Jora

Tänasega sai läbi järjekordne ring [L] TTÜ STVK kursusega. Läks päris kenasti, rahvas näis üldiselt rahule jäävat. Ühe soovitusena aga käidi välja videoloengute variant. Mõtlesin – ja mida kauem, seda halvem see mõte tundus.

Mida annab video? Võib-olla mingi petliku realismitunde, võrreldes kasvõi veebikonspektiga.  Samas on see tegelikult samavõrd ühesuunaline (õppejõult tudengile) kui tavapärane konspekt.  Video puhul on nii selle algne loomis- kui hilisem täiendamiskulu (aeg, pingutus, materiaalne ressurss)  kordades suurem ning ajakohastamine vaevaline. Eriti kui mõelda näiteks mõnele kursuse kolmandal toimumisaastal ilmsikstulevale, selleks hetkeks vananenud seisukohale või faktile – wikiteksti puhul on parandamine triviaalne (ja seda saab teha ka lugeja ise), video ajakohastamine on märksa suurem tegemine. Järelikult ei sobi see ka ajas kiiresti muutuvate asjade õpetamiseks kuigi hästi.

Video on kõigele lisaks veel ka vähem ligipääsetav erivajadustega inimestele (kurte tudengeid on tänapäeval ülikoolides üsna arvukalt). Videot saab teha ka neile kättesaadavaks, ent see nõuab taas kord eraldi pingutust – samas näiteks võimaldab korrektne tavatekstivorming tänapäeval edukat ligipääsu ka pimedale õppurile ilma erilisi kohandusi nõudmata (ekraanilugejad suudavad seda esitada).

Ja tegelikult ei anna õppejõu visuaal (vähemalt sedalaadi temaatika puhul nagu STVK-s) absoluutselt mitte midagi juurde. Pigem võiks mõelda taskuhäälingu ehk podcasti peale, mida huvilised saavad metsas joostes pleierist või siis autoga pikemat sõitu tehes autostereost kuulata – ent ka selle tegemine on kordades ressursimahukam kui tekstikujul info korral. Video on aga samavõrd vähe “jooksu pealt tarbitav” kui konspekt.  Mis aga veelgi tähtsam – wikitekst võimaldab vähese vaevaga linkida loengumaterjalidesse väga erinevaid asju (enamiku Kaku kursuste puhul on mängus väga lai materjalivalik), mida video aga ei võimalda.  Operatiivsed täiendused on aga üldse välistatud (näiteks kursuse käigus mõne eelmise nädala olulise sündmuse lisamine konspekti).

Eriti arusaamatu tundus aga väljakäidud idee asendada videoloenguga ka iganädalane vestlusseanss (milleks seni on Skype’i tekstivestlust kasutatud).  See tähendaks ainsa tõeliselt kahesuunalise, interaktiivse kursusekomponendi asendamist  “rääkiva peaga” ning ka kogukondliku aspekti väljaviskamist (nädalavestlustes on oluline koht nii tõsisel infol, arutelul, konsulteerimisel kui ka lõõpjutul ja huumoril).

Võib-olla on mõnes teises valdkonnas videoloengutel rohkem mõtet.  Enda õppeainetes ei näe aga ühtki eelist, puudusi on aga karjakaupa.

… sai viimaks taas käima pandud.

Algselt oli see Kalle Tammemäe hobiprojekt, mille ta IT Kolledži rektorina käivitas. Pool aastat aitas seda vedada siin ERASMUSe kaudu tegutsenud portugali magistrant Simao Oliveira.  Ka paar kolledži lõputööd sai selle baasil tehtud. Ja kolledži 10. aastapäeva ürituste raames sai seal isegi pisike virtuaalne üritus peetud (sellest on siin varem kirjutatud ka).

Siis aga läks Kalle TTÜ-sse prorektoriks ning vahepealses segases seisus jäi simulaator unarusse.  Nüüd on asi uuesti tööle saanud – esialgu samas seisus, kuhu ta 2011. aastal jäi (vaid [L] serveritarkvara on veidi uuenenud). Edaspidi aga võiks täitsa uurida veebiliidese käivitamist ning ka heli töölesaamist – sellisel juhul tuleks juba kõne alla ka mingi reaalsem rakendus.

