Kaku ajaveeb
Täna korraldati ülikoolis augusti lõpus toimunud arutelu jätkuna järgmine võtmepädevuste arutelu, seekord Mektorys. Arutelu oli üsna asjalik, aga kõige põnevam oli koht – istusin enda kunagises tööruumis (nüüdne Mektory Innovation Hub, vanasti oli see aga AK-117), paari meetri kaugusel kohast, kus 1997-2002 asus mu tollane töölaud.
Labori lugu on kirja pandud siin, seega üle kordama ei hakka. Tegin lihtsalt ühe pildi aknavaatega – erinevalt muust majast polegi see väga palju muutunud.
Kohtusin Marjuga vaid paaril korral – vist korra või kaks Harkujärve kirikus ja ühel korral kirikulaagris Uulus. Aga vähemalt kõik need korrad olid seotud muusikaga – ehk siis õnnestus temaga koos mingisugune eksprompt-musitseerimine ette võtta. Eriti on meelde jäänud too kirikulaagri oma – sinna külla tulnud Marju tahtis laagrimissal laulda paari tuntud vaimulikku laulu, siis aga võttis n.ö. taskust välja mingi funky-vormis musta spirituaali (üsna sürris helistikus pealegi) ja Kakk pidi sellele lühikese ajaga sündisaate välja higistama. Aga vist isegi õnnestus.
Marju oli põnev kuju. Selline väike, hipilik, mitte ülearu täiskasvanud ja natuke segane tegelane. Aga kahtlemata heatahtlik. Väga äge laulja muidugi. Ning üldse mitte staar, kes ta tegelikult vabalt võinuks olla. Elu oli teda loopinud üksjagu, aga seda pipilikku olemust ei õnnestunudki temast välja juurida.
Selliseid inimesi võiks rohkem olla.
Uurisin taas natuke kunagist leivanumbrit – *base-perekonna keeli (dBase, Foxbase, Clipper, Paradox). Kõige lähem (mõnevõrra) elus projekt on ikka Harbour, mis üritab omaaegset Clipperit järele teha. Kahjuks on see ainult kompilaator, kood tuleb kirjutada ise – *base’i üks eeliseid oligi BASICu-laadne interpreteeriv töörežiim, mis võimaldas lihtsamaid asju teha ka ilma programmeerimata.
Samas leiab netiavarustest abandonware’ina mitmeid omaaegseid DOSi rakendusi. DosBox suudab ühe kunagise põhitööriista Eesti Invaregistri aegadest, Foxbase+ 2.1, täiesti edukalt välja vedada.
Leidsin Tuubist ühe vana hea loo.
Kui õieti meenub, siis see lugu oli omal ajal mingil lindistatud kogumikul ja sellega sai enda jaoks üks suuri lemmikuid (tänini) avastatud. Oldfield muidugi. Tegelikult on see lugu aga sarnaselt paljude teiste Mike’i külalissolistilugudega põnev kombinatsioon – Jon Anderson on samamoodi huvitav kuju (kuskil umbes samal ajal sai kõvasti käiatud ka tema jõuluplaati “3 Ships”). Ja video on muidugi oma aja kõrgtase (mis aga tänapäeval üsna naiivsena mõjub).
Annab innustust kitarri edasi harjutada. 🙂
Seda uudist oleks tahtnud Eestis näha millalgi eelmise sajandi lõpuaastatel või sajandivahetuse paiku.
Alates magistratuurist (ca 1993) kuni 2002. aastani oli see ju põhiline tegevus- ja uurimisvaldkond, üritasime TTÜ juures vastavat laborit/keskust püsti ajada (kui kedagi huvitab, siis üks lühike kroonikajupp on siin). Magistri- ja ka doktoritöö sai nendel teemadel kirjutatud. Ja tagantjärele oleks ehk ka Eesti riigil praegu lihtsam, kui oleks olemas üks juba sissetöötatud teadmuskeskus tehnoloogilise ligipääsetavuse valdkonnas. Paraku – oleks, oleks…
Tolle eespoolviidatud uudise sarnaseid uuringuid tehtud ja vastavaid signaale antud sai tollal korduvalt (sh oli täiesti ligipääsmatu TTÜ enda veebileht ja kogu selle aja massimeedia), kuid jäime täiesti hüüdjaks hääleks kõrbes.
