Hakkasin ristiisaks

Ei, Kakk pole esialgu Cosa Nostrasse astunud. Ikka päris ristiisaks – ühele põnnile. Isegi lusikas sai kenasti üle antud.

Tegelikult oli tegu omamoodi jututoaristsetega – põnni vanemad mõlemad omaaegsed jutukasõbrad, kohale tulnud külalistest veel mõni ja asja läbiviinud kirikuõpetaja koos oma naisega kah. Hästi vahva oli vanu sõpru näha. Aga nüüd peavad õnnetud lapsevanemad selleks valmis olema, et põnnist saab kunagi kah kiiksuga nalju loopiv ja kaigastega vehkiv sabaga häkkeritüüp. 😛

Üks lulla

… eelmise jutu jätkuks. Väike meenutus aastate tagant kah.

Kunagi TTÜ (tollal TPI) I kursusel pidi suur audikatäis inimesi istuma vaikselt ja kuulama, kuidas auväärses eas, professoritiitlit kandev onu neile pollöki-nimelist jura luges (ametliku nimega siis poliitökonoomia). Kakk oli juba tollal veidi vastik lind ning kui onu taas kord geniaalset Vladimirit ülistama hakkas, kirjutas ühe luuletusejupi ning lasi audikas ringi käima. Siis oli enam-vähem täpselt näha, kuhu paber jõudis – seal hakkas vaikne turtsumine peale. Luuletus ise oli selline:

Onu jälle aega viitis
usinalt Iljitši kiitis
Aga aru ma ei saa:
kuis nii targa mehega
õnnestus neil terve maa
nõnda persse keerata?

Kogan, Kogan, hakka pähe

Mõni aeg tagasi käis siit läbi üks tsitaat selle kohta, et meie vasakpoolsed põevad ägedat (ravimatut?) sovetofiiliat ja on hämmastavalt naiivsed kõiges, mis puudutab idanaabrit.  Avaldati arvamust, et see kõik on parempoolsete luul, mil pole mingit reaalset alust.

Nüüd käib siis [L] kahe nišipartei ühendamine. Et mitte ainult leheloo põhjal järeldusi teha, torkisin natuke netis ringi ja leidsin [L] sihukese dokumendi. Päris huvitav. Ainult et selle deklaratsiooni järgi otsustades on samasugune organisatsioon mõne aja eest juba olemas olnud, hiljuti näidati nende tegemisi lausa telekas. Interrindeks nimetati teist.

Ahjaa: Kakk tegi millalgi jälle mingisugust poliitkompassi-testi. No ei ole parempoolne – selle järgi on suhteliselt tsentris (isegi veidi vasakul) ning pigem liberaalse  kui autoritaarse poole peal. Aga nõuka-aja jampsi juba kooliajal teadvustanu ja  laulva revolutsiooni ajal ülikooli läinuna on rahvusliku elemendi tugev esindatus ilmselt suht loomulik. Vähemalt NL tingimustes oli (juba iseenesest mittetöötav) marksismi-leninismi idee üksnes suurvene šovinismi kattevari (ehkki kohati õnnestus tal sellele üksjagu irratsionaalset lisaväärtust anda).

Kui Björn ja Benny oleks…

… kirjutanud Erasure’i asemel loo “A Little Respect”, oleks see kõlanud [L] niimoodi.

Uskumatult kihvt libakaver, tehtud ammu enne seda, kui mashup’i mõiste üldse välja mõeldi. Austraallaste liba-ABBA “Björn Again” (koosseisus Agnetha Falstart, Björn Volvoeus, Benny Anderwear ja Anni-Frid Longstokin) on originaali stiili (nii muusikaliselt kui visuaalselt) hullult hästi ära tabanud. Ning kui Erasure lasi välja enda “ABBAesque” kaverid (mille puhul Kakk ABBA fännina ütleb – hea, aga originaali vastu ei saa), tuli BA vastukäiguna “Erasure-ish”.  Stiilne, ülimalt stiilne.

Pühapäev tsikli ja toredate inimestega

Esimene suurem tsiklisõit siis sel aastal.

Esmalt Harkujärvele, sealsed inimesed on suveajal vist juba harjunud kiriku ees seisva chopperiga (Eestis ikkagi ilmselt suht tavatu pilt). Täna sai muuhulgas kõigile koolilõpetajatele “Palju õnne” mängitud – ja neid oli üsna mitu. Pärast aga toimus tagaaias piknik – päike, grillvorst-salat ja mõnus seltskond (Harkujärvel on hästi lahedad inimesed). Vahva oli.

Lõbus detail ka: vend Mareki pettumuseks ei olnud kirikusse külla tulnud uhke pintsakuga mees mitte Prantsuse rahvuskoondise peatreener Raymond Domenech, vaid hoopis viiulimängija… Onu oli tõesti üsna sarnase väljanägemisega. 🙂 Aga viiulit mängis väga hästi.

Et vanemad läksid hommikupoolikul Läänemaale tädi perele külla ja kutsusid Kakku kaasa, saigi pärastpoole suund sinnapoole võetud. Keila maantee oli mõnusasti tühi – ju oli enamik rahvast juba maale sõitnud. Põrisesin oma 85-se kiirusega kuni Palivere teeotsani, sealt veidi aeglasemalt mööda kruusateed Haapsalu maanteeni, läbi Palivere ja Martna suunas.

Ehkki vanemad tulid autoga juba Martna vahel vastu ja ka onu pere oli juba jalga lasknud, sai nii tädi kui täditütre pere üle vaadatud. Nood polnud kahel rattal Kakku varem näinud ja mõni mees hakkas ilmselt seal ka hulle tsiklimõtteid hauduma. 🙂 Tore oli üle päris pika aja juttu ajada.

Tagasiteel oli Haapsalu maantee taas mõnusasti tühi. Savage võttis 100-se märgi all piirkiiruse probleemideta välja, ehkki ratas kippus veidi vibreerima – mõnus tavakiirus on sel ikkagi 85-90. Aga loojuv päike, tühi tee ja tsikkel moodustasid tõeliselt vinge terviku. Pluss veel on hästi vahva, et tsiklimehed endiselt vastu tulles käppa lehvitavad (ehkki tsikleid on viimasel ajal kõvasti lisandunud).

Tagasi linnas põige Uno-Xi Maksimarketi juures ja paak täis. 8 liitri ehk ca 150 krooni eest oli päevas fun’i enam kui küllalt.

Koputan ja küsin paberit?

Üsna suur hulk uudisesaite kajastavad seda, [L] kuidas katoliku kirik keelas oma ajalooliste kirikuhoonete kasutamise Dan Browni vintsikoodi-ulmeloole järje väntamiseks. Mõned kipuvad oigama, et uih-aih, kirik ahistab kunsti.

Aru ma ei saa… Tahad pääseda naabrimehe sauna leili viskama pärast seda, kui oled teda külaväljakul kaagiks, pätiks ja pasatskiks kuulutanud?