Kakukopsik

2. september 2014

Kakukopsik

Kolleeg Kati kinkis kevadise magistritöö juhtmevedamise eest. Hästi armas. :-)

Tarkusepäev

1. september 2014

Hakkab aga jälle peale…. Sel semestril on kavas juba traditsiooniline ITSPEA – lausa kolmes vormis, [L] tavaõppevariant EIK päevaõppele ning [L] e-variant EIK kaugõppele ning TLÜ informaatika bakalaureuseõppele (paraleelselt väikese nihkega, TLÜ alustab sel nädalal ja EIK kaugõpe oktoobris). Lisaks toimub Wikiversitys ka ingliskeelne TLÜ magistrikursus [L] Ethics and Law in New Media.

Miks ma ei kirjuta Ukrainast

31. august 2014

Lihtsalt öeldes: kui tõprad käituvad tõpra moodi, siis ei ole see üldse üllatav. See riik ja rahvas ei oskagi teisiti. Ei ole iial osanud.

Tõsi, mõnevõrra negatiivselt on üllatanud hoopis läänemaailma reaktsioon. Kas tõesti ei ole ajaloost mitte midagi õpitud?  Omal ajal jõudis üks kapral jupikaupa suure osa Euroopast “tasku pista”, enne kui ta liiga ülbeks läks, korraga kahel suurel rindel avalikku sõda alustas ja kere peale sai.  Aga oleks tal olnud pikka meelt samamoodi roheliste (või tema puhul pigem pruunide) mehikestega asju ajada, oleks kogu Euroopa tänaseks ehk hoopis teistsugune.

Õnneks sai kapral viimaks tappa. Kahjuks aga jäi ühele teisele samaväärsele keretäis andmata ja see annab nüüd tunda.

Remont kolledžis

29. august 2014

Sel suvel tehti IT kolledžis remonti. Kakk kolis juba kevadel enda teise korruse kabinetist välja ning istus paar nädalat sama korruse peal endises külalisõppejõudude ruumis kastide otsas. Vahetult enne puhkust sai V korrus nii valmis, et sai asjad sinna vedada.

Uus asukoht on siis nüüd endiste HITSA ruumide kohale ehitatud kabinetis nr 524. Küllatulekuks peab endiselt kas kella andma (ent nüüd V korruse välisukse taga) või helistama, veel üks variant on paluda end valvuril kaardiga liftis V korrusele lasta (ilma kaardita nupulevajutamine ei toimi).

Pesa 2.0 on muidu üsna mõnus, vaade on tublisti parem (praegu on lausa väga ilus, millalgi tulevikus pidi sinna aga üks maja ette tulema).  Halb asi on akna mitteavanemine (avanev aken jäi naabrile), aga vähemalt konditsioneer on olemas. Aga ruumi on piisavalt ja kõik vajalik on ligidal.

Teisel korrusel on nüüd aga uued auditooriumid ja rühmatööruumid, mis said sisustatud üsna uhke tehnikaga. Ligipääsetavus puuetega inimestele on ka päris hea (seekord võeti teema kohe alguses üles ja tulemus sai märksa etem kui eelmisel korral).

Aa, ja kakk istub endiselt koridoriseinal nimesildi all. :)

Muhedik

23. august 2014

Kunagi Olde Hansas käies jäi positiivse asjana silma “ristirüütlite läätsemuhedik”. Üritasin nüüd suht tunde järgi seda järele teha – ning ennäe, läks päris kenasti.

Materjal:
* 500g pakk läätsi (mul olid Mülleri punased)
* üks keskmine sibul
* kaks hirmsuurt (~ 4-5 tavalist) küünt küüslauku
* kolm supilusikat mett
* sorts oliiviõli
* veidi väiksem sorts palsamiäädikat
* teelusikatäis soola
* 1-2 teelusikat jahvatatud muskaatpähklit
* 1-2 teelusikat viie pipra segu
* natuke praadimisõli või muud rasvainet sibula ja küüslaugu jaoks

NB! See kogus toidab päris mitu inimest ära (tuleb ca kaheliitrine potitäis)!

