Jora

Praegune California kuberner tegi aastaid tagasi ühe päris laheda ulmemadina, nimeks [L] “The Running Man”. Muuhulgas anti filmis paras laks ameerika TV ja sealsete sadismilõhnaliste show’de pihta – vaimustatud mass jälgis inimeste jälitamist ja tapmist otse-eetris, saadetuna küünilise saatejuhi meisterlikest manipulatsioonidest. Asi oli aga niivõrd ekstreemis, et vaadates võis end rahustada mõttega, et tegelikkuses sihukest  küünilisust ja lollust ju olemas ei ole. Pealegi lõppes kõik õnnelikult: peategelased pääsesid vabaks ja tropist saatejuht lasti sõna otseses mõttes torust alla.

Nüüd aga, lugedes uudiseid Kanal 2 uue saatesarja kohta ja olles mõne minuti jagu seda vanemate juures näinud (rohkem ei suutnud), ei tundugi Arnie film enam teab kui ekstreemne. Esimene saade olevat lõppenud hirmsa tüli ja lahkuminekuga, teine töölt lahkumisega. Kuhu edasi – ootame, kuni mõni lollikstehtud naiivik peale saadet Olümpia katuselt alla hüppab?

Inimene, kes rahaga lehvitamise peale sellisesse kohta end täis tegema läheb, kuulub IMHO puuetega inimeste hulka (samas  kategoorias Aspergeri või Downi sündroomi, ADD ja düsleksiaga). Ja puuetega inimesi pole ilus  narrida, ammugi veel mitte eetris.

Aega oli täna vaid kolmveerand tundi – aga jõudis natuke nii Maksi kui Madisega bokkeneid vibutada kui ka Maksile uued harjutused peale panna. Kõhuli maas “sabaliputamine” (ehk pee-punkti keeramine sinna ja tänna), roomamisharjutused (esialgu kohapeal ja ainult jalgadega) ja külililamangus jala tõstmine ette-taha (esialgu läheb veel vaevaliselt, aga küll minema hakkab).  Kõhupõikide treenimise utsitamiseks andsin kutile veel karate käetehnikaid juurde – seekord pöördelt haito ja shuto. Igatahes on viimased nädalad tubli edasimineku andnud – näiteks jalg on vahepeal põlvest veel tiba rohkem liikuma hakanud.

Pärast viimaste kuude sündmusi ei saa [L] seda uudist enam päris tüüpiliseks tänapäevavenemaiseks vaimuhaiguseks (mis vahel piirneb absurdihuumoriga) pidada. Meenutagem, et ka üht teist meest peeti algul üsna mõnda aega ilastavaks, nõmedate vurrudega närvihaigeks.

Tähesaju City? Kas see on too Mustakivi Roadil ja Peterburi Highway kandis asuv bisnessdjuudide hõum?

Ei saa aru, kuidas mõni vähegi keeletajuga varustatud inimene enda firmaga sellise nimega kohta kolib…

Slashdotis on juttu järjekordsest jampsist patentimise ümber. Ent mis praegu silma jäi, oli pigem ühe Grishnakhi-nimelise kodaniku (kes näib olevat märksa arukam kui tema Tolkieni orkist nimekaim) [L] kommentaar sotsiopaatide kohta ühiskonnas. Päris tabav.

Täna hommikul säras üle pika aja taevas päike ja tekkis tahtmine suvehooaja lõpuks üks tsikliring teha.

Esimene mõte oli minna Kuusallu ja vaadata üks sealne sõber üle. Mõeldud-tehtud. Sinna jõudes ja peale pikemat jutustamist tekkis uus idee minna Kaiu [L] Mellale tsiklit näitama – netist kaart ette ja kuigi polnud sealtkaudu kunagi sõitnud, tundus, et vist jõuab kohale küll (Kuusalu-Kiiu-Soodla-Äksi-Pikva-Kehra-Kose-Kuimetsa-Kaiu, kui õieti meeles on). Hästi ilus väike tee oli, teisi liiklejaid minimaalselt – täielikust sõidumõnust jäi  puudu üksnes ilm, mis kippus ähvardavalt pilve kiskuma.

