Kuu: juuli 2012

Saaremaa budolaager 2012

… toimus sel nädalavahetusel juba mitmes kord Salme koolimajas. Seltskond oli vahva nagu alati ning aladeks olid seekord Ryukyu kobujutsu, Koryu Uchinadi karatejutsu, iai ja ninjutsu. Paraku vedas sel korral tervis alt – nädala algul olin paar päeva haigusega siruli, öösel vastu laagrit ei õnnestunud korralikult magada, sõidust läksin suht otse trenni ja ilm oli palav. Tulemuseks keskmise kaliibri kuumarabandus taskus pildi ja muu toredusega. Aga vähemalt sai natuke omaette mõõka harjutada, teiste trenni vaadates õppida ja täna juba natuke ka trennis kaasa teha.

Vahvad olid sel korral õhtused juturingid budo teemadel, üleeile tehti ära ka konflikti-rollimäng nagu seda paar aastat varem tehtud sai (see on siin kusagil kirjas ka). Söögiaegadel, kui koolimaja sööklapool lahti tehti, õnnestus hiilida ka ülakorrusele ja sealset tiibklaverit klimberdada.  Natuke õnnestus ka saarel ringi sõita – eile käisime seltskonnaga Karujärvel ja veel paaris paigas, täna Sääres ja Altjal. Aa, sel korral EMT Sõrves enam sõnumit Lätti jõudmise kohta ei saatnud, kuid ometi teatas telefon, et “seoses kodumaalt lahkumisega on andmeside välja lülitatud” vms…

Tervisejamast hoolimata oli vahva aeg. Ehk õnnestub järgmisel aastal korralikumalt trenni teha.

Ionat kuulamas

Veel üks keldi kristliku muusika klassik taas ära nähtud.

Ionat sai esmakordselt näha 20 aasta eest Linnahallis toimunud Gospelfestivalil (mõnel aastal kannatas see tasemelt täiesti võrrelda umbes samasse perioodi jäänud Rock Summeritega). Jättis muidugi vägeva mulje.  Üks bändi “mootoreid”, multiinstrumentalist Dave Bainbridge käis tollal Tallinnas veel korra, koos Adrian Snelli “Alpha and Omega” projektiga.

Nüüd ei teadnudki täpselt, mida oodata. Et Joanne Hogg endiselt laulda ja Dave Bainbridge pille mängida oskab, selles polnud põhjust kahelda. Küll aga oli küsimus, kuidas mõjus kahe hiilgeaegade tipptegija, löökriistamängija Terl Bryanti ja torupilliässa Troy Donockley lahkumine.

Kummalisel kombel näis, et bänd tundis end esimese paari loo ajal laval veidi kohmetult. Isegi niiväga, et see vahepealne 20 aastat oli muusikute pealt näha. Siis aga saadi end käima ja aastad kadusid ära.  Dave Bainbridge tegi kitraga imeasju ja vahepeal mängis ka sünte. Hollandlasest trummar Frank van Essen mängis edukalt järele Terl Bryanti taldrikurohked trummipartiid ning osutus vahepeal ka suurepäraseks viiuldajaks(!). Ja torudega asjadest joru ajav Martin Nolan oli nii hea muusik kui ka paras kinomees.  Kava koosnes kahest eri elemendist – rahulikumast selgete keldi mõjudega muusikast (vrdl Clannad või Eden’s Bridge) ja teisalt korralikust klassikalisest progerokist, kus keldi elementi pakkus põhiliselt soolokitarriga duelli pidav uilleann-torupill. Lugudest oli kuulda nii vanu hitte (“Chi-Rho” jt) kui uuemaid asju.

Iona kontsert Tallinnas

Rahvast oli kohal päris kõvasti (enam-vähem kogu Nokia oli vist täis) ja bänd sai teenitult hea vastuvõtu.  Tulge teine kord veel. 🙂

Ilus lugu

Leidsin tuubist – kahjuks ainult audiona. Rachel Robinsoni kaver Chris Tomlini loost “Amazing Love (You Are My King)”.

