Jora

Et ITK otsustas sel aastal nädalase palgata lisapuhkuse tekitada, siis otsustasin selleks ajaks töö nurka visata ja natuke midagi kasulikku teha.

Esmalt sai paar õhtut mässatud kahe vana arvutiga. Üks lauamasin ja teine läpakas, mõlemad said uue Ubuntu peale ja olid valmis auväärsest east hoolimata uusi omanikke teenima. Tänud vennale, kes oma vana läppari just selleks otstarbeks andis, ja ITK-le, kes vanad lauaarvutid personalile mõistliku hinna eest maha müüb.

Siis sai kahel korral Bläku seljas Haapsallu kärutatud ja Maksi poogitud.  Et seal oli WiFi, siis tuli netisoleku võimalust kasutada ja kutile hästi palju erinevat itti pähe taguda, et tekiks motiiv ise edasi uurida. Trenni jõuab teha hiljem ka. Nüüd on Maksil ka blogi, aga enne seda siin ei promo, kui härra on midagi asist kirjutama hakanud.

Seejärel sai juba traditsioonilise seltskonnaga käidud Saaremaal hooldekodus külas. Lauaarvuti läks sinna, läpaka aga sai endale üks seltskonda kuuluv hakkaja noor daam, kel muidu paraku sellise aparaadi hankimine raske oleks.  Igatahes tuli Saaremaal kõvasti arvutikoolitust teha. Järgmisel päeval aga käisime Haapsalus – seal sai sellist trikki tehtud, et istusime autoga ühe sanatooriumi levialas ning nettisime; et aga vanal läpparil aku suht läbi oli, siis kasutasime üht juba ammu soetatud trafolaadset seadeldist, millega auto sigaretisüütaja pesast läpakale voolu sai võtta. Päris lahe kogemus.

Aa – kui keegi teab peale EE Kõue veel mingit soodsat netilahendust, mis töötaks Saaremaal Sõmera kandis, võiks teada anda. Esialgu sinna masinasse netti ei pannud, aga millalgi tuleks see ära teha. Kohapealne olukord on leebelt öeldes masendav ning hooldekodu sinna ilmselt mingit ühendust ei kavatsegi vedada. Eriti tore oleks muidugi, kui mõni teenusepakkuja seda projekti toetaks, aga vajaduse korral võtab Kakk ühenduse enda nimele ja maksab ise.

Mõned pildid käigust [L] on väljas Kakkr’is.

P.S. Kõige selle tulemusena jäi traditsiooniline jaanipäev sel aastal vahele.

Maks on kaks nädalat Haapsalus ravil. Mitu korda on juba plaan olnud külla minna, aga loomulikult on härral telefon pidevalt väljas. Täna viimaks sain kätte.  Peale kirikut (kuhu sai hommikusest leivateost üks väike päts teelauale viidud ja “Kaku kakk” üksjagu elevust tekitas) võtsin Bläkul sarved pihku ja aidaa Haapsalu poole.

Väga mõnus oli sõita, ehkki Keila maantee oli häirivalt suures mahus üles kaevatud.  Aga kohale sain ja maja leidsin ka üles – see praegune uhke  kompleks on ikka midagi muud võrreldes sellega, kus endal 10 aasta jooksul käia tuli. Isegi WiFi on olemas – ja et Maks ka minu antud vana läpaka kaasa oli lohistanud, sai kohapeal peamiselt netist koduste ülesannete andmisega tegelda. Lastekodu, sindrinahk, pole pika jutu peale ikka veel neile netti sisse saanud… Sügisel on plaan peksta kodanik nädalas vähemalt korra ITK-sse – paar peatusevahet tulla, ligipääsetava ehitusega maja ja  WiFi ka käepärast. Näis.

Aeg läks üsna ruttu ja mõned asjad jäid rääkimata, aga vähemalt saab nüüd natuke haridusepoolega tegelda (bokken on tal seal nagunii kaasas). Pookimine jätkub eri formaatides ka edaspidi.

