Kuu: september 2010

Kus häda kõige suurem…

Avatud lähtekoodi selge ruulimise kohta kinniste lahenduste ees veel üks hea kogemus.

HTC Desire on muidu igati hea telefon, aga kõne vastuvõtt sõrmega mööda ekraani lohistades on küll üsna mööda idee. Enamasti on vaja mobiil kiiruga kätte saada ja kui siis torusse viimaks “halloo!” saad hõigata, selgub, et lohistamine ei õnnestunud ja telefon kutsub edasi.

Aga leidsin, et keegi hea inimene on loonud rakenduse nimega “Tedd’s Droid Tools”, mis on Android Marketi kaudu kenasti kättesaadav – muuhulgas saab sellega kõnesid vastu võtta Desire’i optilist kursorikuuli vajutades (on ka teisi valikuid). Igal juhul märksa töökindlam lahendus kui ekraanil näpuga sibamine.

Tarkvaralise klaviatuuriga on ilmselt võimalik ära harjuda, kuid praeguse seisuga võtan järgmise telefoni küll kindlalt füüsilise täisklaviatuuriga (teine tingimus on sama kindlalt avatud tarkvaraplatvorm). Seega ootame lubatud HTC Visioni või mõnd samalaadset asja (kiiret muidugi pole – kui praeguse aparaadiga taas midagi hullu ei juhtu, ei ole lähiajal vahetust plaanis).

Tootelukustus

Kakk on alati öelnud, et Apple’i probleem on selles – kõik töötab ja ühildub laitmatult seni, kuni sul ei tule pähe kasutada mõnd välist tehnoloogilist lahendust, mida Steve Jobs pole sinu jaoks ette näinud.  Sealt edasi tekib jama.

Too nüüdseks juba paljuräägitud pilt on küll natuke ekstreemne tõestus. 😛  Aga tõestab ka teist aksioomi – lollikindlat masinat ei ole olemas, sest lollid on ülimalt leidlikud. Ja isegi Steve Jobs oma “walled garden”-mõtteviisiga ei suuda seda olematuks teha.

Tegelikult olgem ausad: PC toitejuhe samas rollis annaks ilmselt samasuguse lõpptulemuse.

Mageia

Kunagi jupp aega tagasi, 2000. aasta suve lõpus kolis Kakk Windowsilt minema. Esimeseks Linuxiks sai Mandrake. Hiljem vahetus see Red Hati, too Fedora ja viimane omakorda Ubuntu vastu (läpakate põhidistrod – Kakupesa on jooksnud Red Hati, White Boxi, CentOSe ja Ubuntu Serveri peal, näpitud-torgitud on teisigi). Mandrake’ist sai Mandriva ja mingiks ajaks kadus see üsna vaateväljast. Üksnes uudistest sai loetud distro ümber aeg-ajalt käivast tramburaist, tavainimese Linuxi positsiooni aga hõivas komeedina esiletõusnud Ubuntu.

Ent omaaegne Mandrake oli korralik distro. Oma aja kohta hästitoimiv paketihaldus, väga lihvitud välimus ning olulise asjana ka korralik eestindus (esimene peaaegu täiesti tõlgitud Linux).  Nii et nüüd oli päris huvitav lugeda uudist, et Mandrivast on eraldunud [L] Mageia. Kui tegijail õnnestub luua Debiani-sarnane mittetulunduslik distro ja samas säilitada vana Mandriva/Mandrake’i viimistletud nägu, siis võiks olla tegu teretulnud alternatiiviga Ubuntule. Pealegi ei ole ei Debian ega nüüd ka enam Ubuntu 100% töölauale keskendunud – üks puhastverd töölauadistro kuluks täitsa ära.

Eks elu näitab.

Täienduseks eelmisele

Veel üks fantastiline lugu Europe’ilt – [L] In My Time (sõnad on [L] siin). Joey Tempest kirjutas selle oma sõbra ja bändikaaslase John Norumi 2008. aastal surnud naise Michelle’i mälestuseks. Loo lõpuosas olev Johni pikk soolo tõestab ilmekalt, et ka kitarr võib rääkida…

Kurb, aga parimad laulud kipuvad tihti sündima läbi valu.

Europe

Näib, et Kakk on kõigest hoolimata siiski kaheksakümnendate laps, vähemalt muusika poolest. Igatahes on autos hakanud üha sagedamini mängima just selle kümnendi muusika. Eriti aga on viimasel ajal käiatud üht Europe’i kogumikku. “The Final Countdown”, “Carrie”, “Time Has Come”, “Cherokee”, “Prisoners In Paradise” ja teised omaaegsed hitid.

Aga Joey Tempest ja kompanii on ka uuemal ajal head muusikat teinud – Tuubist leiab nii aastataguse Last Look At Eden -plaadi [L] nimiloo (väga hea saundiga rokklaul, ehkki tiba pahaendelise alatooniga) ning ka tõeliselt hea, “pähe kinni jääva” power ballad’i [L] “New Love In Town”.  Igatahes kui need sellid siiakanti kunagi peaks juhtuma,  lidub Kakk esimeses järjekorras piletijahile. Väga korralik rokknumber kõige tänapäevase MTV-jama keskel.