Hull laul

20. oktoober 2017

Esmalt kuulsin seda lugu viimases näosaates. Andres Dvinjaninov tegi muljetavaldava esituse mitmes mõttes – kõvasti etema (isegi hoolimata vahepeal taktiga tahajäämisest) kui see poliitkorrektne kräpp, mille saatetegijad võitjaks higistasid. Laul oli kunagi enne ka möödaminnes kuuldud, aga nüüd hakkas ikka päris hullusti kummitama.  Tuli ikka Tuubist üles otsida ja käiata.

Hull lugu mitutpidi – esiteks on tegu segase crossover’iga (midagi sarnast kui Queeni “Another One Bites the Dust” või Donna Summeri “Hot Stuff”) – siin on pesumasinas läbi tsentrifuugitud punk, rockabilly ja new wave ning lisatud veel jupp noorte David Bowie ja Dee Snideri jaburat väljanägemist. Lisaks ei saa lõpuni aru, kas va Bertrand teeb asja tõsimeeli  või kui ta (tõenäoliselt) kellegi üle irvitab, siis kes see täpselt on.

Kui aga mõni mõtleb, et seda lugu ei anna enam hullemini üle võlli keerata, siis  Šveitsis leidub peale Gotthardi ka sama raju naistepunt nimega Tears, kes selle loo mõnevõrra hiljem ära kaverdas. Kogu fiiling meenutab fantaasiapilti kellestki Svenist, kes võinuks minna “Club Kung Fu” aegadel Vanilla Ninja juurde, joota neile mingit X-jooki sisse ja siis kamandada: “No nii, nüüd tehke Click OK-d!”

Aa, ja nüüd teab Kakk, mida tähendab prantsuse keeles un grand connard

Jedi Master

20. oktoober 2017

“Tähtede sõja” lugudes sai Jedi-ordus meistritaseme kätte peale esimese jüngri ehk padawani rüütliks väljaõpetamist. Väikestviisi paralleelina isegi klapib – Birgy sai täna ametlikul tseremoonial doktoripaberid kätte.

Birgy ja Kakk
Endel, ikka endel…

Kristlik maa

9. oktoober 2017

Kui vaadata viimase nädala Eesti meediapilti, siis tuleb kahtlemata jõuda järeldusele, et Eesti on lausa äärmiselt kristlik maa. Arvata on, et üheski vana Euroopa riigis ei võta nii paljud inimesed korraga kiriku teemadel sõna kui meil.  See, et kiriku teemadel räägivad siin (alustades päris tipust) peamiselt need, kes kogu asjast tegelikult ööd ega mütsi ei jaga, on sootuks teisejärguline. Ehk on nad tulevikus ka Koraani osas sama suured eksperdid (või siiski mitte – julgust ilmselt napib ja oma nahk on liiga kallis).

Nii et olgem optimistid ja tsiteerigem apostel Paulust (Ap. 17:16 ja sealt edasi)…

Uued vanad lemmikud

7. oktoober 2017

Kakk on enda jaoks avastanud mõned seni pilgu alt kõrvalejäänud muusikud – suuresti tänu Spotifyle ja ka va Juutuubile, mis üha enam kipub koduses telepurgis lahjavõitu teleproduktsiooni asemel laiutama.

Esmalt Dee Snider – omaaegse New Jersey hevibändi Twisted Sister blondeeritud frontman. Kui omaaegne Dee oli häirivalt androgüünne tegelane, siis 62-aastane hr Snider on selgelt ja väga isane tüüp. Aga mis oluline, hääl on vägev ja 2016. aasta sooloalbum We’re The Ones on väga hea kuulamine. Ühe parima asjana leiab sealt kunagise mässumeelse superhiti We’re Not Gonna Take It – seekord aga aeglasemas, klaverisaatega versioonis, millele mustkunstnik ja muusik Criss Angel ehitas heategeva, laste vähktõvega võitlemist toetava mõjuva video  ja pani kogu sõnumi hoopis teise konteksti.

(Kõrvalepõikena: et tänaseks on usklik olla üksjagu rock n’roll ja mässumeelsus, siis on seda ka Dee – ja kõigele lisaks abielus ühe ja sama naisterahvaga aastast 1981).

Teine avastus on rokkbänd nimega Gotthard – lühikese iseloomustusena sobiks “Šveitsi Aerosmith”. Juutuub sisaldab neilt üksjagu materjali, siiani on lemmikuks jäänud  Let It Rain – isegi veidi kantrilik klassikaline rokkballaad. Tõsiselt kahju, et laulja Steve Lee 2010. aastal USA-s mootorrattaõnnetuses surma sai – täiesti võrreldav hääl Sebastian Bachi, Michael Kiske või Steven Tyleriga.

