Jora

Keegi on seal kaugel maal ilmselt kärbseseeneleotist joonud.

Aeg-ajalt tundub, et mõni inimene võtab endale pühaks kohuseks terve oma rahva mark radikaalselt täis teha.  Olgu need siis eesti pätid ja litsid Soomes, umbjoobes “porod” siinmail, Kremli võimuhullud või Wiesenthali väljapressijad.  Otsekui kallaks ööpoti sisu tervele rahvale kaela ja siis imestaks, miks teised inimesed vaikselt nina kirtsutades eemale hoiavad. Kahju on sellest, et haisu lahtumine võtab aega ja eemale hoitakse ka neist, kel fekaaliviskajaga mingit pistmist pole.

ITK [L] ITSPEA kursusel on Kakk korduvalt rääkinud sellest, mis juhtub, kui patendi- ja kopiraidimaanias kodanikud asja absurdi keeravad. Iga-aastane näide on ka omaaegne Shetland Times ehk ajaleht, mis keelas ilma loata oma veebilehele linkimise. Ajalehe jaoks ilmselt annab midagi tobedamat välja mõelda.

Ja nüüd, ennäe…  “Rebel Code’i” autor, vaba tarkvara aktivist ja pikaajaline blogija Glyn Moody [L] annab oma ajaveebis teada, et ka Bill and Melinda Gates Foundation (mis reklaamib end maailma ühe suurima heategijana), on oma lehele samasuguse klausli pannud.

Kontrollitud,  ongi. NB! Kakk ei tea, kas isand Glyn ikka küsis linkimiseks Billi ja Melinda luba, aga seal see link ikkagi ära toodud on – kes tahab, võib veenduda.

Sain nüüd siis ka viimaks teada tollest Tartu Ülikoolis kõmu tekitanud sotsioloogia bakalaureusetööst (tänud [L] PKalale ja [L] Hillarile).

Sõnatuks võtab küll. Endalgi on väga suur hulk juhendatavaid olnud  ning kui mõni neist vahel retsensendi käest “rahuldava” saab, siis tunneb Kakk ennast sandisti (ju jäi midagi tegemata). Kuid kus oli juhendaja käesoleval juhul…?  Kogu Tartu Ülikooli üha enam nähtava konnatiigistumise juures ei tahaks sealse sotsioloogia tasemest nii pahasti arvata, nagu see töö arvata laseb.

Praegu sai inimene lõpudiplomi täieliku absurdi kokkukirjutamise eest. Ja diplom on diplom, pärast ei uuri enam keegi, millise jahu eest see anti. Tõsi, konkreetne lugu on tekitanud Eesti blogosfääris juba sellise lärmi, et kardetavasti jääb riigi väiksuse tõttu autorile ikkagi must plekk külge – kuid see on halb lahendus. Palju õigem oleks olnud seda tööd kaitsmisele mitte lasta – oleks olnud rohkem tüli ja tegemist, kuid nii ülikooli kui inimese (ja laiemalt ka Eesti kõrghariduse) maine oleks jäänud põhja laskmata.

Üsna palju küsimusi jääb õhku rippuma.

APDEIT 05.06: Nonii, nüüd on asi ka [L] massimeedias. Ja nagu eespool ohuna märgitud, ongi karistus ilmselt juba kukkunud – tsiteerides üht kommentaari “on Eesti saanud lisaks Farmi-Gabrielile ja Baari-Paavole ka Ajaloo-Edithi”.  Jääb ainult üle kaasa tunda – seekord teeb lollus ikka haiget küll.

Just näitas TV uudistes sürri pilti – Kreekas voolas üle maantee ojadena konni. Mis sellise müstilise rände põhjustas, ei osata täpselt öelda. Igatahes sõitis kolm masinat kraavi, enne kui vastav maanteelõik kinni pandi.

Nojah, arvestades Euroopa rahanduse süüdimatut pangelaskmist polegi imestada, kui järgmisena tulevad parmud ja rohutirtsud…

See küsimus kerkis keelele, kui BSA-nimeline kunstirühmitus [L] oma järjekordse umbl^H^H^H^Havangardistliku luuletuse avaldas. Kaua võib…?

Igaks juhuks selgitav märkus: Kakk pole 2000. aasta sügisest saadik oma tarkvara eest maksnud. Täiesti legaalselt (Linux, OO.o, Firefox etc) – kuid BSA metoodika järgi on tegu selge “piraatlusega”.

Muide, [L] Äripäevas on grupivend Valdur asjale pihta saanud (ehkki ta väljendub kaugelt liiga diplomaatiliselt – BSA statistika kvaliteedis on alust kahelda küllaga).

Kui Jaapani päev läks üritusena nagu kellavärk, siis nüüd ka ühest teistsugusest.

