Rein-sensei tegi täna TTÜ metsas koos jüngritega Toyama-ryu trenni. Mingil ajal läks õpetaja veidi eemale ja puu taha.
Kakk tähendas: “Mõne aja pärast kasvab sellesse paika bonsai.”
Silt: budo
Pedagoogika. Kaikaga.
Eile lepiti trennilistis kokku, et õhtul saavad soovijad tavapärases paigas TTÜ staadioni juures kokku ja teevad natuke trenni. Laekusin aegsasti ja hakkasin just soojendust tegema, kui eemalt kaks kutti lehvitama ja ingliskeelseid tervitusi hüüdma hakkasid.
Olid kaks välistudengit käimasolevalt ingliskeelselt SPEAIT kursuselt. Tulid trenni kohta küsima ja tahtsid relvi proovida – olid juba mingil määral asjaga tuttavad. Näitasin mõningaid relvatehnikaid ja kutsusin järgmiseks nädalaks tagasi, kui ka Rein-sensei kohal on. Aga ühtlasi käskisin teistele öelda, et kes õppeaines lõpus viilima hakkab, näeb varsti nunchakuga Kakku (vähemalt unes)…
Tule trenni
Mitsubachi dojo (osa suuremast Budokani klubist) alustab jälle uut hooaega 4. septembrist. Kes tahab õppida erinevaid vanu võitluskunste, võiks proovima tulla. Võivad tulla ka need, kes tahavad Kakule kaigast anda. Trennis võib (aga Kakk lööb vastu ka). 🙂
Lugu väikesest Albertist ja võitluskunstidest
Järgmise lookese inspiratsioon tuli ühelt hiljuti toimunud demonstratsioonilt, kuid sarnaseid asju on Internet täis.
—
Elas kord väike poiss nimega Albert, keda koolis hullusti kiusati. Ühel päeval otsustas Albert, et nüüd aitab ja tuleb õppida võitlema, et ennast kaitsta. Ta seadis sammud lähima võitluskunstikooli poole ja tegi proovitrenni kaasa. Rõõmsalt koduteele asudes tuli vastu Rauno, kes käis Brasiilia jiu-jitsu trennis.
“Kas seal maasvõitlust õpetati?” küsis Rauno.
“Ei”, pidi Albert vastama.
“Noh, siis on see jama värk!”, muigas Rauno üleolevalt.
Järgmisel nädalal läks Albert juba teise trenni. Koduteel tuli vastu Martin, kes käis Tae Kwon Do trennis.
“Kas seal jalaga pähe ka löödi?” päris Martin.
“Ei löödud…”, pidi Albert tunnistama.
“Ah, jama trenn!”, rehmas Martin käega.
Nädal hiljem oli Albert kolmandas kohas. Koduteel tuli vastu Artur, kelle alaks oli aikijutsu.
“Kas nad atemi’t (löök närvipunktidesse) ka õpetasid?” uuris Artur.
“Ei õpetanud”, ütles Albert.
“Noh, see pole õige võitluskunst”, teadis Artur.
Uus nädal… Koduteel tuli vastu Kalle, kes käis Kyokushin-karates.
“Kas nad ikka seal kive ka puruks lõid?” tahtis Kalle teada.
“Ega vist”, ütles Albert kurvalt.
“Siis oli see mõttetu värk”, leidis Kalle.
Veel nädal hiljem tuli Albert taas trennist. Vastu tuli eskrimadoor Viktor.
“Kas nad terariistu ka õpetasid?” oli too uudishimulik.
“Ei”, oli Albert juba päris õnnetu.
“Päh, see on mage trenn!”, lajatas Viktor.
Viimaks kohtus Albert Jannoga, kes käis MMA-s. “Meil pole mingeid reegleid, puhas võitlus!”, kuulutas Janno. Albert oli rõõmus ja lootis peagi võitmatuks taplejaks saada.
Kohapeal aga selgus, et võitlus käis puuris, ehk keegi teine vahele tulla ei saanud ja vastane ei saanud ka kuhugi põgeneda. Võitlus käis kohtuniku silma all. Ja mõnda asja ei tohtinud isegi seal üleüldse teha. Reegliteta võitluses oli tegelikult omajagu reegleid.
Nii et kui ta veel ära pole surnud, siis käib väike Albert endiselt eri trenne mööda ja otsib seda päris õiget võitluskunsti. Ja koolis kiusatakse teda paraku tänini.