Läätsed potti keema (ca 40-45 minutit), sool sinna sekka. Vahepeal tuleks sibul peeneks hakkida, küüsllauk ära pressida (või ka hakkida) ning see kõik panni peal klaasjaks praadida.  Keedetud läätsed tuleb ära nõrutada ja kogu muu krempel sinna sisse segada.  Natuke tõmbab ja ongi valmis.

Tuli üllatavalt autentne välja. Sobib väga hästi mõne lihatoidu kõrvale.

Pastandus

16. august 2014

Polegi vahepeal jupp aega toidurubriiki täiendanud… Vahepeal õnnestus edukalt tekitada ka gluteenivabad kotletid – isegi see kõige lihtsam (ja jubedama maitsega) gluteenivaba sai kõlbas leotatud kujul täitsa ilusti kotleti sisse.

Aga üks üsna asine pastapealne õnnestus aretada eile kätte juhtunud suitsutursapudist. Vaja läks

* umbes tassitäis suitsutursatükke
* neli küünt küüslauku
* paarkümmend rohelist konservoliivi
* teelusikatäis viie pipra segu
* pool teelusikat jahvatatud muskaatpähklit
* paras sorts (pool tassi?) head oliiviõli

Õli potti, küüslauk pressiga puruks ja õli sisse, pott natukeseks tulele (kuumaks, aga mitte keema). Sinna otsa oliivid, kala ja maitseained ning uuesti kuumutada (mitte praadida), kuni kala segades pudiks läheb.

Sõltuvalt juurdeantava pasta kogusest peaks sellega toitma ära vähemalt 3-4 inimest. Pastale võib täiendavalt riivida juurde ka juustu, aga see ei ole vist otseselt nõutav – kaste on niigi toitev.

P.S. Oudekki: see oli Sinu toodud gluteenivaba itaalia penne, mis nüüd viimaks loosi läks  – seniproovitud gluteenivabadest pastadest selgelt parim. Suured tänud! :-)

Sämm on laulnud

4. august 2014

Esimene nädal Samsung Galaxy S5-ga on seljataga. Vana hea HTC Chacha hakkas nii ära väsima, et osad nupud enam ei töötanud ning kõnesid oli raske pidada – nimelt saab enamikul “nutikatel” kõne ajal helitugevuse nupuga valjust reguleerida ning olukord, kus vaiksemaks keeramine töötab ja valjemaks tagasipanek enam mitte,  ei olnud eriti meeldiv.

Olukorda aga raskendas asjaolu, et samasuguseid Blackberry stiilis nutifone, kus on füüsiline täisklaviatuur ekraani all, ei olnud enam absoluutselt mitte kusagilt leida. :(  Tuligi vaadata, milline “lutsukivi” kõige paremini asja ära ajab – et nii Microsoft kui Apple olid juba põhimõtte poolest mittekvalifitseeruvad, kippus valik keerama uusima Samsungi peale, mis näis olevat ühtaegu piisavalt suur (nägemiseks ja näppimiseks) ja piisavalt väike (käes ja kõrva juures hoidmiseks).

Et ühes elektroonikapoes töötab teadaolevalt üks klassiõde Nõmme põhikooli ajast ning sealt on aeg-ajalt saanud eri vidinaid veidi soodsamalt, siis saigi sammud sinnapoole suunatud.  S5 oli seal täitsa olemas – hind oli  soodukast hoolimata suht soolane, aga tegu on ikkagi läpaka kõrval teise olulise töövahendiga…

Esmamuljed – suurus klappis hästi, teksti andis ka ekraanil veidi suuremaks ja mugavamaks keerata, eesti keel oli olemas, kõik vajalikud funktsioonid ka (Kaku jaoks on helistamise kõrval põhilised ilmselt kalender ja mobiil-andmeside koos Wi-Fi “purgi” tekitamise võimalusega – asendamatu igasugustel üritustel). Ekraan oli ka väga korralik.