Tallinnas toimuvate tudengipäevade korraldajad kutsusid ITK üliõpilasesinduse kaudu Kaku väikest virtuaalmaailmade teemalist töötuba tegema.  Esmane mõte oli, et kas see sinna kavasse ikka klapib – pealegi on ITK aastapäev tulemas, igavene kamp diplomande kantseldada (enamik neist on õnneks igati tublid) ja muudki siin-seal sekeldamist, nii et igav just ei ole. Aga kuna ITK inimesed ikka arvasid, et võiks, ning et ka meie auhinnatud robootikud samalaadse töötoa pidid tegema, siis sai nõusolek antud.

Mõned päevad varem tuli organiseerima hakata. Koht ise oli Raekoja platsi Tudengimajja pandud – alguses pakuti Tammsaare parki, aga siis selgus korraldajate üllatuseks, et virtuaalmaailmade töötoa jaoks on korralikku internetiühendust vaja. See, et sellise valdkonna puhul ei teata, mida tahetakse, on üldiselt tavapärane, aga sedalaadi avastus võttis natuke tummaks. Hea küll, mängiti koht ringi.

Sisu osas öeldi lihtsalt “mis iganes” – aga kui asi oli välja reklaamitud töötoana, eeldaks see erinevalt loengust rahva aktiivset osalemist. Seega oleks võinud huvi tunda, kuidas see käib – täiesti piisav liigutus oleks olnud teatada, et “palume tulla oma sülearvutiga” – oleks saanud kõik wifisse lükata ja katsetada (ITK-s on meil just selliste ürituste tarvis üleval lisaks “põhimaailmale” ka “proovimaailm”, kuhu saab katsetamiste jaoks kontosid teha).  Aga lootuses, et äkki keegi ikka tuleb ja tahab proovida, sai proovimaailm püsti aetud ja isegi üks selle reaga tegelev diplomand assisteerima kaasa kutsutud. Vajadusel aga oleks ka loenguvormis saanud ära teha – oleks näidanud Second Life’i, meie põhisimulaatorit ja siis selle kõige tegemist-ehitamist proovimaailma peal.

Hea küll, päev jõudis kätte. Kakk laekus aegsasti kohale, kohapeal keegi midagi ei teadnud. Mõne tegelase käest asja uurides oli reaktsioonis selline noot, mida pole siinmail enam kaua kohanud (“Mis SEE mees siin teeb, ää?”).  Ruumis sees pidi parajasti teatrit tehtama (“lõpeb nagu lõpeb”).  Niina (diplomand) tuli kohusetundlikult kohale ja pidi samamoodi seal passima  – õnneks saime natuke diplomitööd arutada, päris tühja ei jooksnud.

Ruum sai viimaks vabaks, läksime sisse. Projektor oli isegi olemas, wifi sai ka kuidagi tööle. Aga ennäe, projektori juhe oli nii lühike, et seda koos aluslauaga ekraani suhtes adekvaatsesse paika lükata ei saanud! Pikendust muidugi polnud.  Viimaks sai leitud lahendus – keerasime pildi akna all oleva heleda seina peale. Aken natuke segas, aga käis kah.

Kuna tsirkust oli juba nii palju olnud, ei imestanudki, kui kohale ei tulnud MITTE KEDAGI. Tähendab – veerand tundi peale plaanitud algust ja pool tundi enne plaanitud lõppu tuli üks noorsand küsima “Kas te teete ruumi varsti puhtaks? Siia tulevad kohe tantsijad!”. Vastasin siis viisakalt, et kindlasti teeme puhtaks – asjad kotti ja tulema.

Kakk on sihukesi asju enne kah näinud, aga Niina ees oli küll piinlik.   Järgmine kord (kui see kunagi tuleb – reeglina on Kakul selliste asjade suhtes elevandi mälu ja viisakas pikaltsaatmine varuks) tuleb raiskulastud õhtupooliku eest korraldajatele arve.

Er…. interesting.

Eelmisel aastal autorikaitsjate kiuste (kes teda loomulikult ka äärmuslaseks nimetasid – tegelikult peaks “autorikaitset” kasutama enamasti jutumärkides, kuna autoreid need organisatsioonid küll ei kaitse) Europarlamenti valitud Rootsi Piraadipartei esindaja Christian Engström kirjeldab oma ajaveebis, [L] kuidas üks kodanik kiitis lastepornot. Mitte et ta seda otse “tarbinud” oleks, aga see olevat nii hea viis otsustajaid veenda, et Internetti tuleb igal juhul tsenseerida. Ja sealt on väga hea sujuvalt üle minna juba vajalikemate meetmete juurde nagu failijagamise mahatapmine (ja sealt muidugi juba muude asjade juurde).  Kui midagi muud sellest artiklist ka teada ei saa, siis näitab see vähemalt ilmekalt BSA ja muude sedalaadi asutuste eetilist taset. Klassikaline näide sellest, mida laiatarbemeedia harilikult “jesuiitlikuks käitumiseks” nimetab.

