummalisele tegelasele Rootsist, ei oleks ilmselt väga paljud suutnud seda auhinda enam tõsiselt võtta. Rahupreemia andmine ühiskonna lõhestamise ja rumaluste külvamise eest oleks olnud ikka Orwelli väärt saavutus (seda isegi siis, kui need lõhestamised ja rumalused on tegelikult kellegi teise poolt ette söödetud). Üldse ei välistaks ka varianti, et mõni tõsine nobelist oleks selja sirgu ajanud ja preemia ametlikult tagasi andnud.

Õnneks läks teisiti ning üks paljudest asistest kandidaatidest sai ka pärjatud.

Uus termin

10.10.2019

Käisin lõunal endise kolleegiga, kes nüüd majandab ülikooli peal tehnoloogiahankeid. Jutuajamise käigus tekkis uue sõna idee. Seega:

  • huiak (n.; < eesti “hoiak”, soome huijata/huijaus: “petta/pettus”, vene… misiganes) – enamasti bürokraatlikes ringkondades esinev suhtumise liik. Huiakut iseloomustab esmalt sügav ükskõiksus kaasinimeste vajaduste suhtes, hiljem (kui ignoreerimine ei ole enam  võimalik) aga hakatakse enda naha päästmiseks keerutama ja vassima.

Konkreetne näide huiakust oli seotud ühte kohta ratastooli-kaldtee ehitamisega (taas kord) – algul üritati seda igati vältida, hiljem aga ehitati “täpselt normi järgi” selline, mida reaalselt kasutada ei ole võimalik.

Millal võib rääkida?

08.10.2019

Postimehes küsib üks noor inimene, millal temavanused rääkida võivad.

Huvitav küsimus. Siinkirjutaja arvab, et samamoodi kui vanem inimene – siis, kui midagi asjalikku öelda on. Vanus ei puhu üldse pilli.

Paraku on asjal ka teine külg: mingit erilist vahet ei ole ka vanal ja noorel lollil. Ja kõikvõimalikke rumalusi on viimaste kuude kliimahüsteeria ülespuhumise käigus rääkinud mõlemat sorti tegelased.  Ent pidev reedeti koolist popitegemine teeb noortest esmalt noored lollid, kellest pikkamööda saavad vanad lollid.  Pigem võiks käia koolis ja õppida seda, kuidas erinevad ühiskonnad ning poliitika- ja majandusmudelid toimivad – ning siis ehk hakkab ka paistma, kellele sedasorti paanikaõhutamine tegelikult kasulik on. Või ka see, kuskohast suurem osa rämpsu atmosfääri paisatakse.

See ei tähenda, et tarbimisharjumusi ei võiks/peaks üle vaatama. Sorteeriks õige prügi, sõidaks rohkem jalgrattaga,  kannaks riided lõpuni ära, ostaks rohkem eestimaist toitu ja ei loobiks seda asjatult prügikasti? Ja kas on ikka tingimata vaja pidevalt uusi poppe vidinaid soetada (mille tootmiseks kulub üksjagu maavarasid, lisaks toodetakse neid sageli üsna küsitavates tingimustes)…?

SEB seminar

03.10.2019

Varem sai LHV-d kiidetud rahva finantskirjaoskuse parandamispüüete eest (eks neil on muidugi reklaamilõhn juures, aga kasu on siiski ka kuulajaile). Nüüd on samasuguse asja ette võtnud SEB.

Eile sai käidud seal fondiseminari kuulamas (aktsiatega alustasin 2013, fonde pole seni peale pensioni omade kuigivõrd torkinud). SEB tegi jupi põhjalikumalt – kui LHV seminarid on olnud ca tunnised, siis Endriko Võrklaev rääkis kaks tundi täis. Mulje oli sama kui viimati LHV-s – üldiselt asjalik jutt ja uusi teadmistekilde sai ka, ehkki reklaamilõhna oli tunda. Kui LHV promos enda Kasvukontot, siis SEB rääkis muidugi enda panga kaudu fondide soetamisest. Ent kohal käimist ei kahetse (ehkki ise sinna investeerima vähemalt esialgu ei kipu) – ja alustavale inimesele sai vist selgitusi piisavalt.