Rachel Robinson on täiesti tundmatu nimi, laulu autor Chris Tomlin on aga üks tuntumaid kristliku pop-rock -stiilis praise and worship -artiste.  Aga see lugu on nii laulu enda kui selle esituse poolest üks parimaid  selle žanri senikuuldud esindajaid.  Mittekristlaste jaoks on see aga lihtsalt üks äärmiselt ilus popkantriballaad.

Einojah

Mõne inimese jaoks on ateism ikka religioon küll. Ja üsna vastikut sorti. Ning tolerants töötab neil ikka kah üsna kummaliselt.

Slashdoti lugejad on üldjuhul keskmisest kõrgema intelligentsiga (ehkki sotsiaalne intellekt näib tublisti varieeruvat).  Nüüd postitas keegi sinna [L] uudise sellest, et astronaut Sally Ride on meie hulgast lahkunud – ja lisas sinna lõppu “Here’s to wishing her a safe trip on her final journey” . Enam paslikumat järelehüüet sellele vingele naisele annab otsida.

Ja siis jookseb kohale hulk tuhajuhaneid, kes kukub parimas Jerry Falwelli stiilis seletama, et Jumalat pole olemas, mingit reisi pole ja Sally kõnges lihtsalt maha.  No kamoon!  Täpselt üks-ühele nende juhmide hillbillidega [L] tollest kurikuulsast “kirikust”.  Isegi kui sul oleks objektiivselt õigus, võiks ikka natukenegi taktitunnet olla.  Pealegi – kui inimene metafoori kasutamisest aru ei saa ja hakkab seal kohe “ebausku”  nägema, siis võiks ta pigem jätta enda rumaluse enda teada.

Teisalt on huvitav märgata, et Sally sooline orientatsioon (teadaolevalt esimene lesbiline naine kosmoses) tõi kaasa hulgaliselt lisatunnustust ja lahmijaid ei paistnudki. Vähemalt sel korral näitasid sealsed konservatiivsemate vaadetega lugejad küll üles suuremat tolerantsi ja inimlikkust.

Kirikulaager 2012

Taas kord üks tore suvine nädalavahetus juba tuttavas paigas EELK Uulu laagrikeskuses.

Viimased paar aastat on kirikus üsna pingeline aeg olnud ning peale hiljutisi ümberkorraldusi oli nüüd viimaks ometi tunne, et asjad hakkavad paika loksuma. Rahvast oli paarkümmend inimest – ehk veidi vähem kui omaaegsetes suurimates laagrites, ent seda kergem oli “oma pere tunne” tekkima ning näha sai ka mõnd nägu, keda polnud juba päris kaua trehvanud.  Reede õhtul vaadati fotosid-videosid nädala eest Madriidis toimunud ülemaailmselt konvendilt ning kohapeal käinud tegelased jagasid muljeid.  Laupäeva õhtul aga toimus pikk üllatuskontsert külalistelt Raplast.  Muusikat sai aga ka muul ajal süle ja seljaga – selleaastane laagribänd kõlas oma kahe hea viiuldaja (tunnustav kummardus Lisette ja Juhani poole) ja Kaku sünditaustaga natuke nagu Secret Garden…  Igatahes tänase missa muusikaline osa tuli taas kord üsna keldi nägu.

Kakk tänab eraldi laagri perenaist Regytat, kes nägi tublisti ekstra vaeva, et Kaku nokaesisest kogu gluteen välja roogitud oleks. Laagrisseminekuga läks reedel paraku kiireks ja paari muu mahajäänud asja kõrval jäi koju ka fotoaparaat. Seetõttu sel korral pilte juurde panna ei ole.

P.S. Viiulipreili Lisette kandis ühel päeval T-särki tuukani pildi ja kirjaga “Beware of the bird!”. Talle soovitati seepeale Kaku saatjaks hakata ja paar sammu eespool käia. Hoiatuseks või nii.

Eurooplane

Kakk sai kätte punase passi. Uue idikaardi kah.