Engströmi blogi on kasulik lugemine, kui tahta end suure äri sigaduste ja eurolollustega kursis hoida.

Kui inimene väga kõvasti vägijooki pruugib, siis pidavat ta hakkama kuradeid nägema. Tänaseid TV-uudiseid vaadates aga tekkis küsimus: mida peab tarvitama selleks, et hakata igal pool Euroopas (Inglismaa, Austria, Holland, Soome, Ungari, Belgia, Taani… Mõnel juhul juba ka Eestis) paremäärmuslasi nägema…?

Nali naljaks, aga kui seda sõna tarvitada iga poliitilise jõu kohta, kes ei ole just purupunane ja multikulti, siis kaotab see termin peagi igasuguse reaalse  sisu ja muutub tühipaljaks vaenlase otsaette kleebitavaks sildiks. Umbes nagu nõuka-aja “rahvavaenlane”.

Kunagi sai AM-i mitu aastat koju tellitud. Oli teine väga asjalik lugemine, kuna tollane inforuum oli veel üsnagi piiratud. Võrreldes EXE ja hilisema Arvutikasutajaga oli tal üksjagu rohkem kvaliteedilõhna ka küljes.  Vahepeal ei olnud pikka aega kokkupuudet, nüüd anti üks number selleaastase infoühiskonna konverentsi materjalidega kaasa ja asusin huviga lõunapausi ajal lugema.

Paraku tuleb öelda, et vähemalt sellest numbrist Kakk targemaks küll ei saanud.  Tänane AM on selgelt ITL-i ehk kohalike Microsofti jüngrite nägu ja sellisena üsna piiratud ilmavaatega.  Arvutimaailma uhket nime kandvast ajakirjast ei paistnud ühtki viidet ühelegi teisele platvormile (vabandust – Androidist oli ühes artiklis siiski juttu). Endisest tavalisele arvutihuvilisele mõeldud ajakirjast oli saanud kitsalt äriilma (täpsemalt selle osa, kes väljendub stiilis “olen kogenud arvutikasutaja, juba 10 aastat töötan Wordiga!”) väljaanne.

Uudse info osakaal oli vähemalt siinkirjutaja jaoks null koma null midagi. OK, ilmselt igaüks ei loe pidevalt RSSiga hunnikut IT-portaale ja tehnoblogisid – aga siiski, võrreldes mõne Elioni laualehe või Ekspressi tehnolisaga võiks ju infot natuke rohkem olla.  Praegu oli tase umbes sama – rääkimata sellest, et Microsoftiga piirduvas universumis ei ole Kakul midagi teha.

Väikse muige võttis suule sisekaanel olev reklaam, mis kutsus “kvaliteetsete PDFide tegemiseks” endale Adobe’i softi ostma, 4+1 koopiat (“üks tasuta!”) maksis 23 tuhande krooni kanti.

Ja siis virisetakse, miks paberajakirjandus välja sureb…  Kahju, et ülikooliaegsed muljed asjalikust ajakirjast enam ei kehti. Sama värviline, tühine ja mõttetult raha küsiv nagu Windows.

Just lõppes Eesti Laulu kümne “finaallaulu” esitamine.

Pole tükk aega nii skiso tunnet olnud – KUMB ON NÜÜD LOLL, mina või need, kes need laulud valisid??? Ma saan aru, et Eurovisioon on teater. Aga see tänane värk oli juba ebasünnis. Nagu oleks don Juan Estonia laval kesk ooperit ühe kõlava kõva kõhutuule maha pannud.

Mitu andekat lauljat käis laval. Laulud olid kohutavad hobuseunenäod. Tähendab, oli üks täiesti kuulatav lastelaul, mis sobiks “Pipi Pikksukka” või mõnda muusse lahedasse lastemuusikali – Lenna esitatud “Rapuntsel”.  Ainus laul, millel oli äratuntav ja kohati isegi meeldejääv viis. Ja Lenna on hea laulja, selles pole kahtlust. Aga seegi laul ei sobi Eurovisioonile.

Õhtu päästsid saatejuhid oma libalauludega. Laulud, mis olid tehtud kõige hullemate klišeede pilamiseks – ja millest pooled olid muusikaliselt sisukamad kui nn päris laulud.  Seega, armas rahvas – saatke palun Tuju & Rikkuja  Eurovisioonile. Või veelgi parem, ärge tehke Eesti marki täis ja jätke üldse minemata.

Või… Oligi kogu asja mõte Eesti rahvas räigelt välja  vihastada ja peita mõni järgmine poliitsigadus osava spinniga selle varju…?