Autorikaitsest ja lastepornost

Eelmisel aastal autorikaitsjate kiuste (kes teda loomulikult ka äärmuslaseks nimetasid – tegelikult peaks “autorikaitset” kasutama enamasti jutumärkides, kuna autoreid need organisatsioonid küll ei kaitse) Europarlamenti valitud Rootsi Piraadipartei esindaja Christian Engström kirjeldab oma ajaveebis, [L] kuidas üks kodanik kiitis lastepornot. Mitte et ta seda otse “tarbinud” oleks, aga see olevat nii hea viis otsustajaid veenda, et Internetti tuleb igal juhul tsenseerida. Ja sealt on väga hea sujuvalt üle minna juba vajalikemate meetmete juurde nagu failijagamise mahatapmine (ja sealt muidugi juba muude asjade juurde).  Kui midagi muud sellest artiklist ka teada ei saa, siis näitab see vähemalt ilmekalt BSA ja muude sedalaadi asutuste eetilist taset. Klassikaline näide sellest, mida laiatarbemeedia harilikult “jesuiitlikuks käitumiseks” nimetab.

Engströmi blogi on kasulik lugemine, kui tahta end suure äri sigaduste ja eurolollustega kursis hoida.

Üks mõte “Autorikaitsest ja lastepornost” kohta

  1. Selle Tsensuuriga on nagu Diktatuurigagi, kui on Õige Mees pukis, kes ajab Õiget Asja, siis on kõik väga hästi, paremini kui demokraatias, kui on Vale Mees, siis on väga kehvasti. Internetitsensuuriga on samamoodi – kui tsenseeritakse igasugust Jama, siis on hästi, aga kui “autorikatisjad” ja igasugu muud sellised saavad kraani juurde, siis on jälle õige kehvasti.

Kommenteerimine on suletud