Tagasitee Haapsalu põhimaanteed pidi läks märksa rutem, kuna tee on parem ja suur osa oli 100 km/h piirkiirusega. Hea tee korral ei ole see Bläkule mingi probleem  – ja tõmme on aparaadil vihane. Paarist eessõitnud traktorist läks niimoodi mööda, et ei saanud õieti arugi. Peab vaatama, et liiga hoogu ei lähe…

Eile käisime Maksiga Harkujärvel jõulumissal, kutt jäi täitsa rahule.  Ära tulles pakkisin parasjagu tooli autosse, kui Andreas kogudusest tuli Maksiga juttu tegema.  Kui nime teada sai, ütles: “Ahaa, sina oledki see sell, kellest Kakk kogu aeg kirjutab!”. Nii et va samurai hakkab kuulsaks saama…

Täna tegime trenni. Võtsin oma uue Kaze ka kaasa, Maks muidugi uuris siit ja sealt ning lubas kunagi endale ka midagi sellist hankida. Trenni osas oli natuke vorm käest ära, kuna Maks oli vahepeal tõbine. See-eest hakkavad aga kooliasjad ülesmäge minema: meesterahva kohta on üksainuke “kolm” tunnistusel päris hea tulemus.

Tänane repertuaar:

* kontrollitud bokkenilöögid vastu suurt kummipalli – ühekordsed otse- ja diagonaallöögid ning hiljem kahesed seeriad

* Wing Chuni käelöögid samasse kummipalli – lõtv löök lõpus toimuva fikseerimisega (kutt kipub liiga haymakerit lööma ja läheb seejuures krampi), edaspidiseks ka 2-3 löögiga seeriad

* kerepöörded istudes klaveritooli peal, edaspidi ka keerutamistaldrikul varbseina juures püsti seistes (kõhupõike ja puusatööd tuleb veel arendada)

Vana aasta lõpus lähen uuesti kontrollima.

Üle hulga aja sain jälle lastekodusse. Va jurakas ei võta ju endiselt telefoni vastu ja nii peab kümmekord korda helistama, enne kui pihta saab.

Aga trenniasjad arenevad enam-vähem. Mõõk liikus käes kenasti, spastikat on vähemaks jäänud. Kõhupõikide treenimise osas oli vana laiselnud ja tuli sõnad peale lugeda. See-eest aga käib Maks nüüd koolis juba raami abil ja on toolist üles saanud, ehkki seda jätkub esialgu vaid pooleks päevaks (rohkem jalad ei kanna). Täna panin kuti kõhuli matile seljalihaseid venitama (toenglamangus keretõsted) ja reie kakspealihaseid treenima (sääretõsted kõhuli). Jalalihastega on muidu see jama, et eesmised suured nelipealihased on juba päris OK ning sirutused õnnestuvad päris kenasti, taga on aga suhteliselt null. Tuleb veel pookida.

Jutuvada on kah endine. Täna pommitati Kakku muuhulgas nõudmistega öelda, kuidas see või teine asi jaapani keeles käib. Mõnda asja teadsin (konnichi wa, arigato gozaimashita, itadakimasu, sayonara…), mõned tuli võlgu jääda. Aga huvitav, kellele va kavalpea seda anata wa kawaii desu (sa oled ilus) öelda kavatseb…?

Eile unustasin kirja panna.  Viimased nädalad on hullult kiired olnud ja kui endal on aega tekkinud, siis ei saa va samuraid telefoniga kätte. Eile sain siis seal viimaks tunnikese trenni teha.  Õnneks tegeleb sell omal käel aktiivselt harjutamisega, füsioterapeut Anu ja kasvataja Aleksei on ka tublisti abiks. Nii et pikkamööda asi areneb.

Trenni bilanssi jäid mõõgatehnikate kordamine (spastika annab pikkamööda järele, aga sellist pehmet ja samas ometi väga rasket lööki, nagu vaja oleks, on esialgu veel keeruline saavutada) ja Wing Chunist laenatud käetehnikad (mida saab idee poolest ka toolis teha, kuna puusapööret pole niiväga vaja ja keskliinilt tulevaid lööke ei takista ka tooli selja- ega käetoed). Lisaks tubli annus targutamist eri teemadel (näiteks rahaasjad, naised ja muu sihuke, millest mehed omavahel räägivad. Maksil veel autot pole, seega see teema jäi kõrvale).

Kooliasjadega pidi enamvähem olema, aga üritab tuleval nädalal ka sellega tegelda.

Aega oli täna vaid kolmveerand tundi – aga jõudis natuke nii Maksi kui Madisega bokkeneid vibutada kui ka Maksile uued harjutused peale panna. Kõhuli maas “sabaliputamine” (ehk pee-punkti keeramine sinna ja tänna), roomamisharjutused (esialgu kohapeal ja ainult jalgadega) ja külililamangus jala tõstmine ette-taha (esialgu läheb veel vaevaliselt, aga küll minema hakkab).  Kõhupõikide treenimise utsitamiseks andsin kutile veel karate käetehnikaid juurde – seekord pöördelt haito ja shuto. Igatahes on viimased nädalad tubli edasimineku andnud – näiteks jalg on vahepeal põlvest veel tiba rohkem liikuma hakanud.

