Rubriigi ‘Arusaamad arhiiv

E-õppest ja videomaaniast

25.05.2018

Kunagi 2010. aastal sai Kakk enda ITSPEA kursuse e-variandile HITSA e-õppe kvaliteedimärgi (ja takkapihta Aasta E-kursuse auhinna). Kuna märgi kehtivuseks oli antud kolm aastat, siis tekkis nüüd mõte uuesti taotleda.

Antigi märk ning boonusena pandi isegi taas aastaauhinna nominendiks. Seekord peaauhinda ei saanud, aga mis siis – korra on juba saadud, las nüüd saavad teised. Ja täna vastaval üritusel “tõkatõkas” ehk Tehnikakõrgkoolis oli hästi vahva vanu tuttavaid uuesti kohata.

Mis aga häirima jäi, oli üks juba mõnda aega vastuhakanud idee, mis seekordsel üritusel lausa epideemiliseks kippus. Nimelt mõte, et e-kursusel tuleb kindlasti kasutada õppevideosid.

Miks Kakk videot kui õppematerjali ei soovita:
* video tootmine on kulukas (vähemalt aja mõttes), samuti muudatuste tegemine. Viimane eriti sellistes teemades, kus materjal muutub igal aastal (mh suur osa IT-valdkonda). See käib ka materjali tõlkimise kohta.
* video on oma olemuselt järjestikuline materjal – kui inimene otsib pooletunnisest videoloengust kohta, kus teda huvitavat fakti mainiti, siis on see äärmiselt ebatõhus.
* Õppematerjalina on video omal kohal konkreetseid ja diskreetseid (eristatavate allüksustena) võtteid õpetaval kursusel – nii näiteks on YouTube täis asjalikke ca 10-minutilisi videosid kitarrimängu õppimiseks (näiteks paari akordi või siis minoorse pentatoonilise helirea kohta). Narratiivsema teema ja esituse puhul see aga pigem segab, kuna video lõppu jõudes on alguse otsa materjal vaatajal enamasti juba teisest kõrvast välja lennanud. Hea näide on juura – üritusel tutvustatud kursusel kasutatud “rääkiva pea” meetod ei anna kirjalike materjalidega võrreldes mitte midagi juurde, küll aga muudab kogu teema omandamise ebaülevaatlikumaks (just juura puhul, kuna lisaks tavalisele materjali omandamisele tuleb end läbi närida ka “advokaadikeelest”, mis kohati on tavakeelega võrreldes päris erinev).
* video tegemine kättesaadavaks mitmesuguste puuetega (eriti kuulmis- ja nägemispuue, aga ka koordinatsioonihäired) inimestele nõuab eraldi oskusi ja kaalutlusi, mille arvessevõtmist tavaolukorras sageli ei kohta.

Põhjendus “juutuuberid on noorte seas moes” pehmelt öeldes ei päde. Moes on läbi aegade olnud erinevaid (nii asjalikke kui totraid) asju ning õppetöö ülesehitamine moeröögatuste peale pole mõistlik. Ja kui ülikooli tasemel vajatakse kursuse ligitõmbavamaks muutmiseks siputavaid-vehkivaid animatsioone (mis lasteaia- ja algkoolimaterjalides on omal kohal), on asi ikka kusagil päris viltu läinud.

Võrdlusena: eelmise kvaliteedimärgi saamise ajal ligi kümne aasta eest oli hirmus popp taskuhääling ehk podcast, mis pidi tollase arusaama järgi samuti imeravim olema. Põhjuseks toodi võimalus kuulata seda näiteks autos või tööl olles – vähemalt siinkirjutaja ei ole kunagi suutnud ennast kummaski olukorras niimoodi midagi vähegi tõsisemat õppimas ette kujutada. Ja nüüd seekordsel üritusel vist ei mainitud isegi seda sõna mitte…

Ja lõpetuseks: nagu tellimise peale tuli kinnitus kolledžisse tagasi jõudes ja sööma minnes. Üks kuulmisulatusse sattunud tudeng kirus teisele, kuidas ta üritas õppida andmebaasindust 20-minutise õppevideo abil (vt 2. punkti eespool).

