Jora

ITK [L] ITSPEA kursusel on Kakk korduvalt rääkinud sellest, mis juhtub, kui patendi- ja kopiraidimaanias kodanikud asja absurdi keeravad. Iga-aastane näide on ka omaaegne Shetland Times ehk ajaleht, mis keelas ilma loata oma veebilehele linkimise. Ajalehe jaoks ilmselt annab midagi tobedamat välja mõelda.

Ja nüüd, ennäe…  “Rebel Code’i” autor, vaba tarkvara aktivist ja pikaajaline blogija Glyn Moody [L] annab oma ajaveebis teada, et ka Bill and Melinda Gates Foundation (mis reklaamib end maailma ühe suurima heategijana), on oma lehele samasuguse klausli pannud.

Kontrollitud,  ongi. NB! Kakk ei tea, kas isand Glyn ikka küsis linkimiseks Billi ja Melinda luba, aga seal see link ikkagi ära toodud on – kes tahab, võib veenduda.

See küsimus kerkis keelele, kui BSA-nimeline kunstirühmitus [L] oma järjekordse umbl^H^H^H^Havangardistliku luuletuse avaldas. Kaua võib…?

Igaks juhuks selgitav märkus: Kakk pole 2000. aasta sügisest saadik oma tarkvara eest maksnud. Täiesti legaalselt (Linux, OO.o, Firefox etc) – kuid BSA metoodika järgi on tegu selge “piraatlusega”.

Muide, [L] Äripäevas on grupivend Valdur asjale pihta saanud (ehkki ta väljendub kaugelt liiga diplomaatiliselt – BSA statistika kvaliteedis on alust kahelda küllaga).

Eelmisel aastal autorikaitsjate kiuste (kes teda loomulikult ka äärmuslaseks nimetasid – tegelikult peaks “autorikaitset” kasutama enamasti jutumärkides, kuna autoreid need organisatsioonid küll ei kaitse) Europarlamenti valitud Rootsi Piraadipartei esindaja Christian Engström kirjeldab oma ajaveebis, [L] kuidas üks kodanik kiitis lastepornot. Mitte et ta seda otse “tarbinud” oleks, aga see olevat nii hea viis otsustajaid veenda, et Internetti tuleb igal juhul tsenseerida. Ja sealt on väga hea sujuvalt üle minna juba vajalikemate meetmete juurde nagu failijagamise mahatapmine (ja sealt muidugi juba muude asjade juurde).  Kui midagi muud sellest artiklist ka teada ei saa, siis näitab see vähemalt ilmekalt BSA ja muude sedalaadi asutuste eetilist taset. Klassikaline näide sellest, mida laiatarbemeedia harilikult “jesuiitlikuks käitumiseks” nimetab.

Engströmi blogi on kasulik lugemine, kui tahta end suure äri sigaduste ja eurolollustega kursis hoida.

Milles on üldse suurim probleem Windowsi kasutajalepingu juures? Selles, et seda mitte kunagi keegi ei loe. Ja praeguse seisuga ilmselt ei hakkagi lugema.

Tavainimene ostab endale reeglina “täiesti töövalmis” arvuti, kus on kenasti töötav Windows. Selle kasutajalepingust ei ole tal aimugi ja kui ka on, siis see teda “ei huvita”. Samal ajal rehkendab tarkvarafirma JOKK-viisil sellega, et kasutaja on tema tingimused heaks kiitnud (kuna ta ju kasutab süsteemi).  Tädi Maalil aga ei ole aimugi, et tema arvuti on tegelikult täiesti seaduslikult kellegi teise meelevallas – kui keegi talle need tingimused “inimese keeles” ja sobival kujul lahti seletaks, siis ta ehk nii lõdvalt enda asjades sorimisega ei nõustuks.

Sobiv hüpoteetiline paralleel oleks samalaadne leping korteri ostu juures – korteriomanik nõustub vajadusel toimuva läbiotsimisega, et välistada näiteks ebaseaduslike kaminate ehitamine. Kui kamin leitakse, siis on kontrollijal õigus see maha lõhkuda – sealhulgas ka viisil, mis välisseina kahemeetrise augu jätab.

Hea näide sellest, kuidas “itimeeste asi”-stiilis ilus vabandus enese rumalana hoidmiseks otseselt inimese vabaduste pihta lööb.

… see euroliit. Igatahes [L] ACTA löödi eile europarlamendis nokauti. Loomulikult tulevad suurfirmade posijad, õhumüüjad ja igasugused asjapulgad samasuguse asjaga varsti uuesti (nagu ka tarkvarapatentidega), aga üks lahing oli siiski edukas.

Aga mis on huvitav – Eesti massimeedia on täiesti vait. Arvestades seda, mida see seadusekomplekt oleks ka tavainimese tasemel kaasa toonud, on asi vist ikka uudisekünnist ületav küll. Või keelas keegi jälle midagi ära?

APDEIT: Põhjalikuma analüüsi ACTA kohta leiab näiteks [L] FFII veebilehelt.