Maks on viimasel ajal suht korralikult end liigutama hakanud ning tulemusi on juba näha. Igatahes istudes jalasirutused, mis poole aasta eest üldse ei toiminud (jalg lihtsalt ei liikunud), on nüüd hakanud vaikselt paranema – täna hoidsin mingit kummipatja ees ja lasin tal seda jalaga taguda. Seejärel sama padi ning nüüd selle surumine päkaga ette.  Sisuliselt jälle karate: mae geri keage ja mae geri kekomi… Eks kunagi jõuab ka päris jalalöökideni, kui kõik laabub. Lisaks veel varbseina ääres seismine ja varvastele tõusmine – esialgu jalgade jõust ei piisa, tõmbab põhiliselt kätega. Aga küll ka varbad tööle hakkavad.

Ülakeha puhul on endiselt märksõnaks kõhu põiklihased. Kaigas õlgadele ja kerepöörded, pluss veel üks pöördelt käelöökide seeria selja taha.

(Kõrvalepõikena: viimane harjutus on natuke realistliku taustaga – senise kogemuse alusel leidub ka meie maal töllakaid, kes omast arust nalja tehes ratastoolis inimesele selja taha hiilivad ja järsult lükkavad. Sellisele kulub distsiplinaarkaristus ära küll)

Viimaks vibutasime natuke ka nunchakut. Maksi puhul on jällegi primaarne mitte võitlemine, vaid suutmine kätt nii sujuvalt pidurdada, et nunchaku teab kuhu ei põrka. Aga esimese korra kohta tuli välja küll.

Täna peedistasin lastekodus Maksi. Positiivne on, et käte spastika on tublisti vähemaks läinud, bokkeni põhilöök oli pea sama sujuv ja fokuseeritud kui meie mõõgatrenni algajamatel tegelastel. Kutt tahab muidugi pidevalt “kaklemise nippe” õppida ja siis peab Kakk jälle seletama, mis selle trenni juures peamine on…  Täna andsin uued hingamisharjutused ning jalasirutused ja kerepöörded (kõhu põiklihased on ikka nadid). Istudes ja kätega põlve alt hoides sai juba jala veidi liikuma, mida varem ei saanud. Võtsin kasutusse ka paar tehnikat Saaremaal Ilpo-senseilt õpitud Matsumura no Rohai katast – ennäe, milleks ka see hea oli.

Igatahes selle aastaga võiks päris kõva edasimineku saada, kui sell ise liiga lohe ei ole.

Mainit härra on nüüdseks aasta aega Kaku füüsilise kiusamise objektiks olnud. Kuna aga põhikooli lõpp hakkab pikkamööda lähenema, sai laagris kokku lepitud, et tuleb ka muud värki veidi forsseerima hakata. Täna maandus Kakk lastekodus, kaasas matemaatikateatmik ja ports ingliskeelseid raamatuid võitluskunstide kohta (Mas Oyama, Stephen K. Hayes jt). Viimaseid hakkab härra siis sõnaraamatu abil lugema, hiljem tuleb grammatikaõpe kah otsa. Aga tänane tund möödus protsentarvutuse tähe all.

Päris lõbus oli. Ja kui mõni on öelnud, et sel mehel järeldamisoskus ja loogiline mõtlemine lahja on, siis pole see küll tõsi. Pigem on õpetaja talle üksjagu “sa ju ei oska”-mentaliteeti sisse söötnud, sellest tuleb lahti saada.  Aga väikese kobinaga saime protsentarvutusele tunni lõpus juba päris kenasti pihta, ristkorrutisele ja komakoha nihutamisele kah.

Kuna Maks ütles tekstülesanded rasked olevat ning õpetajaks oli Kakk, siis genereeriti lambist järgmine matemaatikaülesanne:

“Parmu Pets otsustas viina teha. Ta pätsas klaasi (0,25l) 100-protsendilist piiritust ja valas selle 3-liitrisse purki. Siis täitis ta purgi veega. Kui palju vett kulus ja kui kange viina Pets kokku segas?”

Lahendasime koos läbi ja saime palju nalja. Igatahes Pets, vana turakas, oli ilmselt ka koolis mate tunnist viilinud ning nüüd sai karistuseks vaid 8,3333% kangusega märjukese.

Aga andsin kodus lahendada ka tõsisemaid asju. Neljapäeval jätkame geomeetria ja muu sihukese roppusega.

