Ohoh!

27. mai 2020

Leidsin ERR-ist sellise intervjuu.  Ei hakka seekord arvama midagi jututeema või intervjueeritava kohta, aga tuleb täitsa ausalt kiita intervjueerijat – täitsa asine. Ajakirjandus, mitte ideoloogiatöö – nii et saab ikka küll, kui väga tahta.

Samas näiteks Postimees ei taha endiselt.

APDEIT 28.05: Paraku näib, et tegu oli üksikjuhtumiga – siin on taas üks, hm, tavalises kvaliteedis asi.

Linna taga kolamas

23. mai 2020

Laupäevane rattaring algas seekord töösõidumarsruuti  pidi Hiiu jaama juurde minekust, sealt uhasin mööda Hiiu-Harku rattateed allapoole. Kadaka tee ristis keerasin vasakule ja vaatasin üle Rehe elamurajooni. Sealt edasi metsaradu pidi nõuka-ajast (kuri)kuulsate Astangu laskemoonaladudeni, kuhu polnud ka varem sattunud. Aiad on ümbert maha võetud ja okupandid jalga lasknud, aga isegi aasta kõige ilusama aja päikeselisel päeval ei saanud pahaendelisusest päris lahti – Mordorit on seal ikka veel alles.

Jõudsin metsast välja Keila maanteele, sealt läksin mööda Harku järve tagumist kallast enda vana kirikut vaatama – on teine täitsa püsti ja märksa paremas seisus kui tookord. Sealt siis mööda väikesi teid Tabasalu külje alt läbi ning viimaks Tabasalu-Hüüru tee peale (see lõik oli kõige tülikam, sest tuli sõita mööda maanteed). Keila maanteele jõudes pöörasin paremale, puhkasin ühe pingi peal veidi jalgu ja lasin edasi Hüüru.

Hüürust sõitsin enda Laagri-aegset rattaringi pidi (aga teises suunas) Laagrisse, vaatasin üle ka kunagise elukoha Männimetsa teel ja tulin läbi Pääsküla ja Jannseni koju. Kokku ligi kolm tundi ja ligi 37 kilomeetrit. Nägi päris mitmeid uusi kohti, veel mitmed on viimasest korrast muutunud. Ja loodus on praegu tõesti ilus, toomingakaif oli päris korralik.

APDEIT 24.05: ununes – Laagri taha Hüüru poole jääb üsna eraldatud kohta üks küla, kus  kõik tänavad näisid algavat “karu”-eesliitega: Karuniidu, Karuallika jne… Karuahtri oli kahjuks puudu.

Tule kunn appi!

23. mai 2020

Ei saa mitte vaiki olla, nagu rahvalaul ütleb…

Eilsetes AK uudistes aeti taas tavapärast kägu. Siis aga lasti videolõiku, kus “reporter” seisis keset Telliskivi linnakut ja ruigas rõõmust selle üle, et ümbritsevad inimesed massiliselt viirusereegleid eirasid. Umbes samamoodi, nagu mõni põnn “näitab emmele” sellega, et pudru söömata või nina nuuskamata jätab.

Telliskivi linnakus on ilmselt juba by definition üksjagu süüdimatuid boheeme ning lõppude lõpuks käib isikuvabaduste alla ka õigus enda tervist hävitada või lausa end ära tappa – riik kätt ette panna ei saa. Samas ei tohiks sel juhul jääda lootma sellele, et kokkukeeratud suppi teised sööma peavad.  Sellise tolvani koroonaravi on täpselt sama kulukas kui mõne aruka inimese oma, kes on mõistlikust käitumisest hoolimata haigusega pihta saanud.  Ja kui inimene on otsustanud end koroona läbi ära tappa, siis ei tohiks ta põuepommari viisil teisi kaasa võtta.  Viimase paari päevaga on koroonanumbrid jälle selgelt tõusmas – peaaegu nullist on jõutud tagasi 14-ni. Kui kiiresti sealt edasi võib minna, on korra juba nähtud.

