Kaks laagrit korraga

Sel aastal läksid kaks suvist üritust omavahel risti – Saaremaa budolaager ning kiriku suvelaager sattusid mõlemad samale nädalavahetusele. Ja loomulikult hakati mõlemal pool signaali “Kakk vist seekord ei tule” kuuldes väga pahaselt jõurama ja tehti selgeks, et “see ei lähe mitte”.

Lahendus oli seega järgmine – neljapäeva hommikul trennirahvas autosse ja Saaremaale Salme koolimajja. Õhtul trenn ja suhtlemine, hommikul veel üks trenn. Siis autosse, uuesti risti üle Saaremaa ja Virtsust Uulu (teel vedasin ühe hääletaja Viljandi maantee otsa ning tulin siis Pärnusse tagasi, et rahvast peale korjata). Kirikulaagrist täna hommikul uuesti Virtsu, üle saare ja Salme tagasi, sealt õhtupoolikul jälle rahvaga Tallinnasse. Autoistme maitse on igatahes tagumikus küll.

Nii et trennilaagris osalus jäi seekord natuke napiks, aga vähemalt sai natuke inimesi kantseldatud (kuna kohal oli tublisti rahvast, kelle jaoks bo üsna võõras relv oli).  Kirikulaagris see-eest sai tavapärasel viisil tublisti sünti väänatud, basskitarriga sõrmeotsad valusaks mängitud, poistele mõõgakunsti õpetatud  ja muidugi fotojahti orgunnitud.  Seekordselt sai teemaks raamatute illustreerimine – kümnest tuntud raamatust tuli valida kolm, millele siis lavastati omal valikul sobiv pildimaterjal. Esikolmikusse mahtusid “Kalevipoeg”, “Kuulsuse narrid” ja “Kevade”, võitjaks osutus alljärgnev ülesvõte Teelest, Tootsist ja Julk-Jürist:

Julk-Jüri Tootsi peedistamas

(Nagu juba korduvalt öeldud, ei ole me päris normaalsed. Kakk on sellega väga rahul.)

Loodetavasti ei jää kumbki vahva laager viimaseks ning tuleval aastal õnnestub aegsama planeerimise abil ülekatet vältida.

Artikkel Himasest

Sattusin lugema [L] Kirikirist Gustav Lauringsoni Himase-teemalist lugu.

Natuke kummaline kirjutis. Algus nagu näitab, et raamatuga ollakse tutvutud. Hiljem tuleb tees “näib, et kipub realiseeruma see, mille eest Himanen hoiatab” (sellega võib teatud määral nõustuda – viimane konkreetne näide siitmailt oleks “organite” IP-de nuhkimise jutt), artikli lõpp hakkab aga aia asemel täitsa aiaaugust rääkima ning lõpus jääb üldse segaseks, mida öelda taheti.  Võetakse Himase Weberi-parafraas ja hakatakse seda kerima, kuni lõpptulemus arusaamatuks muutub.

Aga samas kompliment kirjutajale vahva väljendi “vabad võrgumehed” (häkkerite tähenduses) eest – ja ka selle eest, et häkkeri ja kräkkeri erinevusest on aru saadud (paraku üsna harvaesinev asi). 🙂   Ja need vabad võrgumehed on ka Eestis (esialgu veel) täiesti olemas. Võiks soovitada mõni neist üles otsida ning endale häkkerikultuuri väike ekskurss teha.

APDEIT: Eile ja täna  teeb [L] Võsa oma [L] Povi poistega kolledžis just [L] midagi üdini häkkerlikku. Sorry, oleks pidanud varem kirja panema.

Filmielamus: Templirüütel Arn

Rootslaste 2007. aasta pikk filmilugu tuli ühel õhtul ka meie telekast, ehkki seda oli juba varem nähtud.

Ilus film, kohati täiesti võrreldav isegi “Sõrmuste isanda” filmiversiooniga.  Arni ja Cecilia lugu kannatab täiesti Aragorni ja Arweniga võrrelda ning Arn ei ole Keskmaa kuningast kehvem mõõgamees.  Kindlasti on tegu mõneski mõttes idealiseeritud kujutusega omast ajastust, kuid pigem see kui sekularistide äralörtsitud (täiesti subjektiivne arvamus) “Kingdom of Heaven”. Viimane lihtsalt ei küüni mõningaid asju mõistma, ehkki häid kohti on ka seal.

Ja õnneks on ka siin mitmed mitte nii läikivad stseenid sees. Surmani vastik kloostriabtiss (ilmselt “Viimse reliikvia” oma kaksikõde), omaaegne “sanktsioneerimata armastuse” eest 20 aastaks “meeleparandusele” saatmine, templirüütlite “imettegev rist” ja selle tolmulangemine peale Saladini rünnakut jne.  Aga kogu loo üldpilt jääb kummaliselt helgeks isegi siis, kui peategelane filmi lõpus haavadesse sureb.