Väike probleem ilmnes kliendipoolega – Ubuntu ja tolle sugulased alates 12.10-st ei suuda 64-bitisel versioonil Second Life’i tüüpi virtuaalmaailmade kliente käitada. Mingi jama 32- ja 64-bitise tarkvara konfliktiga (lahendust seni ei ole leidnud). Õnneks aga viimane LTS-versioon (Ubuntu 12.04 ja Mint 13) seda probleemi ei ilmuta.

Slashdotis võtab sõna üks Blackberry asjapulk ja väidab, et tahvelarvutid on 2018. aastaks turult kadunud.  Ta saab seal muidugi vastu päid-jalgu (Blackberryl pole USA-s viimasel ajal just hästi läinud ning ülejäänud maailm ei ole neist kunagi eriti palju teadnud), aga… Äkki on tal natukene õigus ka?

Mõtlesin, miks endal tahvlit ei ole (ega lähiajal kindlasti ei tule):

* isiklikult mulle on asja suurus “kahe tooli vahel”. Ei ole telefoni kombel käepärane ega läpaka kombel mugavalt loetav.

* paberraamatu asendamist ei pea tõenäoliseks. Kakul on Kindle ja aeg-ajalt ringi rännates on see väga mugav asi (näiteks kusagil polikliiniku ooteruumis), aga paberit see ei asenda. Eriti kui igasugused **AA-d on ka e-raamatute ümber nii palju sõnnikut üles keerutanud, et nende levitamismudelid paigast ära on.

* nagu eile just [L] STVK kursuse vestluses arutati,  on tahvlid eeskätt tarbimisvahendid. Ise millegi tootmiseks (ja sellel põhineb kogu Web 2.0) nad eriti ei sobi – nii füüsiliste näitajate kui ka kinnisevõitu taristu tõttu. Lisaks on vähegi tõsisem kirjatöö (eriti kümnesõrmesüsteemi kasutades) tahvli puhul väga kahtlane äri – eraldi klaviatuuri külgeühendamine on IMHO tahvli olemusega kergelt vastuolus, sellise variandi korral on tänapäevane ultrabook selgelt õigem lahendus.

* suur probleem tahvli puhul on sobimatus halva koordinatsiooniga inimestele. See tähendab väga erinevate puuetega inimesi (sh PCI nagu Kakul), aga ka paljusid pensionäre. Seetõttu ei usu, et sellest saab mingitki pidi universaalne asi.

* Linuxiga (ja üldse vaba tarkvaraga) ei ole selles sfääris kõige paremad lood. Nutitelefon on olude sunnil Androidi peal, aga ka sinna tahaks vabamat asja saada (ootame ja vaatame, mis saab Ubuntu telefonidest).

Seega on Kaku valik vähemalt esialgu selgelt  1) mobiilne, aga samas piisavalt hea klaviatuuriga (kuna erinevat sorti kirjatöö moodustab olulise osa tööülesannetest) ja muidugi korraliku Linuxi toega sülearvuti ning 2) täisklaviatuuriga ja WiFi Hotspot -suutlik nutitelefon. Lauaarvutid tööl ja kodus kipuvad jääma vaid eeskätt uute rakenduste ja süsteemide testimiseks ning mängimiseks, tahvlil aga vähemalt esialgu kasutust ei näe.

… üks täiesti uus muusikajupp tehtud.  Ikka Kronosega, liigitub vist kusagile pehme ambienti kanti ehk taas kord seesama Oldfieldi rida. Loo leiab Creative Commonsi Autorile viitamine + Jagamine samadel tingimustel (CC BY-SA) 3.0 Eesti litsentsi all (nagu ikka) [L] siit (320kbit MP3, 8,2MB).

Peale alguspäevade sekeldusi on nüüd asjad enam-vähem paika loksunud. Tudengid said enda ülesande kätte ja nüüd pusivad selle kallal. Nagu ka eelmisel aastal, ei ole õppejõudude kasutegur kohapeal just eriti suur – mõned saavad nädalas ühe loengu pidada,  teised teevad niisama tarka nägu. Usinamad käivad aeg-ajalt küsimas, ega tudengitel pole küsimusi tekkinud…