Nii et – Rootsi kunn, tule appi!  Võta see seltskond endale ja vii Stockholmi, kus nad saavad soovi kohaselt vabad olla. Elu lõpuni.

Kes seda sööb?

21. mai 2020

Eile käisin üle mõne aja kolledžis kohal. 5. korruse köögi külmikus avanes selline pilt:
Whiskas külmkapis

Tekkis küsimus, et kas a) oleme uue karvase kolleegi saanud (kohata ei õnnestunud) või b) keegi senistest kolleegidest tarvitab üllatavaid toiduaineid. Viimasel juhul oleks asjakohane hoiatav tsitaat Martin Riggsilt (“Surmarelv 3”), kes tarbis koerakrõbuskeid:

Martin: I’m only smoking to take my mind off my dog biscuit problem.
Roger: What dog biscuit problem?
Martin: Well, I been chasing more cars lately and uh, y’know, when I try and lick my balls I keep falling off the couch.

Kui nüüd selgub, et keegi kemmergus liiva laiali loobib või köögist surnud hiiri hakkab leidma, siis võib sama probleem olla.

Telia keerab käru (jälle)

20. mai 2020

Kuulsin juba varem, et Telia kavatseb enda Kordus-TV kinni panna. Nüüd tuli ka teade postkasti.

Ausalt öeldes ma Eesti asju enamasti ainult kordusest vaatasingi. Töörežiim on üsna ebakorrapärane ja kasvõi uudiseid oli hea pool tundi hiljem uuesti käima panna. Nüüd öeldakse, et kõik – võta tasuline salvestus, kui tahad.

Asi pole niivõrd selles viieeuroses kuutasus – selle leiaks ikka. Asi on pigem selles, kuidas klientidesse suhtutakse. Tegime lepingu? Meil savi, muudame nagu soovime. Kui ei meeldi, mine minema.

Mul on muidugi omaaegse Starmaniga ka negatiivne kogemus all ning praegune Elisa veeb ei kannata vähemalt Linuxil Firefoxiga vaadates mingit kriitikat. Ning Telia netiühenduse poisse tuleb tunnustada, sealt on mõistlikku nõu ja abi saadud. Seega Telia õnneks on praegu ärakolimine veel küsitav.  Aga selline suhtumine vihastab inimesi (kas te turundusega ikka konsulteerisite…?).

Pitsa ja pirukad

17. mai 2020

Täna lõppes eriolukord. Reedel lõppesid mõlemad e-kursused (eksamid on veel jäänud, aga suur osa sai hinde juba semestritööga). Ja kirjade järgi on ka IT kolledži 20. sünni(aasta)päev. Nii et põhjust tähistada küll, sokerdame midagi kokku.

Huvitav, et pärmitaigna tegemist polegi varem proovinud (ka enne gluteenijama) – Kaku pitsavariant käib muretaignaga. Aga nüüd avastasin külmikust hakklihapakilt eilse kuupäeva, seega tuli ära realiseerida ja tekkis mõte, et lihapirukaid pole ju kaua aega saanud. Proovime.

Taigen:
* alguses poolekilone kott (pärast panin veel pool kotti juurde) Schäri gluteenivaba jahu
* kaks muna
* poolteist tassi leiget piima
* paras tükk (~50g) pehmet võid
* väike peotäis soola
* pakk (10g) kuivpärmi

Segasin kokku (esmalt jahu, sool ja pärm, siis ülejäänu juurde) ja jätsin rätiku alla kerkima, ise lendasin vahepeal kirikusse. Ligi kolme tunni pärast tagasi tulles oli ikka põhjalikult kerkinud – isegi veidi liiga ja sai natuke lauda harida. Veidi pehme jäi ka, tuli jahu juurde panna ja peksta.

Täidis:
* karp kodust hakkliha
* 2 väikest karpi toorpeekonikuubikuid
* 2 keskmist sibulat
* 2 muna
* 2 suurt küünt küüslauku
* väike peotäis soola
* musta pipart, punet, muskaati

Sibul ja küüslauk peeneks ning siis kõige muuga segamini.