Näib, et vahepeal (võrreldes viimati kasutatud 2.2-ga) on Android ikka üksjagu edasi läinud. Ekraaniklaviatuur, mis omal ajal HTC Desire’iga probleemiks oli, toimis jupp maad paremini (abiks oli ilmselt ka suurem ekraan – kuid siiski usun, et kirjutamiskiirus oleks sama suure füüsilise klahvistikuga kindlasti suurem). Rakendusi on jalaga segada ning ilmselt ei oleks kuigi keeruline suur osa telefoni mälust täis lohistada.

Telefoni üldine liides tundub olevat parem kui eelmisel, kaamera kvaliteet on korralik (ehkki päris pimedas jääb ikkagi veidi hätta), heli on hea (kannatab isegi väikese taskuraadiona kasutamist) ja kõik eespoolmainitud põhiasjad toimivad laitmatult.

Mis aga endiselt häirib – kaamera teeb pilte ikka ekraani näppimise abil ning kiire reageerimisega pildistamine on suht välistatud. Mõni UX spets võiks selgitada, miks ei võiks paremal küljel ülalpool asuv käivitusnupp asuda sama külje allosas ning olla kaamera puhul kasutatav päästikuna?  Teine suur ämber vähegi kehvema liigutuste koordinatsiooniga inimestele  – kõnede vastuvõtt ekraani näppimise teel – on õnneks lahendatud tänu puuetega kasutajatele mõeldud sätetele, kust saab valida kõnede vastuvõtmiseks ainsa füüsilise klahvi esipaneelil (“Home”). Ent mitmes muus kohas on sarnast asja veel – näiteks äratuskella juures.

Üllatavalt nadi tundub veekindlana reklaamitava telefoni pistikupesa kate telefoni alaservas – see näeb küll sedamoodi välja, et mõne kuu pärast on see katki ja ära visatud (eriti kui avamiseks tuleb küüned lihtsalt serva taha ajada). Ja kummalisel kombel on S5 jaoks loodud kaaned sellised, mis ei lase toda katet eriti lahti urgitseda ning seetõttu tuleb telefon enne laadimist kaantest välja koukida – see pole eriti keeruline, küll aga tüütu.

Linuxi kasutajana on ka tõsine küsimus – kui mõne aja eest sai enamikku totufonidest (ehk mitte-nutifonidest) Evolutioniga ära sünkroniseerida, siis suures osas avatud koodiga Androidi ajastul seda enam teha ei saa. Milles asi on?  Google’i teenused õnneks töötavad ja ajavad hädaga asja ära, aga parem (ja turvalisem) oleks võimalus otse kontakte ja kalendrit sünkida.

Nii et üldmulje on 4 palli 5-st. Aa, postituse pealkiri on pärit [L] omaaegsest disainerite pilakampaaniast, kus üritati keeleseadust järgides kõik tuntud firmalogod ära eestindada (Aktsiamees, Pikktint jne).

Veel töövõimereformist

8. juuli 2014

Mida enam selle ümber keerutatakse, seda arusaamatumaks asi keerab. Nimelt see, et Tartu linnapeaks ei saanud ju omal ajal ikka päris kõvapäine kodanik saada… Ent mida aeg edasi, seda imelikumaks ministri-isanda jutt läheb.

Valitsus üritab jätta muljet, nagu oleks asja mõte praegu tööturult eemale jäänud puuetega inimeste tööleaitamine (OK, ka see protsess jätab pigem mulje kaitstud töökohtade loomisest äpuvõitu ametnikele, aga see selleks) ja ebaõigelt määratud puuete hulga vähendamine. Ent mis saab neist, kel on a) tõenäoliselt eluaegse mõjuga puue (suur osa kurte ja pimedaid inimesi, samuti suurem osa ratastoolikasutajaid ja muid liikumispuudega inimesi) ning  b) kes on puudest hoolimata suutnud ühiskondlikust kadalipust läbi murda ja endale ühiskonnas mingisuguse koha välja võidelda? Kas näiteks 1200 eurot teeniv ratastoolikasutaja on nüüdseks mingi ime läbi puudest vabanenud ja tema paarisajaeurone toetus (seni pensioniks nimetatu) on õigustamatu? Hoolimata sellest, et väga paljude puuete korral on siililegi selge, et ühiskondlik funktsioneerimine on võimalik vaid märkimisväärsete lisakulude abil – või on asja eesmärk lasta see ratastoolis kodanik läbi terve vahmiili valideerijate, konsulteerijate ja rehabiliteerijate, et lõpuks oleks järeldus käes (“jah tõepoolest, see inimene pole vahepeal imekombel käima hakanud”) ja asjaosalised saaks ausalt enda rulli kätte…?