Küsimus

19.05.2018

Sai jälle käidud Kundas kodanik Maksi pookimas. Vaatasime üle võimlemisharjutused, arutasime India kšatrija ja vaišja kastide erinevuste üle ja siis tiris Kakk oma ohvri õue jalutama. Iga nurga peal tegime – ei, mitte kükitamise, aga ümbritsevast loodusest pilti (eelmisel korral kingitud seebikaga). Abiks nii ümbritseva nägemise kui ka koordinatsiooni mõttes (esialgu veel täisnurga alla aparaati keerata ei saa, aga küll varsti õnnestub). Pärast läks üks võililledega ülesvõte isegi kuti arvuti  töölauda kaunistama. Nii et sõit läks asja ette.

Aga pealkirjas toodud küsimus… Tuli üks sealne tädi, kes Maksi eest hoolitseb, ja küsis – ilusti viisakalt kusjuures – et kas Kakk on “sealt kõrvalt hooldekodust”. Vastuse peale, et Tallinnast ja autoga, kippus küsijal pealtnäha juhe ikka päris kokku jooksma…

Jajaa…

19.05.2018

loomulikult kirutakse toda naljakat tädi, kes ametliku versiooni järgi Eurovisiooni võitis, kuna ta on PAKS.

Hmm… Ainult et eesti rahvas armastab siiani Mäksi ja Iffi. Armastas Silvi Vraiti, Artur Rinnet ja Mati Nuudet. Ükski neist  polnud/pole just modellimõõtudega.

Äkki on probleem ikkagi kusagil mujal? Kasvõi nii tühises asjas nagu viisipidamine, mida erinevalt Nettast on kõik teised siinmainitud suutnud?

Uus “liikumine”?

04.05.2018

Eile löödi terve eesti massimeedia paksult täis uudist, kuidas seltskond inimesi uue poliitilise liikumise asutasid, ei välista erakonnaks muutumist ja maksavad enda veini eest ise. Igasugune organiseerumine on muidugi demokraatliku ühiskonna põhiõigus ning ehk oleks ka erakonnamaastikul ruumi. Aga on kaks põhjust, miks siitpoolt hääl kindlasti puudu jääb.

Esimese võtab hästi kokku Toomas Haug. Programmdokumendis puuduvad igasugused viited sellele, et Eestist 200 aasta pärast midagi peale maatüki  ja ehk ka nime alles on. Sisuliselt on tegemist sotside veelgi globalistlikuma versiooniga. Aitäh, ei soovi.

Teisena arrogants. Ennast pole veel ollagi, aga juba tullakse valijaid lollideks tembeldama. Et kui inimesed “sõnumit” esialgu vastu ei võta, siis räägime aeglaselt ja kolm korda uuesti (nagu raadiouudisest mulje jäi). Aitäh, ei soovi.

Tegelikult aga võiks Eestis tõepoolest olla LHV foorumis soovitud paduparempoolne partei (midagi algse Reformi sarnast). Ja paduparempoolsuse all ei mõtle meediasotside kombel rahvuslasi, need on juba olemas.

Sotside allamägi

24.04.2018

Postimehes arutatakse, miks eestlased “sotsiaaldemokraatia vahele jätavad”.

Iseenesest võib enamiku jutuga nõus olla (eriti otsedemokraatia osas, samuti on taas paslik meenutada Švejki ja tabavat märkust õlle hinna kohta), aga kahte peamist sotside allakäigu põhjust ei ole autor tahtnud mainida. Vihjeks: kumbki on seotud ühe (erineva) inimrühmaga.

Aga üldiselt, good riddance. Eesti ei kaota midagi, kui nad Riigikokku ei pääse (ehkki nii põhja jõudmiseni on neil kardetavasti veel tükk maad minna).

Äraspidi ajamasin

21.04.2018

Kunagi 1990. aasta kandis tahtis siinkirjutaja minna treenima omaaegsesse poppi Fortiuse jõusaali. Sealt vaadati, nagu oleks pisike ja roheline, öeldi “pole ette nähtud, äkki juhtub midagi” ja saadeti viisakalt minema. Pärast seda õnneks vaatas sensei Alar Põllu küll üllatunult, aga võttis vastu ja jõusaali asemel tuli 10+ aastat Shotokani.

Täna aga selgus, et Fortiuse stiilis ajuhiiglased on, ime küll, Eestimaal tänini alles. Kaku hoolealune isand Maks sattus hiljuti elu keerdkäikude järel elama Kundasse. Tegelikult pole üldse paha variant, ainult et senine treening 24/7 Fitnessis jääb nüüd ära. Saab ka seal asupaigas vehkida, kuid kuna kaardi järgi selgus, et alla kilomeetri eemal on kohalik spordihoone, käisime täna Maksiga vaatamas.