Tollest kupatusest sai siis plaaditäie ehk kaheksa pirakat lihapirukat (küpsesid ahjus 200 kraadi peal ca 45 minutit). Aga et mõlemasse kaussi jäi veel materjali, tuli mõte võtta teine ahjuplaat, peksta sinna taigna ülejäägid laiali ja visata lihasegu otsa. Lisaks natuke tai magushaput vürtsikastet, juustuviilud peale ja peale pirukate valmimist kah ahju.  Maitses päris sarnaselt restoranides proovitud gluteenivabade pitsadega.

Ei tulnud üldse pidune, tuli täitsa pidulik. 🙂  Peab teinekordki tegema.

Vinge tagasitulek

12. mai 2020

Kunagi ammu oli Toomas Uibo Eesti Robertino Loreti. Ilus hääl oli kahtlemata, aga võis aimata, et see kuulsus käis – nagu Jaak Joala laulus – millegi muu arvel. Igal juhul kadus Toomas peale häälemurret rahva vaateväljast ning ilmus tükk aega hiljem välja hoopis lennunduse asjatundjana.

Nüüd on ilmunud selline kaver. Toomas on vist ka lauljana tagasi ja sellest võib vaid rõõmu tunda.

Mõtteid pildi alt

9. mai 2020

Eile käisin ETV-s ühe saate salvestusel. Istusin järge oodates pool tundi selle pildi all:

ETV-s 10 aastat töötanud inimesed

Hakkasin mõtlema… Kui paljusid neist 22-st inimesest olen nõus usaldama – kes oleks ajakirjanikud ja mitte (sisuliselt) ideoloogiatöötajad?

Vastuseks sain  “kaks-kolm”. Ja nendegi puhul on eeskätt asi selles, et nad ei tegele poliitteemadega või ei ole enda eelistusi avaldanud (mis on täiesti vastuvõetav). Poliitikateemadega tegelejad on aga 100% ühe vankri ees.