Huvitav, kui kõvapäine peab mõni asjapulk olema, et mitte taibata:  kui inimesel on valida, kas võtta 600-eurone palk ja 280-eurone pension või 800-eurone palk, siis ilmselt valib ta esimese. See tähendab kas a) töötamist madalama kvalifikatsiooniga ametis kui inimese võimed lubaks, b) töötamist väiksema töökoormusega kui inimese võimed lubaks, c) töötamist osaliselt ümbrikupalgaga või d) mingit muud “loomingulist” skeemi.

Otsustajatest on nagu muuseas mööda läinud ka asjaolu, et suur enamik fiktiivseid puudeid ääremaadel on tegelikult pikaajalise nõrgamõistusliku regionaalpoliitika tulemus.  Kui ikka Kükametsa perearsti juurde tuleb muidu ontlik inimene, kellel on kaks väikest last, aga  pole tööd (kuna kohapeal seda lihtsalt enam ei leidu) ega ka võimalust mujale kolida (kuna tema “karu sealsamuseski” asuva eluaseme eest ei ole võimalik niigi palju saada, et mõnes “tsiviliseeritumas” piirkonnas üht tuba osta), siis valib arst ilmselt kahest halvast vähem halva ja organiseerib inimese grupi peale.  Ühes normaalses Euroopa riigis ei tohiks sellist olukorda üldse tekkida – aga kui keegi tõesti usub, et mainitud inimese probleemid lahenevad abiraha äravõtmisega, siis on uskuja kõrvade vahel midagi katki läinud.

Kogu jama oleks olnud olemata, kui otsustajatel oleks mõne aja eest olnud nii palju selgroogu, et öelda “Olgu, see asi läks metsa, teeme uuesti”.  Kahjuks aga ei olnud ning väga tõenäoliselt saab lõpptulemusest suurekaliibriline haisupomm, mis justlõppenud laulupeoga taastekkinud pisikese uhkuse Eesti riigi üle taas täiega õhku laseb.

Mõnel võiks häbi olla. Täitsa tõsiselt.

Gena sõitis Kreetale

7. juuli 2014

Näh, mis seal uurida on…

Kreeta on vene turiste täis – mõni ime, et ka krokodill Gena loomaaiast puhkuse võttis ja sinna Rethymno kanti suvitama läks.

Nüüd ootame järgmist uudist sellest, kuidas Agios Nikolaoses kohati veidrat karvast ja suurte kõrvadega tegelinskit…

Kreeta, 3

29. juuni 2014

25.06

Esimene tööpäev. Hommikusöögiga tekkis pisike probleem – ametlikult pakuti seda alles poole kaheksast, meil aga algas jupp maad eemal kella kaheksast juba esimene sessioon. Õnneks selgus edaspidi, et tegelikult tasub alla minna juba varem. Sõime kähku ära ja lidusime Edmundiga (Birgy pidi hiljem tulema ja Andro ilmselt magas eelmise päeva veepargiskäiku ja öist vutivahtimist välja) Creta Marise poole. Esialgu oli teeleidmisega jupp tegu ja rannast minnes saime tublisti orienteeruda – samas oli seal kõndimiseks parem tee kui peatänava pisikestest plaatidest sillutis.

Jäime esimesse sessiooni siiski hiljaks – õnneks näib, et sel konverentsil on üldine õhkkond üsna relax. Pole probleemi, mis seljas on või kui täpselt sessioonile lähed. Siiski oli natuke kahju – parajasti käimasolnud lugu oli päris huvitav, järgmine ka. Ning ka järgnev sessioon oli hea. Ette rutates aga tundus, et need jäidki ühtedeks kõige asjalikumateks. Vahepeal vahetasime Edmundiga asukohta ja kõndisime Marise hoonesse, mis oli meie hotellile lähemal – seega sealsetest sessioonidest oli kodutee lühem. Seetõttu paningi peale kolmandat sessiooni neljandast poppi ja läksin tagasi hotelli enda ettekannet ette valmistama.