Paigaldasin ühe kursuse ettevalmistamisel katsetuste tegemiseks ITK lauaarvutisse Windows 7 Professionali (legaalselt muidugi, ITK hulgilitsentsiga). VirtualBoxi alla, nii on sellest hiljem lihtsam lahti saada. Enne installi algust visati nagu ikka ette kasutustingimused.

Esmamulje tingimustest oli  positiivne. Selles mõttes, et firma on teinud tõesti tubli sammu selle poole, et tavaline haritum inimene tema tarkvara kasutustingimustest aru saaks. Tekst on erinevalt mitmest varasemast litsentsist kõvasti arusaadavam. Tõsi, lõpu poole kippus asi ikkagi advokaadikeelseks minema, aga pilt on kokkuvõttes parem küll.

Nüüd aga sisu juurde. Tooks siin välja mõned punktid, mis vaba tarkvaraga harjunud inimesele kõige enam silma jäävad.

* Väga täpselt ja üheselt paika pandud “one copy, one computer, one user”. Kõikvõimalikud erandid (virtuaalmasinad, labaserverid, eri kettajaotised jne) on püütud välistada. Aga arvestades litsentsimudelit on see arusaadav käik.

* Lubatud kasutada kuni kahel protsessoril. Mis saab siis, kui tavaarvutite protsessorid muutuvad nelja- ja enamatuumalisteks (see võib juhtuda veel Windows 7 aktiivse turustamise perioodil)? Kirjutavad EULA ringi või nõuavad topeltraha iga arvuti pealt? PARANDUS: Nagu mks kommentaariumis ütleb, mõeldakse siin füüsilist protsessorit, mitte tuuma. Seega tuleb see punkt tavaolukorras kehtetuks tunnistada.

* Kirjastiilide (fontide) kasutamine dual-boot arvutis mõne muu süsteemi all pole lubatud.  See piirang teeb arvatavasti firmale rohkem kahju kui kasu – MS kirjastiile niikuinii eraldi ei turustata, seega võiks see olla üsna hea “kasutage terviseks ja ostke meie tarkvara” lisaväärtus (natuke sinnapoole, mida Eric Raymond nimetab habemenoa mudeliks – “tasuta käepide, tasulised terad”). Paraku on MS otsustanud seda mitte kasutada ja häälestab sellega asjatundlikuma (loe: kasutustingimusi lugenud) kasutaja enese vastu.

* Ikoone, helisid ja graafilisi elemente tohib kasutada vaid mitteärilisel otstarbel ega või jagada. Jagamise osas sama märkus kui eelmises punktis, mitteärilise kasutuse nõue võib aga tekitada tegelikult üksjagu küsitavaid olukordi kõigis asutustes-firmades.

* Litsentseeritud arvutis olevaid teenuseid võib kasutada kuni 20 ühendatud välist seadet. Kuidas seda kontrollitakse? Jäiga piirangu korral võib tekitada ettenägematuid olukordi suuremas asutuses-ettevõttes.

* Kohustuslik aktiveerimine. Seda on eri allikates pekstud juba piisavalt (automaatne ühendumine Microsoftiga püsiühenduse korral, saadetava info iseloom), aga mainiks selle ikkagi ära.

* Kohustuslik nn valideerimine. Eelmise jätk veel jõhkramal moel. Firma jätab endale õiguse tuhnida sinu arvutis ja jälgida, et sinna midagi “ebaseaduslikku” pole ilmunud. Firmal on õigus ise “parandada” ja eemaldada kõik talle ebasobivad asjad. Sama asi on kirjas ka firmapõhiste internetiteenuste kohta.

* Tarkvara uuendamine ja lisamine on lubatud vaid MS ja autoriseeritud pakkujate poolt. Mõnes mõttes arusaadav, kuid välistab täiesti enamikus Linuxi distrodes kasutatava kolmanda osapoole varamute süsteemi (võimalik, et see on kinnise koodi puhul ka vältimatu probleem). Näide: Skype puudub Ubuntu ametlikust varamust – aga käsitsi installi asemel saab selle ilusti kätte Medibuntust.

* Tarkvaraga kaasa tulevaid internetiteenuseid võib firma iga kell muuta ja ära kaotada. Arusaadav – samad õigused on ka vaba tarkvara puhul. Erinevus on selles, et Windowsi puhul ei ole eriti võimalik pakkuda alternatiive.

* DRM ehk nn Digital Rights Management. Jällegi lõpmatuseni kedratud teema. Kolmanda osapoole sisutootjad võivad nõuda DRMi “uuendamist” ehk siis täiendavate kitsenduste paigaldamist.

* Media Centeri infrapunasaatja/vastuvõtja püsivara (firmware) võib uuendada automaatselt. Natuke muidugi konspiratsiooniteooria kanti kisub, aga soovi korral võib siia mõelda üht-teist huvitavat juurde.