Et tegu on vähemalt 10 aastat töötanud inimestega, siis otsustasin natuke tagasi vaadata. Mis siis sellesse aega jääb (võtan alates 2010. aastast, meenutamiseks kasutan sedasama ajaveebi):
* 2010-2012 – ACTA kampaania. Kui Eesti meedia oleks siis valitsuse suhtes sama kriitiline olnud kui praegu, oleks see jama palju varem ära lõppenud. Selle asemel nämmutati tollal valitsenud oravatega pikka aega truualamlikult kaasa ning alles siis, kui peaminister fooliumi otsa komistas ja inimesed tänavale tulid, hakati natuke asjast aru saama. Ligi kümnend varem toimunud tarkvarapatentide sõda Euroopas vaikiti Eesti meedias üldse sisuliselt maha.
* Alates 2011 – Soome põlissoomlaste valimatu kottimine. Huvitav oli aga näha toonimuutust kohe, kui Timo Soini sealt lahku lõi – tema kottimine lõpetati pea päevapealt.
* 2012 – EKRE tulek Eesti poliitikasse. Kolkimine algas juba enne, kui midagi teha jõuti.
* 2014 – kooseluseadus ja tööhõivereform. Mõlema kajastamine oli selgelt kaldes ja kohati (eriti teise puhul) asjatundmatu.
* 2014 – Šotimaa iseseisvusreferendum. Jube naljakas on vaadata, kuidas ühe kauge väikeriigi meedia iseteadlikke soovitusi jagas.
* Alates juba 2015, eriti aga muidugi hilisema rändekriisi ajal – arutu immigratsioonipromo.
* 2015 – natsihüsteeria, mis pumbati süüdimatult otse välismeediasse, idanaaber hõõrus käsi.
* 2016 – USA presidendivalimised. Ühe kandidaadi arulage mõnitamine enne valimisi, jonnakas keeldumine eksimuse tunnistamisest peale seda ning jätkuv tulega mängimine hilisematel aastatel (kas on tark ühe peamise liitlase presidenti pidevalt kottida?).
* 2016 – Brexiti referendum. Jälle oli Eesti meedia täis iseteadlikku näpuganäitamist – ning seda suurem oli pärastine šokk.
* 2017 – Kataloonia iseseisvusvõitlus. Meedia oli kas kohmetult vait või ajas tüüpilist “ärge kõigutage paati!”-euromulli.
* 2018 – Eesti 200 tulek. Sisuliselt tehti uuele erakonnale kampaaniat.
* 2018 – Ungari valimised ja Viktor Orbani suur võit. See ei anna siiani rahu (vt lugu ERR intervjuust siin veidi eespool).
* 2019 – Poola valimised. Sama lugu.
* 2019 – totter ažiotaaž ühe natuke autistliku koolitüdruku ümber.
* 2019 – Eesti valimised ja praeguse valitsuse teke. Sellest on siin juba pikalt räägitud. Eriti markantsed on olnud ministrieemaldustalgud.
* viimane aastavahetus – Mary Krossi juhtum ning pidev luul Trumpi peatsest mahavõtmisest.
* 2020 – koroonakriisi ärakasutamine poliitilistel eesmärkidel ja sisuline toimimine opositsiooni häälekandjana.
* Kogu selle aja jooksul – kui Venemaa sigadustest on siiski räägitud (kuna euroonu selle peale ei pahanda, kuniks sellega ei liialdata), siis Hiinat on kajastatud üsna ääriveeri. Ja USA poliitikat on kogu see aeg kajastatud demokraatide vaates või veel rohkem vasakult. “Paremäärmuslastest”, “populistidest” ja muust sedalaadi sõnavarast ei hakka üldse rääkimagi (lisaks juba eespool mainitutele on valjuhäälset arvamust avaldatud näiteks Rootsi, Šveitsi ja Austria valimiste kohta). Ning paljud intervjuud (mõnest on siin juttu olnud) on tehtud – pardon – purjus talumatsi delikaatsuse ja intelligentsusega.

Nii et pilt on üsna kurb.

Südaöine juhe

1. mai 2020

Ei, Kakk ei ole hakanud uut õudusfilmi väntama.  Just kukkunud keskööl oli kolledži lõputööde eelkaitsmisele esitamise tähtaeg.

Enne koroonat oli lausa 12 diplomandi. Koroona-ajastul läks ühel tervis käest ära (õnneks mitte küll selle jamaga) ja kaks kadusid lihtsalt ära. Aga ülejäänud üheksaga käis paras trall (tuli meelde Tolkieni Sõrmuse Vennaskond, keda oli samuti üheksa, kes olid kirju punt ja kellega juhtus üht koma teist).

Ei teagi, kui mitu e-kirja ja lõputöö versiooni viimase 4-5 päeva jooksul läbi käis. Igatahes oli neid kõvasti. Ühele kaugema kandi kutile õnnestus alles viimasel hetkel lõplikult selgeks teha, et allikatele peab korrektselt viitama. Üks kohalik vend tõmmati ootamatult Kevadtormile ja higistas paari viimase tunniga kokku mingi variandi, millega õnnestub ehk eelkaitsmisest läbi saada (enne lõppkaitsmist saab tööd veel parandada). Ja üks india sell esitas enda töö 40 sekundit enne südaööd.  Walpurgi öö, par excellence.

Aga optimist ütleb: näe, mul pole igav! 🙂

Ennäe

29. aprill 2020

Väga hea lugemine Priit Pulleritsult. Toob välja nii poliitilise kallutatuse, ajupesu kui ka küsimused ajakirjandushariduse osas. Ja sellele kommentaarile, mis soovitab “suhtekorraldajad” ausalt “valetajateks” ümber nimetada, võiks suures osas samuti alla kirjutada (ehkki minu soovitus oleks pigem “hämaja”. Ja “suhtekorraldusbüroo” on “hämakontor” – kõlab ju kenasti?).