Aga hea vähemalt, et asi liigub ja tänastel puuetega arvutikasutajatel on elu ehk jupi maad kergem kui tollal.
Viie aasta eest käisime koos tollase doktorandi Birgyga HCI Internationali konverentsil Las Vegases. Oli põnev reis, päevikut on siiani huvitav sirvida. Elasime Las Vegas Stripil ühes väiksemas hotellis, kohe kõrval olid aga Mirage, The Forum, Caesars Palace ja teised kuulsused. Ent kuhu iganes sisse läksid, võttis esmalt vastu mingi räme pahnuss (pardon). Nagu oleks friikartuleid tehtud – aga seal oli mingi senitundmatu magusavõitu komponent juures. Lõpuks ei saanudki teada, mis seal haises.
Täna hakkasin kodus üle mõne aja kartuleid praadima. Tavapärane toiduõli oli otsas, võtsin riiulilt maapähkliõli. Et aga kõrval mängis telekas, sai seda kiigates kartulid natuke (õnneks ainult natuke) kärssama lastud. Ja ennäe imet – oligi omaenda kodus hetkeks olemas jupike Las Vegast, mõistatuslik pahnuss oligi kõrbema lastud maapähkliõli. Õnneks aitas ventilaator Caesars Palace’i ja Mirage’i peagi koju tagasi saata. 🙂
Kunagi, kui Kakk veel ülikoolis käis, oli Eesti Vabariik just taaskehtestatud ja nii läks vaja igasugu erinevaid registreid ja andmebaase. Üsna varakult õnnestus tänu isand Jüri Vilipõllu (kellest hiljem sai ka magistritöö juhendaja) abile pääseda TTÜ-s personaalarvutite ligi (kui kaaskannatajad pidid veel SM-4 ja muude vene jubeduste peal higistama) ning ühes II korpuse Microbee-nimeliste masinate klassis esmakordselt torkida tollal uudset tarkvara nimega dBase II. Hiljem tulid dBase III+, Foxbase+, Clipper, Paradox, FoxPro (paraku ostis viimaks va MS Foxi ära ja edasi läks juba selle firma jaoks tavapärast teed).
Aga peamiselt Foxbase+-iga sai 90-ndate algul valmis häkerdatud Eesti Invaregister (oli tollal sihuke andmekogu) ning ka Tallinna mitmes sotsiaalabiametis kasutatud samalaadne süsteem. Mõnda aega sai kooli kõrvalt päris korralik poolproff oldud – õnneks jäi olemata paljude teiste eakaaslaste probleem kooli lõpetamisega.
Millalgi hiljuti sai nostalgialaksuna uuritud, kas tänapäeval veel mõne xBase-i (nagu neid eespoolnimetatuid üldiselt üheskoos tunti) käima ka saab – eriti Linuxil. Otsest mugavat varianti ei leidnud, küll aga võiks edaspidi vabama hetke tekkides torkida näiteks Harbouri. Üks sedalaadi asjade koondleht on siin, guugeldades leiab üht-teist veel.
(Muide, isegi va Turbo Pascal, mida me koolis väänasime, on versioonis 5.5 ajaloolise artifaktina saadaval.)
Käisin täna TTÜ IT-majas ühel seminaril. Vanasti nimetati seda maja AK-ks ehk arvutuskeskuseks ning seal möödus suurem osa Kaku õpingutest ja ka kaheksa esimest tööaastat (suurem osa veel paralleelselt õpingutega). Nüüd aga kolib informaatikainstituut mõnisada meetrit eemale uude suurde õppehoonesse. Kõik kohad olid täis pappkaste ja ringisebivaid vanu kolleege.
Seminar toimus ruumis 118. 15 aasta eest (raske uskuda…) töötas Kakk sealsamas kõrval 117-s ja üritas õppejõuameti kõrval omaaegset rehabilitatsioonitehnoloogia laborit vedada (sellest on natuke pikemalt kirjutatud [L] siin). 118 oli tegelikult ka meile arvutiklassiks eraldatud, ent seda ära sisustada kahjuks ei õnnestunudki – enne sai 2002. aastal jõud otsa.