Natuke on siiski tulnud asjadega tegelda. Üleeile kaotas üks Kaku padawanidest bussiekskursioonil enda nimekaardi koos lõunatalongidega ja oli õhtul ähmis, et mis saab. Polnud hullu, hommikul küsisime lihtsalt uued ja asi laabus. Veidi jama on olnud ka ülesandega, mis on IT kolledži profiiliga üsna uduselt seotud (tegelikult on see kogu WISDOM-projekti probleem).  Põhirõhk on ärianalüütikal, selleaastane ülesanne on aga sisuliselt tavaline statistika ühe suure andmekogumi kallal. Kuna SPSS-i ja statistikavahendeid kolledžis eriti ei õpetata, ongi tudengid hädas – kui lühikese ajaga tuleb endale selgeks teha nii töövahendid kui metoodika, siis ei pruugi ettenähtud tööajast piisata. Hommikul pidasime kolledžirahvaga aru ja Kakk saadeti asju uurima. Peale eraldi arupidamist leiti, et probleem on olemas ja tudengid said tööaega juurde.

Viimasel ajal on sebimist nii palju olnud, et siin väga ringi jooksma ei kipu – õhtupoolikud olen hotellis istunud ja lihtsalt laiselnud (kahel õhtul tuli ka koduste kursuste nädalavestlus skaibis maha pidada).  Väike puhkus kulub täitsa ära.

Hotellis magamine ei tahtnud esmalt hästi välja tulla. Aga seitsmest sai maast lahti ja hommikust sööma kah. Söögilauas sai näha ka eelmisest aastast tuttavaid tegelasi, kellega koos siis kella üheksaks sai kooli marsitud.  Jüngrid olid juba seal, neile antakse hommikul kooli juures süüa. Jama pesuruumide nappusega sai aga üles võetud ja korraldajad midagi natuke korraldasid – ent küsimus jäi ikkagi üles. Eks homme näeb uuesti.

Ennelõunal räägiti tervitus- ja muid üldisi jutte ning peeti üks pikem loeng. Seejärel lõuna, väike paus õppejõudude tööruumis ning seejärel bussisõit kooli teise kämpusesse Leppävaaras (mõne aasta eest sai sealsamas käidud, üle tee asuvas Laurea rakenduskõrgkoolis). Enne lõpp-punkti aga tehti bussiekskursioon kesklinnas, ühe peatusega Temppeliaukio kaljukiriku juures. Seal muidugi selle viie minutiga midagi näha-tunda ei õnnestunud – Temppeliaukio on paik, kus tuleb endal aeg maha võtta (ja on oht aeg samamoodi ära kaotada kui kunagi Glendalough’s juhtus – istud maha ja kui uuesti “maa peale tuled”, on neli tundi läinud).  Aga hea, et vähemalt rahvale ära näidati, mõnel teisel päeval tuleb rahvaga siia pikemalt (jalgsikäigu kaugusel hotellist).

Leppävaaras tehti esmalt väike tutvustus, siis aga pandi kõigi maade seltskonnad endid Pecha Kucha -stiilis (20 minutit, 20 slaidi) tutvustama.  Meite seltskonna jutt läks närveldamise tõttu veidi konarlikuks, aga üldiselt oldi tublid. Kaku pildiks tutvustava slaidi peale pandi muide [L] see… Mõned seltskonnad lasid aga hoopis lõdvalt ja jätsid etteantud teema pea üldse rääkimata.

Peale seda saadeti tudengid rahvustoitude õhtut tegema (iga maa esitles enda toite), õppejõud pidid enne seltskonda pääsemist veel tunniajase koosoleku üle elama, kus rühmadele antav ülesanne paika pandi. IT kolledži jaoks on selle programmi keskendumine andmekaevandamisele muidugi natuke võõras ja haakub vaid ääriveeri meie erialadega – aga ega uued teadmised mööda külgi maha jookse. Natuke aga õnnestus ka omalt poolt panustada.

Hiljem siis saadeti ka õppejõud seltskonda ning kujunes selline üsna vahva püstijalapidu. Eestlaste seltskond tegeles heeringa, musta leiva, kommide ja jookide pakkumisega, laual vedeles ka pakk suure kirjaga “KAMA”, mis soomlastele palju nalja tegi (kohalikus slängis tähendab see teatavasti “kraami”, sageli mõeldakse selle all aga erinevaid peast segi ajavaid aineid).  Tagasiteel Helsingi kesklinna olid igatahes bussis mõned päris lõbusad… Kakk tuli nurgapoest läbi ja siis hotelli tööd tegema – kodused kursused tahavad reisist hoolimata hindamist.