Välistrepp – kaks astet, ei mingit kaldteed. Samas 10 meetrit eemal on teine uks kohalikku vallavalitsusse ja selle ees igati uhke kaldtee. Läksin ise sisse uurima, et kuidas oleks kutil seal trennis käia. Kaks kohalikku tädi ütlesid lühidalt: “Meile ratastoolis ei saa. Kuidas te seda ette kujutate?”. Nojah, mida sellise vaimusuuruse peale väga enam öelda on…

Võrdluseks: endine maailma esikümne rammumees ja 24/7 Fitnessi omanik isand Murumets kujutas ette küll, vaatas ja noogutas tunnustavalt ning seal ei olnud kordagi mingeid probleeme. Ehk saab Maksi kunagi sinna tagasi, seniks aga tuleb midagi muud välja mõelda.

Aga mõnevõrra põrutav oli, et sedalaadi põmmpäisust kohtab veel aastal 2018.

Ungari ja küprokmeedia

09.04.2018

Mõned ajad tagasi oli siinmail moes siseviimistlusstiil, mida “euroremondiks” nimetati. Nägi esinduslik välja, kuid hakkas peagi lagunema ja polnud ka ülearu inimsõbralik.  Kasutati kõvasti kipsi, seda ka puudujääkide ja vigade varjamiseks.  Euroopa, sealhulgas Eesti massimeedia meenutab üha enam seesugust ehitist.

Kui Ungaris hakkasid valimised lähenema, siis esmalt oli enamik kirjatsurasid aprioorselt kindlad Viktor Orbáni lüüasaamises. Aeti täiesti suvalist soodat, peaasi oli järgida poliitkorrektset soovmõtlemist. Kui valimised juba ligi olid ja kõik küsitlused Orbáni suurt võitu ennustasid, hakati vabandusi otsima. Alguses üritati isegi varasemat arutu mustamise sihtmärki Jobbikut puhtamaks pesta (lootuses, et äkki võtavad osa hääli ära), siis algas joru teemal “Kui inimesed aga rohkem valima tuleks, küll siis pahalane kukuks”.

Veel eile suutis üks sealne kohalik tainas toota artikli lõpulausega “Üks on kindel: Orbáni režiim on läbi kukkunud” (olukorras, kus pilt oli juba päris selge, tuleb seda pidada orwelliliku newspeak‘i musternäidiseks). Ja siis tegi “režiim”  taas kord absoluutse enamuse ja seda ligi 70% valimisaktiivsuse juures.

Kunagi laulis Tõnis Mägi lahedas kupleestiilis loos nimega “Salong” nii:

Kipspead
kõik on, eks
ristitud Johannesteks

 

Prohvetlik…

Kurb…

29.03.2018

…. kui noorte inimeste elu on niivõrd tühi, et sellele mingigi mõtte leidmiseks on vaja enda jaoks pseudoprobleeme välja mõelda. Või on see teatavat liiki eskapism – päris probleemidega ei oska/viitsi/julge tegelda, mõtleme parem lihtsamaid välja?

Nõuka-aja ebavõrdsusest

18.03.2018

Võiks ju küsida, et miks on vaja kirjutada pikk artikkel põhjaliku seletusega, et vesi on märg.

Kahjuks on seda aga tänase seisuga päris paljudele inimestele vaja. Nii et aitäh Margus Otile ja ka tunnustav noogutus Postimehe suunas, et selle ära avaldasid.

Vana aja tekst

10.03.2018

See tekst ütleb asju üsna otse.  Minult on suht sama asja küsitud (et miks mõned “nii kurjad on”) – vahel lihtsalt ei saa halva mängu juures head nägu teha.  Ja kui otsida tõesti eesti rahva jaoks suurimat ohtu, siis ei ole selleks isegi mitte totrad eurodirektiivid või erinevad ida ja lõuna poolt kangesti laekuda tahtvad tegelased, vaid meie endi mugavus ja rumalus. Eriti hull on lugu siis, kui need esinevad rahva juhtide juures.

Samamoodi otse suudeti siinmail arvata siis, kui Eesti vabaks sai – kasvõi Heinz Valgu kuulsates ütlemistes või roheliste rattaretkede ajal. Võtame siis seda hea endena.