Jälle koolipingis
Kakk armastab aeg-ajalt jälle koolis käia. Aitab kolbasisest lubjakivi eemal hoida…
Seekord siis taas ports füsioloogiat, meditsiini, anatoomiat ja igasugust muud kraami. Kui korralikult koolis käia ja kevade poole ka eksamid edukalt teha, peaks saama III astme kobudotreeneriks.
Kahjuks läks esimene nädalavahetus paari nädala eest haiguse nahka, nüüd tuleb eriti korralikult nägu näidata ja tarkused läpparisse kribada…
Nii need legendid sünnivad
Viimati trenni tehes tekkis arutelu võitluskunstidega seotud legendide üle ja Rein-sensei andis (keel sügavalt põses) ülesande mõelda välja lugu Ryukyu Kobujutsu põlvnemise kohta. Pühapäeval tuligi vaim peale ja sündis sihuke libauudis…
—
REUTERS, 12. AUGUST 2012. Okinawa lõunaosast leiti senitundmatu kirjarull (makimono) Ryukyu Kobujutsu sünniloo kohta. Asjatundjad vaidlevad jätkuvalt leiu autentsuse üle, ent kahtlemata heidab see uut valgust võitluskunstide ajaloole.
Elas kord Võrumaal Kaika kandis talumees Riuka Sass, kellel oli pisike nähvits peni nimega Krants. Krants oli väike, aga väga väle elukas ning armastas aeg-ajalt peremehele pahandust teha. Ühel õhtul, kui Sass oli enesele ahjus mõned maugud küpsetanud ning sättis end õhtulauda istuma, varitses Krants paraja hetke, rabas laualt maugu ja pani õue poole punuma.
“Assamait!” röögatas Sass, haaras nurgast luuavarre ja plagas pahategijale järele. “Jobu sihuke! JOBU KUTSU!!”
Õue peal üritas Sass pikka aega Krantsilt mauku kätte saada. Keerutas kaigast igapidi, lajatas sellega peni poole ja manas endiselt vihaselt “Jobu kutsu!”, aga või sa kiirele penile pihta saad. Viimaks viskas Sass luuavarre nurka ning läks susside lohinal ja endiselt sajatades tuppa tagasi.
Kogu lugu aga juhtunud pealt nägema kaks teekäijat kaugelt idamaalt, kes olnud ka kanged taplemisekunsti meistrid. Roigasaia tagant jäi pisike Krants neile nägemata, küll aga jälgisid nad suure huviga vihaselt sajatavat ja kaigast keerutavat peremeest. Et nad seeläbi pidasid Sassi kaikakeerutamist hoopiski taplemise harjutamiseks, hakkas nähtu neile meeldima ja nad katsusid seda järele aimata.
Kuna peremees keerutamise juures kogu aeg midagi kõvasti karjus, pidasid nad seda nähtud kunsti nimeks – kuid et nad maakeelt väga hästi ei mõistnud, panid nad selle kirja kui “Kobujutsu”. Sass oli suure rutuga toast sussides välja tulnud ja kehvapoolse mehena olid tal sussid eri paaridest (üks suurem, teine pisem) – sellest tegid kauge maa mehed omal viisil Suure ja Väikese Sussi harjutuse, jaapani keeli Shushi no Dai ja Shushi no Sho. *
Sass aga saadeti mõni aeg hiljem Vene kroonu poolt suure sõjalaevaga Jaapani sõtta. Kui venelased Tsushima all kõvasti udjada said, lasti ka Sassi plagama panna üritanud laev kusagil lõuna pool põhja, Sass aga jõudis viimaks ujudes ühe saare peale. Seal nägi tema, kuidas kohalikud usinasti kaikaid keerutasid (ikka üks suss suurem ja teine väiksem) ning sai teada, et see kunst pärineb kusagilt kaugelt päevaloode poolt.
Kui siis harjutajad viimaks taipasid, et tulnukas ongi see mees, kes nende kunstile kaugel maal alguse tegi, andsid nad temale Soke ehk kõige suurema õpetaja aunime ning mõne aja pärast sai Riuka Sassist isegi saare asevalitseja. Saari aga kutsutakse tänase päevani tema nime järele Ryukyu saarteks.
Raporteeris
Kakk Siiber, K.L.D.