LHV möödapanek

13.09.2019

Näe, keegi kirjutas juba selle loo valmis, mida mitu päeva plaanisin ise kirjutada.  Suht kõik on ära öeldud. Siinpool oli täpselt sama seis – alguses “hurraa”, siis mõtlema hakates aga asendus see “ei lähe mitte”-tundega.  Võib-olla on kogu lugu lihtsalt halvasti läbi mõeldud ja ei tahetudki väikeinvestoritele mütsi silmadele tõmmata – aga mine võta kinni…  Ausa mängu saaks tagasi, kui ülemine piir tõsta 30 000 pealt ca kümnekordseks või üldse ära kaotada. Teine variant oleks tuntavalt vähendada tehingutasusid (mis on ilmselt keerulisem).

Sundjuhendamine?

12.09.2019

Näe, paraku tuleb isegi sünnipäeva hommikul hoopis uriseda…

Eile käis hea kolleeg tööajatabelist jutustamas (ei, Kakk ei tööta Nurkse instituudis!). See on osa tema tööst ja tema peale uriseda pole mingit põhjust. Küll aga väärib urinat uudis, et järgmisest õppeaastast tahtvat TalT^H^H^H^HTTÜ juurutada nõuet õppejõududele juhendada igal aastal 260 tunni eest lõputöid, kusjuures bakalaureuse eest “makstakse” 20 ja magistri eest 50 tundi. IT Kolledžis on hetkel vaid esimese taseme õpe, seega lihtne matemaatika ütleb 13 tööd aastas. Iga mats, igal semestril.

Nagu lõputööde nimekirjast näha, on Kakk juhendanud küll. Eelmisel kevadel saidki 7 inimest diplomi, nii et võiks nagu graafikus olla. Aga

* juhendaja valik on tudengi initsiatiiv. Seega kui inimesi ei tule, siis ei tule.
* 7 nägu semestris on võimalik, aga pikemalt jätkusuutmatu – vähemalt keskmise muu töökoormuse juures. Ühekordne pingutus on OK, pidevalt on see suht orjatöö. Ja kvaliteedist pole sellise pideva režiimi puhul väga mõtet rääkida. Autoga võib möödasõidul gaasi põhja vajutada: röögatab ja läheb. Aga pidevalt nii sõita ei saa.
* on ka neid, kellele juhendamine ei sobi. Ülikooli üks suuri hädasid on kõige nõudmine kõigilt, selmet kasutada täiel määral ära iga inimese tugevad küljed ja nõrku mitte torkida.

Muidugi, kui eeldada, et juhendamine käib stiilis “vali teema, kirjuta valmis ja ma siis loen korra üle”, siis ehk mängib välja. Kakk kiusab enda jüngreid ka bakalaureusetasemel kindlasti magistrinormi järgi.  Loomulikult tuleb juhendamine lugeda õppekoormuse hulka ning see, kes töid ei juhenda, peaks tegema võrreldaval määral muid asju. Aga normiga sundjuhendamine on hea kiire viis lõputööde kvaliteet põhja lasta.

Praegu näibki, et suure teadusetegemise ja h-indeksi tagaajamise tuhinas on õppetöö pikka aega tagaplaanil olnud ja nüüd hakkavad selle arusaama viljad valmima. Kolledžist on ära läinud väga suur osa neist, kes omal ajal selle näo määrasid – karta on, et mujal ülikoolis pole asi  parem.  Ja kui nüüd selgub, et auditooriumi ette pole kedagi panna, leitakse “hea lahendus” – pigistame neid, kes veel alles on; kui nad pole seni ära läinud, siis neil polegi kuhugi minna. Nagu Internetis öeldakse: bzzzt, wrong! Seda nähti juba esimese samalaadse lainega sajandivahetuse paiku (tuleb tegelikult päris tuttav ette).

Ülikool peab saama jälle üliKOOLIKS.  “Nurkset teha” võib ka muudes asutustes.