Päris huvitav tunne oli. Oleks omal ajal Eesti haridus- ja teadusmaastikul natukene inimväärsemad olud olnud, saanuks Eesti puuetega inimeste jaoks palju enam ära teha ja praeguseks võinuks TTÜ-l olla üks omanäoline uurimisasutus (millega tänase seisuga saaks Euroopast ilmselt nii feimi kui raha). Kahjuks läks aga teisiti. Teisalt ei ole ka põhjust kahetseda sellele järgnenud TLÜ-sse ja kolledžisse sattumist. Mine võta kinni…
1990. aastal tuli TTÜ TI-eriala (majandusliku informatsiooni mehhaniseeritud töötlemise automatiseerimine.. ugh) III kursusel korraldada traditsiooniliselt I kursuse vastuvõtt ehk rebasepidu. Tavapärase retsimise asemel sai tehtud natuke inimlikumaid asju (ehkki rebasevande andmiseks ladusime terve rühma kenasti suurde kuhja, suured poisid alla- ja väikesed tüdrukud ülespoole. Vandes olid punktid nagu “Tõotan mitte tarvitada printerites kemmergupaberit” jms). Üks meeldejäänud asi oli aga rebaselaul, mille esitas rebaste segakoor Raekoja platsis ning hiljem uuesti ka peol. Laulu viisiks on “Põdra maja”, teksti autorit võite ise kolm korda arvata.
Sõnaseletused:
* AK – TTÜ arvutuskeskus, praegune IT-maja Raja tänaval.
* TI – see eespoolmainitud koleda nimelohega eriala. Suupärasemalt infotöötlus, praegu on sellest saanud äriinfotehnoloogia.
* Refrään koosneb enamikus tollal levinud programmeerimiskeelte ja rakendustarkvara nimedest.
Laul sai sihuke:
Rebane kord õhinal
AK majja sisse lippas
Pühalikult tõotas ta –
hakkan õppima!
R: BASIC, BASIC, Turbo C
Publisher ja Symphony
Pascal, FORTRAN, AutoCAD –
Elagu TI!
Teisel kursal ikka veel
arvutites uurib-puurib
ikka kindel on veel meel –
õppima veel peab!
R:
Aga jõuab kolmas kurss,
jalad seina peale viskab –
kuradile kõik see jurss,
olen juba boss!
R:
Neljandamal koolis tukub,
viiendalgi on ta kuss,
diplomiga pähe kukub –
olen loll kui suss!
R:
Veel üks ammune lemmik – [L] “Norra ööbik” Sissel Kyrkjebø ning tema “Blod i brann”. Ma ei teagi, kuidas oleks täpne tõlge – otse oleks “Veri tules”, ent eestikeelne väljend oleks “keev veri”. Tekstist saab aimu, et tegu on ilusa ja kurvavõitu armastuslooga – ent kahtlemata on tegu ülimalt kauni meloodiaga, ühe parima naishäälega viimase sajandi jooksul ning lisaks ka väga hea seadega (eriti tasemel on suupillipartii).
Aga pühendus läheb Kaku taani õele Vitale (kes muide on koos oma mehega varsti esimest korda Eestisse tulemas, Kakk on Taanis korduvalt käinud) ja hispaania vennale Victorile. Norras Beitostøleni lähedal Grønoleni talus toimub juba aastakümneid igal aastal Norra Lionsi korraldatav rahvusvaheline puuetega noorte spordi- ja puhkelaager – Kakk on üks väheseid osalejaid, kes on seal kaks korda käinud (1993 ja 1994; tavaliselt tagasi ei kutsuta). Vita oli seal personali liige ning Victor 1994. aasta suvel osaleja. Kummaline, kuidas võib mõnede inimestega kahe nädala jooksul niimoodi kokku kasvada – aga ju siis vaadati ülaltpoolt, et Kakul päris õde ei ole, tuleb juurde pookida.
Miks just see lugu – laagris käisime bussiekskursioonil Lillehammeris. Kakk nägi poes Sisseli kassetti (“Soria Moria”, kus ka see lugu peal on), ostis kohe ära ja reklaamis teistele ka. Victor oli hirmsat moodi sillas ja käias enda CD-d pärast terve laagriaja…