* Firmal on õigus jagada arvutitest laekunud infot teiste firmadega, et “nood saaks oma tooteid paremini Windowsiga ühildada”. Eriti huvitav punkt on “search suggestion information” ehk otsisoovitused, mis paraku sõltuvad üsna otseselt antavatest päringutest.

* Seda tarkvara ei müüda, vaid litsentseeritakse. Windows XP-st alguse saanud paradigmamuutus (Licensing v6), mis vähendab tublisti kasutaja õigusi.

* Ei tohi üritada mööda minna tarkvara tehnilistest piirangutest. Mida iganes see siis tähendab (“see on sitt küll, aga MEIE sitt!”).

* Tarkvara komponente ei tohi kasutada rakenduste käivitamiseks, mis sellel tarkvaral ei tööta. Huvitav võrdlus – WINE võimaldab Linuxil käivitada Windowsi tarkvara, niisiis on tegu just samalaadse olukorraga (kuna Windowsi rakendused Linuxil otse ei tööta).

* Aktiveerimise geograafilised regioonipiirangud – aktiveerimine on võimalik ainult selleks ettenähtud geograafilises piirkonnas.

* Firma võib kontrollida kaupmehe käest, kas sa ikka tõesti ostsid tema käest tarkvara.

* Kahjunõue on piiratud tarkvara maksumusega. Mis saab olukorras, kus eespool kirjeldatud sekkumise tulemusena süsteem ära rikutakse? Piiratud garantii sätestab, et firma “parandab tarkvara tasuta”, kuid kõige hullema juhtumi korral (parandused tegid asja hullemaks ja/või hävitasid andmeid) piirdub firma vastutus Windowsi hinna tagasimaksmisega.

Nii et päris huvitav lugemine oli. Nagu oleks ajamasinaga Nõukogude Liidus ekskursioonil käinud.

Lõpuks veel – nagu allikad kinnitavad, jätkab Windowsi paigaldusprotsess endiselt teiste OS-ide kõrvaldamist arvuti buutsektorist. Seega aksioom “kõige lollim süsteem paigaldatakse esimesena” kehtib endiselt.

Seoses uue semestri algusega muutsin veidi Kaku Akadeemias kasutatavat loenguslaidide vormingut: nüüd on seal kasutusel ODF ning “kirikuna keset küla” PDF.  Veel ühe täiendusena kuulutasin MSi uute vormingute (docx/xlsx/pptx) kasutamise Kaku ainete kirjatööde esitamisel ebasoovitavaks.  Aeg oleks ka Eestis järgida taanlaste ja muude arukamate inimeste eeskuju.

Näe, hr peaminister võiks enda viie rikkama riigi jutu kõrval ka selle argumendi kasutusele võtta.

Nimelt võib lugeda, et Norra riik kehtestas kohustuslikus korras avatud dokumendivormingud, kuna kasutajaid ei tohi diskrimineerida ja kõigil pole kallist MS Office’it. Järelikult on Eesti riik naftarikkast põhjamaast märksa varakam, kuna meil eeldatakse üldjuhul kõigilt kasutajatelt selle tarkvara eest plekkimist.

Teisalt on kusagilt midagi meelde jäänud madala intellektiga kodanikelt maksevahendite eemaldamise otstarbekuse kohta.

Juhtusin Delfisse vaatama ja ennäe, kohe esiotsas [L] sihuke pärl.

Nn. autorikaitsjatel peab ikka tõeliselt jahedaks olema võtnud, kui nad niimoodi hüsteeritsema ja täiesti ebapädevat juttu ajama hakkavad. Nagu üks kommentaator ka manib, võiks selle kirjutise eest soovi korral asja kohtusse anda ja laimu eest raha välja nõuda.

Mage, väga mage.

Täna tuli [L] uudis, et Pirate Bay omanikud müüsid oma saidi päris suure rahahunniku eest maha ühele vähetuntud rootsi meediafirmale, kes tahab tulevikus “jagada sisu nii, et oleks tagatud autoritele kompenseerimine”. Oot, kus me sihukest juttu juba kuulnud oleme?

Õige, Napsteri puhul toimus täpselt samasugune protsess. Lõpuks ei võitnud sellest mitte keegi. Ja ammuilma hallitama läinud autorikaitsesüsteemi trotsimiseks ilmub peagi uus ja veelgi raskemini tõrjutav lahendus. Piraadilahe sellid saavad selle raha eest oma kohtukulud ja (väga küsitava) trahvi makstud ja tõenäoliselt võtavad uue projekti ette (müügihind oli poole suurem kui määratud trahv).  Ka Eestis on kuuldavasti juba Piraadipartei moodustamisel.

Natuke tundub tekkima paralleel eelmises postituses mainitud Eesti meediakilplaste ja rahvusvaheliste meediakorporatsioonide vahel. Selle asemel, et otsida põhjamineva laeva vee peal hoidmiseks uusi lahendusi, tegeldakse  reisijate ähvardamisega hirmsate karistustega laevahuku korral.