26.06

Meie peamine tööpäev – kella kümnest oli Birgy juhitud sessioon ja Edmundi ettekanne ning kella neljast minu oma. Hommikuse töölemarsi tegime kolmekesi Edmundi ja Androga mööda peatänavat ja läksime natuke liiga kaugele, kõige otsema kodutee leidsime üles alles õhtupoolikul tagasi minnes. Sain enda jutu slaidid viimaks siiski õigeaegselt valmis… Edmund alustas veidi kobamisi, aga siis arutles kuulajatega ladusalt ja asi võeti hästi vastu. Birgy tundis end aga halvasti ja läks peale sessiooni hotelli tagasi.

Birgy ja minu lugu läks tegelikult valesse teemasse – õppimise ja koostöö asemel oleks see pidanud olema turvateema all. Nüüd aga tulid kuulama peamiselt pedagoogid, kellel õnnestus olemine päris korralikult jahedaks ehmatada. Aga jutt võeti hästi vastu – võib-olla ka seetõttu, et mõned teised ettekanded olid natuke monotoonsevõitu. Slaidid läksid nagu tavaliselt [L] SlideShare’i välja.

Õhtupoolikul oli veel HAS (ehk toosama turvateema, Human Aspects of Security) teemanõukogu koosolek – kuna varem pole sellises positsioonis olnud, siis olin kuss ja kuulasin. Väga palju targemaks ei saanud (põhiliselt arutati järgmise aasta konverentsi korraldusküsimusi), aga vähemalt inimesed nägin ära.

Tagasi hotelli minek oli seekord juba kergem – kas polnud ilm nii kuum või hakkasin juba harjuma (muidugi sundtempot ka ei olnud). Ostsin kõrvalt poest uue ploki vett (seda kulub siin kõvasti) ja läksin tagasi. Birgy oli mingi viiruse üles korjanud, aga õnneks sai sellest rohtude abil jagu. Endalgi oli olnud eelmisel õhtul imelik olemine, mida siis pidasin migreeniks – aga see võis vabalt sellesama viiruse rünnak olla.

Hea nali ka – ühe venekeelsete kirjadega reisibüroo promos “Kreeta parimat giidi”, kelle nimeks oli märgitud… Ivan Sussanin. Mine võta kinni, kas see oli must huumor või oligi sel kutil sihuke nimi. Igatahes on Venemaa ajaloost teada sellenimeline mees, kes vaenlase sõdurid metsa eksitas ja selle eest ära tapeti. Kõva giid oli. :)

27.06

Esimene öö, kui sain enam-vähem korralikult magada (ehk oli pinge ka natuke maas) ja ärkasin juba kümmekond minutit enne äratust. Hommikuks olime otsustanud takso võtta – muidu poleks jõudnud süüa ja 7.45-ks kohale. Sessiooni juhataja ei saa paraku hiljaks jääda… Rahvast oli päris palju ning üldiselt läks hästi. Ainult masinas oli Win 8 (pidi 7 olema, mida ma paremini tunnen) ja projektoriga jäin alguses natuke hätta – õnneks oli Edmund seal, kes asja ära lahendas. Aga muidu oli päris huvitav.

Konverentside viimased päevad kipuvad enamasti ära vajuma, siin oli suht samamoodi. Pärast HAS-i lõppu lendasin sisse SCSM (Social Computing and Social Media) sessiooni ja haukusin natuke ühe Brasiilia preili peale, kes paraku veidi vaieldavat juttu ajas. Üritas saavutada programmeerijate paremat tööpanust preemiamärkidega (mis on Mozilla OpenBadges’i näol juba ligi 3 aastat olemas; tagatipuks on kogu ajalooline häkkerikultuur ja hilisem vaba tarkvara liikumine olulisel määral reputatsioonipõhine – seega pole idee just kuigi uus, ehkki siin üritati asja “popi ja noortepärase” gamification’i mõistega siduda). Ja mis veel veidram, brasiillased hindasid tööpanust otseselt koodiridade arvuga (ehk siis suur hulk nadi koodi oli nende arust parem kui veidi head) – takkapihta on programmikoodi optimeerimise üheks osaks reeglina ülesande lahendamine võimalikult VÄIKESE ridade arvuga.