Üks punane pass juba kunagi oli, aga see polnud nii umbselt turvaelemente täis. Mis on aga sarnane, on palju erinevaid keeli, millest üks siis juhtumisi ka maakeel on.  Kiusliku mõttena: too varasem punane pass elas üle selle riigi, mis ta välja andis – näis, kas nüüd sellega läheb samamoodi… Eks viie aasta pärast on asi selge.

KMA asjaajamine aga väärib kiidusõnu – hirmujuttudel kohutavatest sabadest ja ajakulust ei olnud erilist alust. Kaks korda tuli küll sabas seista (dokumentide viimisel ja kättesaamisel), ent sabatamine lahenes mõistliku ajaga ning dokumendid tehti valmis nädalaga (pass lausa paari päevaga).

Idikaardi töölesaamine Mint 13 all tundus kah õnnestuvat (RIA uute draiveritega – ainult distro nimi tuli varamus käsitsi ära muuta, “maya” asemele “precise”).

Politseil on igav?

Keegi tarkpea on nüüd Eestis leidnud, et jalgratas on hirmus ohtlik aparaat ja sellega sõitjatele tuleb politseinikud kraesse saata.

Ilmselt selle tegijad ei kuulu just tihedalt rattaga sõitvate inimeste hulka ning kindlasti ei kasuta nad jalgratast sportimiseks. Kindlasti leidub heal majanduslikul järjel olevaid tõsiseid rattafänne, kel on kodus igaks otstarbeks omaette “vokk” – üks igapäevasõitudeks, üks maanteetreeninguks ja üks metsa all mässamiseks. Ent ilmselt on väga palju neid, kel on üks ratas, millega kõiki neid asju läbisegi tehakse.

Jalgrattast sellise “pühademuna” tegemine, nagu seda praegu seaduses nõutakse (kellade-viledega) on võimalik vaid viisaka linnaratta puhul, millega keegi kunagi näiteks roheliste iga-aastasele rattaretkele ei roni. Ratas, mis on täis elektrilampe ja helkureid, ei kannata reeglina kukkumist.  Lenksu küljes tolknev rattakell (vähegi suurema kiiruse korral täiesti kasutu jubin) võtab ära rattakompuutri ja/või pulsikella koha, mis on metsa all treenides hädavajalikud abilised. Ja tahaks näha Eestis maanteel treenivat isand Taaramäed – kas tema ratas ikka vastab kõigile neile nõuetele?

Nii et kutsuge mõistus koju, seadusesepad. Seda aitab teha ka ise rattasadulasse istumine.

Kolisin Minti peale

Linux Mint on uus Ubuntu.  Vähemalt peaaegu.

Nad on tabanud suht kümnesse mõlema nende kasutatava keskkonnaga – päris uue Cinnamoni ning vanast GNOME 2-st “forgitud” MATE-ga.  Pärast kõike seda jama töökeskkondadega ja viimaks sunnitud jäämist Ubuntu “Classic GNOME” peale tuli tublisti testida iga võimalikku varianti. Viimaks leidus lahendus – 64-bitise Linux Mint 13 Maya MATE versiooni testitulemused Dell Latitude E5420-l:

* Vana hea GNOME 2 keskkond – paneel on täiel määral kohandatav, mitte GNOME 3 Androidi-laadne poollukus variant.
* Paneelividinaid on tublisti enam kui GNOME 3 Classicul.
* Sisselogimishaldur MDM on sisuliselt vana hea GDM oma algsel, kohandataval kujul. See tähendab, et väikese triviaalse kohandamisega (vt allpool) on kasutatavad kõik vanad GDM_nimi.tar.gz -vormingus kujunduspakid. Kakk sai enda vana Moria värava tagasi, jess! Pedo mellon a minno…
* Vanad GNOME 2 kujundusteemad on üldiselt kõik kasutatavad. Samas tuleb olla ettevaatlik mõnede rakendustega, mis on juba jõutud ära “kolmestada” ja mille välimus vanade teemadega koledaks jääb (Evolutioni meiliklient on kahjuks üks neist).
* “Otse karbist” on olemas mitmed lisad, mis Ubuntule tuleb eraldi paigaldada.
* ID-kaardi tarkvara kogukonnavariant töötab Ubuntu paigaldusjuhiste järgi, projektor töötab “lambist” nagu uuel Ubuntulgi.
* Kogu kupatus on nähtavalt kiirem kui Ubuntu Classic GNOME.