Rändamiseks ettevalmistused läksid sujuvalt, auto sai nädalaks remonti antud ja ise õigeks ajaks sadamasse maandutud.  Kaku viis jüngrit olid õigeaegselt kohal ja seltskond kobis laeva. Seal selgus esimene pisike jama – katkine käsi küll paraneb juba, kuid reisikotiga laevatrepist üles ikka ei lähe küll. Tuli üles ja pärast alla liftiga sõita. Õnneks leidus ühes ahtrisalongis piisavalt ruumi ning seekord ei olnud ka lällareid laevas ülearu palju. Jõudsime kenasti üle lahe, vahepealset aega kasutasime muuhulgas ka homse ettekande lihvimiseks.

Sadamast alates tuli juba natukene hakata gängiliidri rolli täitma, kuna teised (peale ühe kuti, kes aga läks eraldi omi asju ajama) keegi eriti linna ja ka soome keelt väga hästi ei tunne (üks tüdruk on koguni esmakordselt Helsingis). Õnneks olid asjad va guuglimäpi abil piisavalt selgeks saanud ning Kaku  nina viis praktiliselt otsejoones kohale – esmalt leidsime kooli, siis õppejõudude hotelli ja pärast ka tudengite võõrastemaja kenasti üles. Tänavad olid aga täis kevadist graniidipuru ning rullikutega kohvrid-kotid selle peal ei tahtnud kohe üldse mitte veereda. Igavene keberniit oli sellega, aga kohale saime.

Kui asjad olid majutuskohtadesse ära pandud, siis läksime organiseerijate eelnevates kirjades mainitud alguskokkusaamist otsima. Asi oli aga nii uduselt serveeritud, et polnud teada, kas see oli vaid õppejõudude või kogu seltskonna üritus. Kui kõik kohale läksime, siis muidugi selgus, et asi oli vaid õpsidele mõeldud. Kakk ei täinud aga jüngreid minema kupatada. Läksime hoopis üle tee Alepa poodi (üsna normaalne Säästuka sarnane asi, ainult meie omast esialgu veel tiba kallim) ja siis kambaga Kaku hotellituppa improviseeritud õhtusöögile. Kurdeti, et tudengite hostelis pidi pesemisvõimalustega üsna nadi seis olema – homme peab siis ilmselt natuke korraldajate peale huikama hakkama (ka tudengite hommikusöögiga oli kerge infosulg, aga lõpuks õnnestus netist vajalik inf vist üles leida)… Aga vähemalt hotellituba tundub mugav. Istusime üle tunni ja jutustasime, seltskondliku poole pealt kulus alguseks ära küll.

Homme peaks siis asi käima minema. Ju näeb…

Järgmisel nädalal Kakku siitkandist ei leia – kolib tuleva pühapäevani Põhja-Eestisse. Või noh, Helsingi kesklinna [L] Metropolia rakenduskõrgkooli. Kamp jüngreid läheb kaheks nädalaks sinna IP WISDOM-projektis osalema, esimesel nädalal on “kupjaks” Kakk ja teisel kolleeg Toomas.

Loodetavasti saab ka juhtumised kirja pandud. Mobiili ja e-posti otsas peaks olema aga peaaegu tavapärasel määral.

Kunagi 90-ndate alguses klimberdas Kakk oma kodusel Smolenski pianiinol kokku üle loo, lihtsalt õhtuse “klaveri taga filosofeerimise” käigus. Sel ajal olid sündid olemas vaid päris bändimeestel.  Mõnda aega hiljem sai Nõmme koguduse noortega “Greenleafi” nime all üks demokassett salvestatud (öine salvestusaeg Oleviste stuudios oli päris huvitav kogemus) ja see lugu sinna ka mängitud – juba nüüd märksa parema “arsenaliga” (Estonia tiibklaver ning Oleviste Yamaha DX7 ja Nõmme Yamaha SY22 sündid), kuid kahjuks mõnevõrra lohakalt. Niisama enda jaoks sai see sisse mängitud ka oma vanal sündil, Korg 01W-l.

Nüüd on siis demona olemas (seda annaks veel tublisti viimistleda) ka [L] Korg Kronose versioon (10MB, 320kbit MP3). Nagu ikka, Creative Commonsi Autorile viitamine + jagamine samadel tingimustel (Attribution-ShareAlike, BY-SA) all.