Haukumise kompensatsiooniks läksin pärast ettekandjaga rääkima, kommenteerisin natuke enda küsimusi ja andsin visiitkaardi – soovi korral võib ühendust võtta. Siis saab ehk neile natuke mingit asjakohast materjali saata. Kogu lugu näis olevat – rääkija ise tunnistas pärast seda ka – teise valdkonna inimeste aus eksirännak võõrasse valdkonda ja seal “kohalikele” ammu teada asjade enda jaoks uutena avastamine.  Tõele au andes on endalgi samas ämbris käidud…

Siis marssisin mööda rannapromenaadi koju ja tegin peotäie pilte (hakkasin isegi juba kuumaga harjuma). Promenaadi nurgast leidsin püha Paraskevi kabeli, mis oli täiesti inimtühi miniatuurne pühamu hulga ilusate ikoonidega. Pärast käisin Birgy soovitust järgides veel ühes peatänaval asuvas suuremas poes ja ostsin natuke nänni kaasa. Seal õnnestus kohalikel üldmuljet üksjagu parandada – esmalt anti kingitusena paar pudinat ostetule lisaks, seejärel jooksis poeonu veel tänavale järele ja tõi kassiiri poolt kassasse unustatud tassi ka ära (nänn pakiti kassas kohe kotti, mis oli ka ilus liigutus). Kena neist.

Lõpetuseks veel üks lahe detail konverentsilt – sakslanna Nina Kolb’i nimi kõlab eestlastele üpris lõbusalt. :)

28.06

Viimane päev Kreetal. Enne nelja pidi tulema buss kõrvalhotelli ette järele. Sõime hilise hommikusöögi, kükitasime tubades kuni keskpäevani, siis tuli välja kirjutada – pakid panime hoiuruumi ja istusime õues. Ehkki taevas oli vist esmakordselt näha ka pilvi ja aeg-ajalt kaeti päike kinni, oli kolmekümnekraadises kuumuses ainus variant endale vett lisaks sissevalamisele ka pähe, põue ja pükstele valada – mõneks ajaks jahutas maha.

Kokkuvõttes oli Kreeta-nädala veebilanss kaks “kuuspakki” ja kaks pudelit, seega kokku neliteist pudelit ehk 21 liitrit vett (tõsi, viimasest pudelist jäi suur osa lennujaama). Kraanivee joomine ei pidavat seal hea idee olema – aga tundub, et hotelli söögiaegadel pakutud mahlajoogid tehti rõõmsalt tollesama kraaniveega. Sidrunijoogil oli igatahes räige kloorimaitse ning “mahladel” lisaks kloorile veel kohutav üledoos aspartaami. Õhtusöögi juurde pakuti ka veini, see oli õnneks vist ilma lisanditeta (aga seda vee kombel kaanida teatavasti ei saa)…

Viimaks tuli ka buss. Tegime taas suure ringi mööda erinevaid hotelle, nüüd korjati rahvas kokku. Bussiaknast sai veel peotäie pilte teha. Lennujaam oli paras segapuder – näiteks meil Lennu-jaamas üheainsa operatsioonina tehtav pagasi kaalumine, äraandmine ja check-in tehti seal kolme eraldi tegevuse ja sabana ning “torusid” lennukisse ronimiseks seal ei tuntud, pidi mööda trappe turnima. Turvakontroll oli see-eest natuke leebem kui Tallinnas.

Seekord saime minema küllaltki õigeaegselt ning Tallinnas maandusime veidi peale kella ühtteist. Tallinnas oli mõniteist kraadi sooja ja pilves ilm, aga Kreeta ahjuatmosfääri järel oli see väga teretulnud. Ju on Kakk ikkagi selgelt parasvöötme lind.