Kuu: november 2016

Pärastlõuna raamatutega

Kriso tegi musta reede allahindlust – nii suurt raamatukasti pole ma sealt enne tellinudki.

Esimesena võtsin ette praeguse hiti, Houellebecqi “Alistumise”. Ja enne ära ei pannud, kui läbi sai (õnneks on lugemiskiirus jäänud suht samaks, ehkki juba mõnda aega tuleb lugeda prillidega). Põrutav raamat üsna mitmes mõttes.

Kui läbi sai, tuli sellest kolakast hetk toibuda. Ega see ometi päriselt ei ole…?

Siis avasin sama partiiga tulnud 2017. aasta Tolkieni kalendri. Ilus asi, enamuses vanameistri enda joonistatud piltidega. Ja kalendri tähtpäevarubriigist vaatab uhkelt vastu Eid al-Adha.

Olen rikas

Uus valitsuskoalitsioon tunnistab Kaku ilmselt kõrgepalgaliseks (kõigi töökohtade pealt kokku). Päris uhke tunne on. 🙂

Natuke muidugi tuleb rohkem makse maksta kui enne. Ja ilmselt kooritakse järgmise auto pealt mingi raha juurde. Aga kui sellega saavad praegu häbematult vähe teenivad lasteaednikud natuke parema elu peale ja koolides tekib õpetajate kohtadele konkurss, nii et igasugu õelutsejad ja kõlkapüksid välja jäävad, siis on Kakk küll heameelega nõus seda maksma. Tinunni Kakk oluliselt ei tarbi ja limonaadi kah eriti mitte, nii et need aktsiisid väga ei torgi (smuutimaksu loodetavasti ei tule).  Võimalik dividendide tulumaksu vähendamine on ka tore uudis – saab ehk oma personaalse pensionisamba natuke toekamaks.

Veidi on muidugi küsimus, kas see seltskond ikka on hoolega kõik tulud-kulud kokku löönud, nii et mõne aja pärast mõnda ebameeldivat üllatust paistma ei hakka (nagu varemgi mainitud, sotsidel on oskus teiste raha lugeda oluliselt suurem kui enda omaga vastutustundlikult ringi käia).  Aga ausalt öeldes on üle pika oravahooaja jälle natuke lootust, et Eestit veidikenegi arukamalt juhitakse. Vähemalt siseriiklikult – globalistlikke totrusi teeb see seltskond kardetavasti samasuguse innuga kui eelmine.

Elu näitab.

APDEIT 10.12 – kahjuks näib, et optimismiks ei olnud kuigivõrd alust (tegelikult oleks pidanud kohe aru saama, et SD sisulisel juhtimisel ei olegi eriti muud võimalust). Globaallolluste osas oli õigus, riigi eest hoolitsemises on paari esimese nädala jooksul näidatud peamiselt vaid peataolekut – mis ei takistanud käitumast täpselt eelmise valitsuse kombel, sõites opositsioonist tuimalt üle. Esmalt lubatud dividendide tulumaksu alandamine (mis oleks ehk pannud säästma ja investeerima just selle seltskonna, kes tegelikult kala asemel õnge vajaks) jäeti sisuliselt ära, automaksuga tehti hookuspookust. Maaeluministrist ei räägigi (parim kild oli LHV foorumis, kus ministrit võrreldi advendikalendriga: iga päev avaneb uus patt). Jääb loota, et vähemalt vaesemad inimesed oma lubatud rahanatukese kätte saavad. Muus osas on same shit, different toilet.

Eelmise jätkuks

Täna tööle jõudes oli pilt kolledži peaukse ees selline:

EIK memoriaal 17.11.16

Naer läbi pisarate muidugi – aga samas on see EIK vaimu hea näitaja. Ehk õnnestub seda mingil määral säilitada ka edaspidi. Muidugi, kui on, kes säilitab. Variant on muidugi ka, et Tartu vaimust vaevatud naaber saab endale Eesti Päevalehe lugejate 2008. aasta lemmik-betoonehitise. Ilma inimesteta, teadmisteta ja vaimuta.

Ühe hea asja lõpu algus

EIK infotablood näitasid täna peale nn ühinemislepingu alla kirjutamist sellist pilti:
EIK infotabloo 16. novembril 2016

Palju kommenteerida pole. Kogu selle protsessi kestel on olnud häbi olla TTÜ vilistlane – sellist jõhkrat teistest ülesõitmist, manipuleerimist ja desinformatsiooni, nagu TTÜ juhtkond on selle jooksul üles näidanud, ei näe iga päev.