(Pulliga pooleks võiks muidugi mainida, et ametlik tõlgendus nime tähendusele on küll Sankt Gotthardi mäekuru, aga ingliskeelse rokkpundi puhul võiks vist ka alternatiivist rääkida…)

Muide, Juutuubi suur pluss on üllatavate kaverite leidmine – üks fantastiline folkversioon sellestsamast Gotthardi loost on siin.

Ei teagi nüüd, kas see vanade asjade kuulamine tuleneb sellest, et formaalselt hakkab üks suur juubel vaikselt lähenema – või on klassikaline rokk lihtsalt ajatu nähtus.

APDEIT: Sobrasin veel Tuubis – näib, et uuema aja Gotthard (uue lauljaga) meenutab pigem uuemat Europe’it (mis pole ka üldse paha asi). Aga paneks veel ühe vanema loo, mis kõlab laivis oma kuulsa biitlite nimekaimuga täitsa võrdselt hästi: Let It Be.

Mõte filmist

7. oktoober 2017

Viimasel ajal on igasuguseid jamasid tavapärasest rohkem olnud. Aga just eile õhtul tuli telekast “Marsielaniku” film – film on nii ja naa, aga Matt Damoni mängitud peaosaline on äge tüüp ning ütleb lõpus ühe mõtte, mis tasub kõrva taha panna.

At some point, everything’s gonna go south on you… everything’s going to go south and you’re going to say, this is it. This is how I end. Now you can either accept that, or you can get to work. That’s all it is. You just begin. You do the math. You solve one problem… and you solve the next one… and then the next. And If you solve enough problems, you get to come home.

Teeme ära. 🙂

Raske juhus

5. oktoober 2017

Äripäevas ilmub aeg-ajalt häid lugusid ja asjalikke majandusnõuandeid, aga selle juhtkirju kirjutavad ebameeldivalt sageli küll täiesti põrunud tegelased. Pole ime, et nad ei julge oma nime sinna alla panna.

Kui majandusleht laseb sellist sõssindust oma veergudele (valige majandusvõhikud, peaasi on “õige” ideoloogia!), ei saa ka tema majanduspädevust enam tõsiselt võtta. Kahju, tegelikult oleks majandusajakirjandust Eestisse hädasti vaja – needsamad sõssid on rahva elementaarse finantskirjaoskuse suurel määral torust alla lasknud.

Visca Catalunya

2. oktoober 2017

Katalaanide maal läks mölluks. Jääb ainult imeks panna kaht asja.

  1. Hispaania keskvõimu hämmastavat käpardlikkust kogu asjaga tegelemisel. Asjaolu, et referendum kätte jõuab, jõudis seal asjapulkadele kohale niivõrd hilja, et ainsa lahendusena kargas pähe bolševistlik “Peksame raisad laiali!”. Isegi poliitkorrektne massimeedia näitas asju, mis pigem meenutasid mingit banaanivabariiki kui “inimõiguste eest seisvat” Lääne-Euroopat.
  2. Eesti kohalike asehaldurite kohmetut mõminat teemal “Mmm… ääämmm…. Toetame territoriaalset terviklikkust…”. Nagu oleks keegi Välisministeeriumis kummiliimiga kilekotti ringi lasknud. Võiks ju ka meenutada, mis oleks võinud olla, kui 1991. aastal oleks näiteks Reykjavikis samasuguseid kummiliimihääli tehtud, ja püüda natukenegi nägu säilitada. Aga ei. Tähendab – üks Arturi-nimeline mees oli, kelle kohapealsete arvamuste kohta aga ütlesid ülejäänud tainad “Mmm…. ääämmmm… Üliemotsionaalsed hinnangud…”.

Katalaanide iseseisvuse lugu on piisavalt vana, et paari päeva pikkune ajuseebitusperiood Eesti meedias teemal “ei, ega tegelikult enamik ei tahagi” mõjuks tavapärase anekdootliku eurolollusena (või ehk uudissõnana kerstimisena?). Jällegi, mõni väljaanne jättis kasutamata kuldse võimaluse vait olla (Eesti ajakirjandusele võiks mõni vana nõukakooli läbiteinud kodanik teha koolituse teemal “millal padrata tõsise näoga kaasa, millal olla vait ja millal rääkida läbi lillede”, seda praegu ilmselgelt enam ei osata).

Kaks meediat

28. september 2017

Täna annab Kristjan Port ERR-is lugejaile soovituse lahkuda “tõejärgsuse” vältimiseks sotsiaalmeediast.

Osaliselt võib seda üleskutset mõista. Sotsiaalmeedia on nagu va Forresti kommikarp – pole aimugi, mis sealt järgmisena ette jääb. Kui kitsendada soovitust ainult edevusvõrgustike peale (Instagram, Snapchat, üha enam ka Facebook), siis võiks isegi nõustuda.