Häda rahapuuga

11.09.2019

Paljudel Eesti inimestel on viimastel aastatel lõpuks ometi nii palju raha tekkinud, et esmavajadustest hakkab üle jääma. Paraku mitte kõigil – palgavaesuse juurutamine on olnud seniste valitsuste üks suuremaid ämbreid. Teine suur ämber on viimasel ajal kõvasti kõneaineks olnud – pensionisamba (juba vana, aga endiselt geniaalne laul Contralt ja Bombillazelt).

Siinkirjutaja leiab aga ilmselt koos paljude teistega, et sellest laulust hakkab aitama ning kui võimalus tekib, tuleb see raha riigi käest ära võtta ja ise investeerida. Mitte tingimata senise nadi tootluse tõttu (ehkki ka see võiks proffide puhul parem olla – aga LHV on võrreldes algperioodi SEB-ga suutnud seal siiski natuke mõistlikumat kasvu hoida), vaid riigipoolse topeltsigaduse tõttu a) 4+2 vangerdusega I ja II samba vahel (klassikaline “oravasõnnik” – tõstame raha ühest taskust teise,  pööbel nagunii aru ei saa!) ja b) totra väljamaksemehhanismiga, kus seni said väljamakseid teinud kindlustusseltsid raha eimillegi eest ning pensioniperioodil (mis võib mõne inimese puhul üsna pikk olla) raha jõudeolekumehhanismiga (sisuliselt pidi see nullintressiga arvel vedelema).  Praeguseks on küll mõningaid parandusi välja pakutud, aga ei. Hilja, sõbrad – andke mu raha tagasi ja laske mul enda pensioni eest ise hoolitseda.

Aga investeerimishuvi on vist viimaks massidesse jõudnud. Eilsel LHV investeerimisseminaride sarja avaüritusel oli Artise kinosaal nii paksult täis, et inimesed istusid treppidel. LHV teeb selle sarjaga tänuväärset tööd, kuigi sel korral ei olnud isand Erko Rebase käsitlus vist auditooriumi jaoks kõige sobivam – slaididel oli kõvasti turuinfot ja näiteid, kuid pigem oleks pidanud võtma netipanga virtuaalkonto ette ja mängima tädi Maali (ja onu Madise) jaoks paar lihtsamat alustamisstsenaariumi “puust ja punaselt” läbi. Praegu jäid paljud ausad võhikud kardetavasti nõutu näoga vahtima (peamiste finantsinstrumentide lühitutvustus ehk välja arvatud).

Turugurud on küll öelnud, et kui koduperenaised ja taksojuhid investeerima hakkavad, tuleb aegsasti lahkuda – langus on tulemas. Aga vähemalt tahaks loota, et selliseid uudiseid näeb tulevikus vähem.

Allikakriitikast

03.09.2019

Kirjutasin (peamiselt ITSPEA tudengite tarvis) Kaku Akadeemiasse sellise jupi.

Esialgu väga palju näiteid sisse ei pannud, aga kui peaks tahetama selleteemalist eraldi loengut, siis on näiteid kasvõi siin blogis kajastatud juhtumite näol piisavalt.

Read it!

27.08.2019

Asjalik lugemine Maarja Vainolt (Postimehes ilmub jampsi sekka ikka veel vahetevahel ka häid kirjutisi).

Uue õppeaasta alguses tuleb lasta ITSPEA rebastel see läbi lugeda.

Kole lugu küll

13.08.2019

ERR julgeb avaldada loo sellest, kuidas Brüsseli nomenklatuur protestib selle peale, et maksumaksjate arvelt poolmuidu antav toit tuleb nüüd natukene vähem poolmuidu kätte.

Võrdluseks: IT kolledži söögikoha tudengidiil maksis kevadel tüüpiliselt 2.40-2.80, väikese supi võis ehk saada 1.50 eest, suur oli juba üle 2 euro ning prae eest küsiti veel tublisti enam. Palgavahedest ei hakka üldse rääkima.

Ei, E. Liit ei ole veel N. Liit (muidu ei saaks seda siin kirjutada). Aga ühiste joonte hulk kasvab üha.