Kõrvalepõikena: Cinnamon on uutest GNOME 3 põhistest liidestest kindlasti kõige mõistlikum, ent siiski eelistaks MATEt. Muuhulgas ka seetõttu, et MintMenu ehk nende vaikimisi peamenüü on suht sarnane KDE omaga ning tolle menüüsüsteem on Kakule tõsiselt vastukarva. MATE võimaldab selle suht kergelt tavapärase GNOME’i menüüga asendada.

Märkused ja pisiprobleemid:

* Üks tõsisem oli mõnda aega probleem sellega, et MATE ei võimaldanud korralikult kasutada Compizi töölauaefekte, nende sisselülitamisel kadusid akende päised ära. Lahenduse leidsin kusagilt netist, hetkel aadressi ei mäletagi  – Compizi häälestusfail /home/kodukataloog/.config/compiz/compizconfig/Default.ini tuleb asendada [L] uuega (panin igaks juhuks selle ka Kakupessa üles). Peale X-i restarti (võib ka masinale teha) töötab ilusti (juurde tuleb paigaldada seadistuspakk compizconfig-settings-manager).
* Paigaldamisel tuleb olla ettevaatlik kettajaotiste juures – kui seal “Olgu” vajutada, paneb paigaldus kohe ajama, Ubuntu stiilis kinnitusekraani ei ole!
* Mint 13 ei kasuta ilusat käivituspilti, ekraan on must alglaadurist  kuni sisselogimisakna avanemiseni. Mõne algaja võib see ära ehmatada.
* Seni dokina kasutatud AWN tahtis miskipärast ka Unity-nimelise koleduse paigaldada. Cairo-Dock seda ei tee, seega läksin tagasi selle peale. Muidugi ei ole Unity paigaldamine midagi täiesti jubedat, nii et AWN on samuti variant.
* RSSOwl (Kakk  peab ju RSS-i juba nime pärast sellega lugema!) hakkas paigaldamisel jaurama (pole vaid Minti probleem, seda esineb mujal ka). Lahendus on [L] siin.

Vanade GDM-i teemade kohandamine käib nii:
* paki teema kuhugi sobivasse kohta lahti.
* nimeta fail GdmGreeterTheme.desktop (või vahel GdmGreeterTheme.info) ümber MdmGreeterTheme.desktop’iks (loogiline ju).
* sama faili sees muuda avareal kantsulgudes olev GdmGreeterTheme MdmGreeterTheme-ks.
* paki teema uuesti kokku (jälgi, et pakiksid koos kataloogiga!).

Peale seda võib peamenüüst Sisselogimisakna alt selle kasutusele võtta (täpselt nagu vanasti GNOME 2-s).

Seni toimib kõik laitmatult – kui nii jätkub, siis on taas olemas üks süsteem, mida algajaile julgeb paigaldada. Mint 13 on sarnaselt Ubuntuga LTS- ehk pika toetusega versioon, nii et mõneks ajaks võiks asi hooleta olla. Ja vaba tarkvara on taas end tõestanud – mingi süsteemi tegijate halvad otsused ei sunni kasutajat nende all kannatama.

APDEIT: Musta käivitusekraani vastu leiab rohtu [L] Minti kujundusportaalist, seal on ka muid võimalusi enda süsteemi välimuse muutmiseks.

Evolution ja Ubuntu 12.04

Peale Ubuntu uuendamist 12.04 kadus Evolutionis ära ühendus Google’i aadressiraamatuga. Nüüd õnnestus see tagasi saada – selleks tuleb paigaldada pakk couchdb (lisaks tuleb peotäis muid ka). Ei saa aru, miks see lõppkomplektist välja jäeti – isegi kui Evolution enam vaikimisi meiliklient pole, kasutab seda ilmselt suur hulk inimesi (Thunderbirdil pole kalendrit küljes).