Kuigi palju teha ei anna. Niipaljukest ehk, et need kaks magistrikursust, mida olen  aastaid külalisena kevadsemestril TTÜ-s andnud, jäävad järgmisel semestril ära – täna käisin instituuti informeerimas. Töökohal jätkamine sõltub paljuski sellest, kuhupoole asjad järgneva aasta jooksul liiguvad.

Halvaksläinud frankfurterid

… on üsna koledad asjad. Võivad küll näha viisakad välja, aga toovad tõsise toidumürgituse ja asi võib halvasti lõppeda. Kunagi juhtus nendega üks lugu, millest siin on isegi reisikirjade all räägitud.

Tänase päeva Eesti meediapilt aga näitab natuke teistlaadi halvaksläinud frankfurtereid. Neid, kes olid pakendatud ideoloogilise mulli gaasikeskkonda ning laulsid oma veidrat laulu teemal, kuidas nad on vaat et paremad ameeriklased kui ameeriklased ise ning kuidas kõik on ammu “teaduslikult tõestatud” nagu hambapastareklaamis.

Nüüd aga on kilekott katki tehtud ja paha hais levib täiega – aga vähemalt nalja on saanud kogu seda paanikat lugedes kõvasti (näiteks siin ja siin). Täiesti arusaamatu on ainult see, et täpselt sama stsenaariumi järgi kulgenud hiljutisest Brexiti hääletusest ei ole Eesti ajakirjanduse frankfurterid (pean muidugi silmas Frankfurti koolkonda ja selle siinseid jüngreid) suutnud absoluutselt mitte midagi õppida.

Ahvileiva-libajäätis

Eile selgus, et kobar banaane oli veidi liiga kauaks koju seisma jäänud ja tuli midagi kähku ette võtta. Viskasin blenderisse

  • kuus keskmist küpset banaani
  • kolm suurt supilusikatäit odavat kõva poemett
  • pool klaasi kodust õunamahla
  • maitseks näpuotsaga nelki, kaneeli ja kardemoni

Ringiajamise tulemusena valmis ebamäärast värvi vedel mass, mis sai suurde külmutuskarpi kallatud ja sügavkülma lükatud. Hommikuks oli täitsa mõnus magustoit külmutusest võtta (kokandusspetsid vist nimetavad seda parfeeks ehk pooljäätiseks).

Nii et tasub meelde jätta ja teinekord veel proovida.

42 nohikufilmi

Ars Technica portaal paneb ritta 42(!) filmi, mida iga nohik peaks enne surma nägema. Kakk on suuremat osa isegi näinud ja päris nõus. Aga paneks juurde

  • Idiocracy – see läheb iga aastaga järjest prohvetlikumaks kätte. Näiteks ei oleks osanud arvata, et pornokunn ja profimaadleja Dwayne Elizondo Mountain Dew Herbert Camacho võiks päriselus USA presidendivalimised võita. Tänaseks ei tundugi see väga ebareaalne.
  • Spaceballs – “Tähtede sõja” keskmise vaimupuudega kaksikvend on lihtsalt kohati padunaljakas – ning kohati ka mõtlemapanev.
  • Hackers – on küll puhttehnoloogilises mõttes natuke totu, aga päris nägemata ei tohiks see ühelgi nohikul olla. Kasvõi göölpauer Acid Burni, eriti aga The Plague’i (iiiiiiiiivõllll!) pärast. Ja see “Muuuuuu!”-tsitaat on üsna surematu.
  • Gattaca – loo põhimotiivi üle võiks vaielda, aga mõtlemapanijana on see film üks parimaid omasuguseid.
  • Equilibrium – kui Matrix on sees, siis võiks ka see olla. Ühine nimetaja peale ilmumisaja ja žanri on ka väga hea lähenemine võitluskunstide esitamisele.

Vaatamist on muidugi veel (näiteks vähemalt mingi annus Tolkieni – olgu siis raamatute või filmide kujul – on kohustuslik: muidu ei saa üldse pihta, miks maailmas on 42* (n+1) tuhat Aragorni-, Gandalfi- või Bilbo-nimelist arvutit).