* – Shushi no Dai ja Shushi no Sho on bo ehk pika kaika katad (vormharjutused) Ryukyu Kobujutsus. Niipalju on asjas tõde, et Sho ja Dai tähendavad ka päriselt väikest ja suurt…
Saaremaa budolaager 2012
… toimus sel nädalavahetusel juba mitmes kord Salme koolimajas. Seltskond oli vahva nagu alati ning aladeks olid seekord Ryukyu kobujutsu, Koryu Uchinadi karatejutsu, iai ja ninjutsu. Paraku vedas sel korral tervis alt – nädala algul olin paar päeva haigusega siruli, öösel vastu laagrit ei õnnestunud korralikult magada, sõidust läksin suht otse trenni ja ilm oli palav. Tulemuseks keskmise kaliibri kuumarabandus taskus pildi ja muu toredusega. Aga vähemalt sai natuke omaette mõõka harjutada, teiste trenni vaadates õppida ja täna juba natuke ka trennis kaasa teha.
Vahvad olid sel korral õhtused juturingid budo teemadel, üleeile tehti ära ka konflikti-rollimäng nagu seda paar aastat varem tehtud sai (see on siin kusagil kirjas ka). Söögiaegadel, kui koolimaja sööklapool lahti tehti, õnnestus hiilida ka ülakorrusele ja sealset tiibklaverit klimberdada. Natuke õnnestus ka saarel ringi sõita – eile käisime seltskonnaga Karujärvel ja veel paaris paigas, täna Sääres ja Altjal. Aa, sel korral EMT Sõrves enam sõnumit Lätti jõudmise kohta ei saatnud, kuid ometi teatas telefon, et “seoses kodumaalt lahkumisega on andmeside välja lülitatud” vms…
Tervisejamast hoolimata oli vahva aeg. Ehk õnnestub järgmisel aastal korralikumalt trenni teha.
Kaks laagrit korraga
Sel aastal läksid kaks suvist üritust omavahel risti – Saaremaa budolaager ning kiriku suvelaager sattusid mõlemad samale nädalavahetusele. Ja loomulikult hakati mõlemal pool signaali “Kakk vist seekord ei tule” kuuldes väga pahaselt jõurama ja tehti selgeks, et “see ei lähe mitte”.
Lahendus oli seega järgmine – neljapäeva hommikul trennirahvas autosse ja Saaremaale Salme koolimajja. Õhtul trenn ja suhtlemine, hommikul veel üks trenn. Siis autosse, uuesti risti üle Saaremaa ja Virtsust Uulu (teel vedasin ühe hääletaja Viljandi maantee otsa ning tulin siis Pärnusse tagasi, et rahvast peale korjata). Kirikulaagrist täna hommikul uuesti Virtsu, üle saare ja Salme tagasi, sealt õhtupoolikul jälle rahvaga Tallinnasse. Autoistme maitse on igatahes tagumikus küll.
Nii et trennilaagris osalus jäi seekord natuke napiks, aga vähemalt sai natuke inimesi kantseldatud (kuna kohal oli tublisti rahvast, kelle jaoks bo üsna võõras relv oli). Kirikulaagris see-eest sai tavapärasel viisil tublisti sünti väänatud, basskitarriga sõrmeotsad valusaks mängitud, poistele mõõgakunsti õpetatud ja muidugi fotojahti orgunnitud. Seekordselt sai teemaks raamatute illustreerimine – kümnest tuntud raamatust tuli valida kolm, millele siis lavastati omal valikul sobiv pildimaterjal. Esikolmikusse mahtusid “Kalevipoeg”, “Kuulsuse narrid” ja “Kevade”, võitjaks osutus alljärgnev ülesvõte Teelest, Tootsist ja Julk-Jürist:
(Nagu juba korduvalt öeldud, ei ole me päris normaalsed. Kakk on sellega väga rahul.)
Loodetavasti ei jää kumbki vahva laager viimaseks ning tuleval aastal õnnestub aegsama planeerimise abil ülekatet vältida.
Shodan
Ei mäletagi täpselt, kelle lause see oli: “Kakk tegeleb kõikide asjadega, mis ei ole puuetega inimestele kohased.”
Kunagi üsna palju nooremana (vist keskkooli kandis) ja omaaegsetes oludes sai võetud kolm sihti, mis tundusid tolles ajas üsna hullumeelsed. Kakk tahtis a) doktorikraadi, b) karate musta vööd ja c) Pontiac Firebirdi (ehk siis toda masinat, millest ühes kuulsas teleseriaalis rääkiv, hüppav ja isesõitev imeauto oli tehtud). Kõik, kes sellest kuulsid, vangutasid pead.