Peale peategelaste on huvitavaid tegelaskujusid veel. Sümpaatsed on Arni kaks vaimulikku kasuisa (kellest noorem osutub endiseks templirüütliks ning õpetab Arni sõdalaseks välja).  Täiesti positiivse poliitkorrektsusena võiks mainida moslemitest vaenlaste väepealiku Saladini tegelaskuju, kes sarnaneb siin suuresti Walter Scotti “Talismanis” esitatuga (ja ka Arni sõprus temaga näib olevat sealt inspiratsiooni saanud).

Aga peale filmi vaatamist tekkis uus ind ka euroopa mõõgakunst selgeks saada.  Arni mõõgameisterlikkuse üheks saladuseks on üsna nutikalt valitud mõlemakäelisus – sellele on väike vihje juba filmi alguses kloostris, kus poiss kirjutades vargsi sule  teise kätte vahetab. Mõõgakäe vahetamist esineb pea kõigis lahingustseenides ning viimases suures lahingus taanlaste vastu saab see saatuslikuks ka vaenlase väepealikule, kes ei oska juba tõsiselt haavatud vastaselt “vale nurga alt” hoopi oodata ja vasaku käe vägeva diagonaallöögiga loojakarja saadetakse.   Stseen, kus noor Arn isa asemel duelli peab (filmi leiab – ei tea, kui legaalselt – ka Tuubist, konkreetne jupp on [L] siin), on väga kihvtilt lahendatud – esmalt juba see, kuidas pruunis mungakuues Arn ristimärgi teeb ja siis klassikalises [L] Alber’is ootele jääb (seal oli juba kerge zeni lõhn juures). Lõpplahendus ka (see jääb YouTube’is järgmise jupi algusse) – korra juba alistatud ja ellujäetud vastane üritab üsna räpast rünnakut, misjärel tema mõõk teeb uhke lennukaare koos mõõga külge jäänud labakäega. Jõhker, aga mõjuv. (väikese ebarealismina mõjub lähipilt käekönti hoidvast vastasest – päriselt pritsiks puhtalt läbilõigatud randmeveenist laias kaares teadagi mida. Aga ju siis ei tahetud nii julma pilti teha)

Seega võiks öelda – jällegi üks hea poistekas, mis aga sobib täiesti ka natuke tõsisemale vaatajale.

Õhtune elamus

Tartu-Tallinn. Heas korras maantee.  Püsikiirusehoidjaga varustatud aastavanune Kia Cee’d. Roolilt juhitav stereo ja sinna ühendatud neljagigane Sansa Clip.  Kenny Marks, Petra, The Kry, Jars of Clay, Geoff Moore, Crux ja Timo Lige.  Ja pikk-pikk suvine fantastiliste taevaste vaatepiltidega päikeseloojang, mis sai otsa just siis, kui auto Laagrisse maja ette jõudis.

WordPress 3.2 tõlgitud

Seekord on tõlge tehtud beetastaadiumis, kuna saadaolev tõlkefail oli juba 3.2 oma ning 3.1.3 ja 3.1.4 jäävad seetõttu tõlkes vahele – kuid peaks hakkama saama ka ingliskeelse uuendusega, millele saab soovi korral 3.1 tõlkega uuesti eestikeelse näo anda.

Märkus: vastavalt laekunud ettepanekule sai muudetud ‘labeli’ tõlge. Pakutud vaste “etikett” sobiks eraldiseisvalt küll, kuid kuna liitsõna ‘navigation label’ kõlaks sellega natuke veidralt, siis otsustasin “märgise” kasuks (“märgis” ja “navigatsioonimärgis”).

Tõlge asub endises kohas [L] Kaku WordPressi-lehel.

Päeva tsitaat

“Oma „kaasaegsuses” olakse nii „arenenud”, et normaalne tundub igav ja hall. Näiteks normaalne, oma sisemisest rikkusest rõõme ammutav perekond. Sellist haiget kõverpeeglimaailma on meile peale surutud vähemalt viimased 20 aastat. Miks? Sest nii rahalises kui ka suhtlemise mõttes kokkuhoidev pere, kes saab hingelise tasakaalu, rõõmu ja rahulduse peresisesest ringist ega vaja raha eest hangitavaid lõbusid, on ajaviite- ja sõltuvusainetööstust omavale pankurile vapustav õudusunenägu. Kui kogu ühiskond koosneks sellistest peredest, jääks tal vähemalt pool tulust saamata.”

Eero Laidre