Tänasel kuupäeval on ka kolledžis traditsiooniliselt igasugust tsirkust tehtud – näiteks häkitud ära söökla menüü või levitatud maja peal jaburaid lendlehti. Sel aastal otsustasime kolleegidega aegsasti valmistuda.

See oli algselt Marguse idee, et teeme IT-juhmimise õppekava.  Eesti tegelikkus on paraku täis igasugu huvitavad tegelasi, kes kõik midagi kangesti omast arust juhivad, tegelikult mitte kottigi ei tee, aga pappi küsivad kümne eest. Nii saigi ette võetud kolledži õppekava, võetud sealt õppeainete nimesid ning keeratud need äraspidisesse vormi.  Lõbu oli igatahes laialt, eriti peale ka teise õppekavajuhi Indreku kaasamist. Edasi järgnesid sündmused umbes nii (siit muide nähtub ka, kui suur tiim tegelikult asja taga oli):

* Millalgi sai näidatud pooleliolevat projekti kolleeg Marikale. Too küsis kohe: “A kus õpiväljundid  on?” – nojah, tänapäeva õppekavades on sihukesed asjad hirmsat moodi moes. Ega’s midagi, istusime maha ja nuputasime, et mida selle tulevane lõpetaja ikka oskama peab.

* Mingil ajal ulatas enda abistava käe haridustehnoloog Marko ja jagas paar head soovitust asja täienduseks.

* Et suht algusest peale oli siht võetud tänasele kuupäevale, siis kaasasime ka turundusjuht Marje. Tema lubas hoolitseda lõppversiooni õigeaegse veebilehele ja pressiteatesse jõudmise eest.

* Mingil ajahetkel istusid EIK mõlema suure õppekava juhid Indrek ja Margus õppekavanõukogus ning olid miskipärast kangesti ametis oma läpakatega, mida nad irvitades ja äraseletatud nägudega näppisid.  Koosoleku läbiviijate küsimuse peale, et mida nad seal nii hoolikalt sebivad, vastasid kutid illikuku näoga: “Arendame õppekava!”. Nagu klassikud ütlevad: Jumal olgu kiidetud, kes laskis tõde jälle sedapidi paista!

* Täna hommikul oli vaja asjale viimane lihv anda ja meediasse paisata. Sebisime Marguse ja Marjega viimase arvuti taga ja olime ametis kogu joru silumisega, kui kõrvalt sekkus Marje toanaaber Raili ja soovitas: “Seal tuleks kindlasti mainida ka suurt nõudmist, karjäärivõimalusi ja Euroopa Parlamenti!”.  Väga hea idee – kirjutasime need kõik saatesõnasse sisse.

* Siis sai Enter ja sai vasakklõps ning ametlik pressiteade. Kuna juhtkonda otseselt informeeritud ei olnud, siis arutasime juba, et mis saab, kui me kambaga selle peale kinga saame (OK, mitte väga tõsiselt).  Koridori peal jooksid vastu Martina ja Dagmar õppeosakonnast, kuulsid uudist ja küsisid kohe: “Kas me hakkame neid kohe vastu võtma? Me paneme siis  ÕISi valmis”.

* Jeekim, kus tuli vastukaja… Pressiteate peale saatsid heakskiitva sõnumi mitmed prominentsed tegelased, Twitteri säutsu tviitis edasi Toomas Hendrik isiklikult, Facebook oli vilistlaste itsitusi täis (mõned uurisid õppimisvõimalusi, paar selli tahtsid õppejõuks tulla jne)… ja leidus ka päris mitu kodanikku, kes padujaburast saatesõnast ja samaväärsest pildist end segada ei lasknud ning pahandasid Marje ja sekretär Mallega e-posti teel, miks uue õppekava nimetuses niivõrd eksitav viga on tehtud…  Seega leidis tõestust ka sihtrühma olemasolu.

* Pealelõunal V korruse köögis põrkus Kakk rektoriga. Isand Roosmaa muigas ja ütles: “Natuke pikk sai – aga muidu oli täie raha eest!”.

Summa summarum – kolledžis on väga suur hulk mõnuga kreisisid tegelasi. Ilmselt on see töölesaamise eelduseks… Aga seda lahedam koht see on. Aitäh kõigile!