Doktorikraad tuli peale 11-aastast TTÜ-s rabelemist aastal 1999. 90-ndate algusepoole siinmail üsna sageli nähtud Firebird on paraku tänaseks juba nii uunikum, et sellega vist läheb raskeks. Aga ehk aitab enam-vähem võrreldava asjana välja käia Kaku Yamaha XVS-1100? Tsiklikooliga oli ilmselt rohkemgi tegemist kui autoga ning aparaat ise ei näe Firebirdist vähem cool välja.
Jääb veel must vöö. Karates on hetkel käes 2. sinine ehk 4. kyu, Ryukyu kobujutsus sinine ehk 2. kyu (pruuni ehk 1. kyu peale tõstmine on lähema aasta kavas). Aga täna sai nominaalselt musta vöö tase (1. dan) ikkagi ühes jaapani kunstis tehtud – Hontai Yoshin Ryu iaijutsus ehk ühes paljudest traditsioonilistest mõõgakunstidest.
Tegelikult algas asi eelmise sügise Käsmu laagrist, kus Kai Koskinen-sensei lasi kogu katadearsenali endale ette näidata ja seejärel ütles: “Treena kunnolla – ensi kesäänä tulee vyökoe kun Soke tulee tänne.” Üllatus oli üsna radikaalne. Varem ei saanud eraldi mõõgakunstis eksamit teha, tuli teha komplektis jujutsuga – nüüd olevat ära muudetud. Ja traditsioonilise koolkonnana seal alla 1. dani eksameid ei tehtagi, järelikult… Ning Soke (koolkonna peamees ehk konkreetse kunsti tähtsaim tegelane Inoue Kyoichi Munenori) nina all tuleb seda teha??
Aga noh – pealik oli kõnelnud, nii saagu. Vahepeal muidugi andsid traumad paraja põntsu ja trenni tuli vahe sisse. Aga viimasel ajal sai ikka harjutada – bokkenid olid ka kolledži kabineti nurgas ja lõuna ajal käis Kakk V korrusel rõdul katasid vehkimas. Kuid täna oli ikka veel värin sees. Eksami toimumiskoht Hontai Taikail ehk koolkonna tipplaagris Soke ja ca 60-70 7 riigist pärit budoka osalusel ei teinud asja kuigivõrd paremaks.
Nojah, aga nüüd on asi ära tehtud (natuke läheb aega, enne kui kohale jõuab). Kai-sensei muidugi pärast ütles, et “tehniliselt oli kõik OK, aga mida sa seal närvitsesid?”. Blääh…
Seega omaaegse II invaliidsusgrupi pealt on viimaks Shodan (1. dan) ära tehtud. Aga päriselt seda musta vöö punkti veel täidetuks ei loeks – seda võiks teha siis, kui paari aasta pärast Ryukyu kobujutsus (mis on füüsilisuse poolest võrreldav karatega – iai on natuke väiksema koormusega) kah 1. dan tehtud saab.
APDEIT 12.06: Täna anti sihuke uhke papüürus kah. Peale enda nime (katakanas paremal) ei saa ausalt öeldes sealt muust muhvigi aru. 🙂
Rambo elab
Algse vihje andis Delfi lugu, otsima hakates leidsin [L] märksa värvikama kirjelduse (seal all on omakorda viited kolmele ajaleheloole). Üsna uskumatu lugu, aga vahel juhtub ka selliseid.
Täpselt nagu Rambo seeria seni viimases filmis – peategelane üritab viimase hetkeni rahu pidada (filmis: “Võtke mida tahate, aga laske inimestel minna”, päriselus anti ära rahakott), aga kui asjad ebainimlikuks keeravad, tuleb laipu. Ja siin paneb Bishnu Shrestha isegi filmikangelasele ära – Rambol oli tulirelv ja märksa vähem vastaseid, päriselu tegelasel tuli võidelda [L] kukriga 40 retsi vastu.
Gurkhad ja nende kukrid on muidugi juba legendi staatuses alates sellest ajast, kui inglased omaaegses Indias Tippu Sahibiga taplesid. Täiesti võrreldav sõdalasetraditsioon jaapani samuraidega. Igal juhul poleks nood nelikümmend kaaki võinud valida sealses maailmanurgas hullemat vastast kui kukriga varustatud gurkha veteran.
Ilmselt oleks ka meil siinkandis sellest loost midagi õppida. Siia lõppu veel kaks tsitaati:
* “Live for nothing, or die for something. Your call.” – Rambo
* “If a man says he is not afraid of dying, he is either lying or is a Gurkha.” – marssal Sam Manekshaw, omaaegne India armee staabiülem