… toimus sel aastal teistkordselt Tõrvaaugu talus Jäneda lähedal.  Nagu esimeselgi korral, oli ideeks tutvustada liikumispuuetega lastele ja noortele eri võitluskunste ning seeläbi aidata neil “mõelda suurelt” ning elus paremini edasi jõuda.

Üldiselt läks asi ilusti korda. Korraldusmeeskond oli pea sama mis eelmise aasta laagris, ka suur osa osalejatest “veterane” tulid uuesti ja jäid samavõrd rahule. Külalistreenerina lõi kaks päeva kaasa Kaku pikaaegne karateõpetaja sensei Alar Põllu – tema pikk mõtisklev ettekanne reede õhtul ning demo ja vahvad treeningud jätsid rahvale hea mulje. Laupäeva õhtul esines nagu eelmiselgi aastal Mardi & Kaku “No Rehearsals Orchestra” – seekord mängisime vabas õhus ning kuulajad võtsid asja päris tänuga vastu.

Üheks laagri naelaks kujunes ilmselt klassikokkutulekult saadud idee rakendusena tehtud fotojaht. Et osalejate liikumisvõime oli erinev, jätsime paikade otsimise välja – etteantud ca 15-st teemast tuli valida 5 ning need vabalt valitud kohas ära lavastada. Täiesti uskumatu, kui palju kreisisid kodanikke kohal oli – igal juhul tegid kõik kuus tiimi (yours truly meeskonna nimeks oli “Ajuvaba Jalalaba” ning vastupidiselt ehk arvatavale polnud see seekord mitte Kaku idee) sellist tsirkust, et õhtusel piltide vaatamisel ja hääletamisel rahvas otse kõõksus naerust. Fotod tulevad veebi ehk hiljem, aga mõned lühikirjeldused:

* “Liikluspolitseinik peatab mootorratturi” – Maksi ratastoolile tehti escrimakepist ja nunchakust chopperilenksud (ning viimasel ajal musklisse läinud ja mereröövlirätikut ümber pea kandnud härra andis igati tsiklimehe vurhvi välja kah), menti mänginud Kakk kandis pesapallimütsi, musta karategi-kuube (lahtiselt) ja escrimakeppi sauana (mõned kasutasid imago kohta terminit “asotsiaalpolitseinik”).

* “Esineb Moskva Suure Teatri ballett” – kolmes eri variandis, kõige kreisim oli valgeid balletiseelikuid kandvad isa ja poeg…

* “Uus rock-ansambel” – tehti ka eri variantides, ilmselt kõige vingem oli Kaku kauaaegse juhendaja Reinu mängitud rokkar à la Juice Leskinen, pirakas puust leivalabidas kitarriks.

* “Emme, onu Jüri on televiisoris!” – “Ajuvaba Jalalaba” kasutas pinumaalt leitud vana katkist akent, mis roigasaia otsa pandi ning kust Kakk Telepoisi kombel välja vaatas ja lolli näoga lehvitas, konkureeriv võistkond “Öökull” aga leidis vähemalt sama hea lahenduse kamina näol.

Sarnast sürri jätkus ka tänasesse hommikusse, kus tuli savivoolimise, paberikleepimise ja/või joonistamise abiga laagrimuljeid edastada – sealgi sai rahvas paraja lõuatäie naerda. Ahjaa,  A.J. tiim võttis oma tööde jaoks kasutusse ka  logo – ristiga läbikriipsutatud peaaju ning jalapöia koosluse…

Osalejad olid üldiselt väga vahvad, kuid muljet rikkusid mõned inimesed, kes lihtsalt ei viitsinud kaasa teha (mis mõte on sel juhul üldse laagrisse tulla?). Teiseks mureks oli väikeste laste liiga suur osakaal, mis muutis trennide läbiviimise raskeks. Ja viimaks kippus mitte-eestikeelsete osalejate suure arvu tõttu kohati juba vene keel domineerima (eelmisel aastal läks ses mõttes libedamalt,  tõlgiti vajaduse korral ja jooksvalt). Väga heast küljest näitasid end eelmise aasta veteranid, kes lõid agaralt kaasa ja hoidsid meeleolu üleval (eelmise aasta kroonikas mainitud Maks ja Matz olid ka sel aastal tasemel).  Uutest inimestest aga seevastu tuleb järgmisel aastal vist paratamatult mingi sõel üle lasta.  Veel üheks mureks oli ajakava üsna vaba järgimine, seda peaks järgmisel aastal ilmselt karmimalt tegema.

Aga ikkagi oli hästi tore kogemus. Nagu öeldud, pildid tulevad loodetavasti hiljem.