Ent tänase meediapildi tingimustes hakkab isand Pordi üleskutse kõlama sarnaselt soovitusega “Ära triipu tõmba, tõmba piipu!” ehk lihtsalt ühe kurja asendamisega teisega. “Traditsiooniline” meedia on olnud alati kallutatud (vanemates ja stabiilsemates ühiskondades ei ole ühe või teise kanali kallak isegi mingi saladus) ja ainuüksi selle juurde tagasipöördumine lükkaks inimese lihtsalt praegu pumba juures oleva seltskonna mõttemulli sisse – kasvõi sellesama üleskutse ilmutanud kanali nimes on esimene R-täht paras anekdoot.

Vahe “vana” ja “uue” vahel tuleb sisse eelkõige sellest, et “uues” on mõnevõrra lihtsam jälgida erinevate mõtteviiside kanaleid. Ühte RSS-i lugejasse võib lükata kasvõi kõrvuti Trumpi ja Clintoni, Ossinovski ja Helme, Memokraadi ja Objektiivi.  Hakata tellima samade rühmade häälekandjaid paberil või üritada jälgida neid teles ja raadios oleks üsna lootusetu üritus.

Nii et pigem tuleks mitte sotsiaalmeediast loobuda, vaid kasutada seda isegi rohkem, ent valivalt ja teadlikult. Tuua (mõnevõrra sarnaselt Wikipedia NPOV-reegliga) kokku eri seisukohad (välistades kohe alguses mistahes kanali neutraalsuse!) ja siis kasutada sünteesiks omaenda kaalikat.

It’s better manually

15. september 2017

Pealkirjas toodud lauset kasutasid Vanade Aegade irvhammastest häkkerid kuuldavasti lühendi “IBM” lahtiseletamiseks – ent sama lause sobib päris hästi ka TTÜ õppeinfosüsteemi ehk ÕIS-i kirjeldamiseks. Mõned senised kogemused:

  • Vahetulemusi (seminariettekanded ITSPEA päevaõppes, kogu blogimine ja foorum ITSPEA e-variandis) ei ole (esialgu?) üldse võimalik sisestada. Võrdluseks: seni IT kolledžis kasutatud rakenduskõrgkoolide ÕIS lubas õppejõul absoluutselt kogu hindamissüsteemi vastavalt vajadusele ümber teha, kõigi tegevuste (k.a. eksam – ITSPEA eksami osakaal on kursusest sõltuvalt 30-40%) osakaalu sai vabalt muuta.
  • Õpperühmade infot ei ole aine deklareerijate nimekirjas olemas, kogu 160-pealine päevaõpe on ühe ja sama koodi all. Rangelt võttes ei ole see ÕIS-i tegijate bläkk, küll aga ülikooli oma. Nüüd tuleb seminarides n.ö. käsikaudu kirja panna, kes millises rühmas on (kui tahta osalemiskordi registreerida).
  • Tudengite ainedeklaratsioonide kinnitamine käib individuaalsete “linnukestega” iga tudengi nime ees, masskinnituse võimalus puudub. Kui tudengeid on üle 300, on see ikka üsna väga nüri tegevus.
  • Peale paarikümneminutist passiivsust logiti süsteemist hoiatamata välja (vt eelmist punkti – kui keegi peab näiteks käima tolle pika protsessi kestel eemal midagi lahendamas ning näeb tagasi tulles, et peab otsast alustama, on ikka eriti lõbus olla).
  • Eksamiteks tuleb õppejõul endal aegsasti ajad kirja panna – ent nagu selgus, käib ruumide tegelik broneerimine hoopis mujalt, seega ÕIS-i peale loota siin ei saa.

IBM indeed. Õnneks on olemas Kakupesa, kuhu saab jooksvate tulemuste tabelid üles laadida ja jätta ÕIS-i üksnes deklaratsioonide ja lõpphinnete jaoks. Aga optimaalsest lahendusest on asi küll valgusaasta kaugusel.

APDEIT: rääkisin ühe kolleegiga, kes küsis järgmise küsimuse: “Kuidas saab mainitud õppeasutus sirge näoga õpetada kasutajaliideste disaini?”.

Kaks pilti kolledžist

14. september 2017

Lilled Annelilt

Lilled sünnipäevaks

(Anneli ja Katrin kolledži söögikohast muidugi teadsid, et Kakk armastab kass Arturi krõbuskeid – nüüd tegid nendest lausa lillekimbu. Hästi armas.)

 

Uus tudeng

Celebrate diversity ehk sabaga tudeng

(sarnaselt Eerikute salaseltsiga ei ole kolledž nüüd enam liigispetsiifline. Eerikutel on kass, meil on koer!)