Kaiu jõudes ootas ees juba muigav Mella ja teade Kuusalust: Kakk jätnud oma mobla sinna maha. Nii tuligi plaanitust varem ära tulla ja sama teed tagasi minna (muidu oleks näiteks Hageri kaudu koju kärutanud). Aga enne ajasime Mellaga itijuttu, tema papaga igasugust lora ja ema söötis Kaku kõhu ägisemiseni pitsat täis. Nämm!

Tagasitee Kuusallu tundus kuidagi hulga lühem, vahepeal piilus isegi päike pilve tagant välja. Telefon kätte saadud, viis tee läbi Kiiu ja vana Narva maanteed pidi kodu poole. Kodus triiki täis pandud paak sai põhiosas tühjaks paarkümmend kilomeetrit enne Tallinna, reserv aga tõi ilusti Peterburi tee Nesteni välja. Paak täis ja koju.

Igati kordaläinud suvelõpetus.

Sobrasin juutuubis Chessi lugusid otsides ja leidsin [L] Helen Sjöholmi esitatud “Someone Else’s Story”.

Uskumatult ilus versioon. Seda lugu lauldakse tihti liiga ooperlikult, praegune on ilus, tundeline, naiselik ja sügav mõtisklus (lisaks veel parimaid senikuuldud naishääli). Helen laulab Rootsi TV otse-eetris, Benny Anderssoni enese nina all ja autor annab teenitud aplausi.

... leidsin ilusa tsitaadi “Kahest kantsist”:

‘We will have peace,’ said Théoden at last thickly and with an effort. Several of the Riders cried out gladly. Théoden held up his hand. ‘Yes, we will have peace,’ he said, now in a clear voice, ‘we will have peace, when you and all your works have perished – and the works of your dark master to whom you would deliver us. You are a liar. Saruman, and a corrupter of men’s hearts. You hold out your hand to me, and I perceive only a finger of the claw of Mordor. Cruel and cold! Even if your war on me was just as it was not, for were you ten times as wise you would have no right to rule me and mine for your own profit  as you desired – even so, what will you say of your torches in Westfold and the children that lie dead there? And they hewed Háma’s body before the gates of the Hornburg, after he was dead. When you hang from a gibbet at your window for the sport of your own crows, I will have peace with you and Orthanc. So much for the House of Eorl. A lesser son of great sires am I, but I do not need to lick your fingers. Turn elsewhither. But I fear your voice has lost its charm.’

Tuli meelde [L] Uspenski hülgemˇHˇHˇHˇHˇHˇHarvamust lugedes.

Täna avati siis ITK 9. hooaeg. Esimest korda uues majas ja Kaku jaoks esimest korda põhitöökohana. Hommikul oli ilm ilus ja läksin tsikliga.

Vahva aktus oli. Kalle kõne oli muhe nagu tavaliselt, TTÜ kammerkoor laulis kenasti. Gaudeamus lauldi täismahus ära (erinevalt mõne aasta eest juhtunust). I kursus on ca 150 nägu, annab ikka peedistada…

Pealelõunal oli töötajate koosolek ja väike piknik Vabaõhumuuseumis Kuie koolimajas. Vahva koht. Ainult et minnes-tulles tuli parajalt vihma – teksad said üksjagu märjaks, kingad aga tuli pärast kodus kapitaalselt kuivama panna. Aga ikkagi oli läbi õhtuse linna koju sõita hästi mõnus.

YLE1 näitas just meenutusi 1968. aasta Prahast. Autentsed kaadrid koos soomlasest reporteri tollaste kommentaaridega. Tšehhide lendlehed ja loosungid (“SSCP” oli juba seal kasutusel – pole juhus, et idanaabrid omaenda patte teiste kaela üritavad määrida. Sama tegid nad ka Nürnbergis Katõniga ja n+1 muul korral, sama jätkub tänagi). Vene tankid rahulike elanike vastas. Dubčeki raadiokõne. “Vabastajad”, kes kõrtsi sisse murdsid ja selle puupaljaks tegid. Seda kõike oleks vaja ETV-s näidata, soovitavalt venekeelsete subtiitritega.

Üsna jubedalt tuttavlik tundus kogu see värk.