Reastamisest

25. jaanuar 2020

Täiesti nõus Pulleritsuga – õpitulemuste avaldamise ümber käiv trall on ammuilma üle võlli läinud ja iseenese karikatuuriks muutunud. Nagu ka mitmed muud ühiskondlikud nähtused, mis said aruka asjana alguse ja millest tänaseks on saanud narrus. Enda ülikooliajast mäletan, et eksamiprotokollide koopiad olid stendi peal, kõigi nimed ja hinded kirjas. Olgu, tehnika on edasi arenenud, avaldamist on võimalik diferentseerida ja mõnel juhul ehk on tõesti filtrit vahele vaja. Isikuandmete käitlemise osas tuleks jätkata mõistliku tasakaalu otsimist Facebooki ja nendesarnaste sigatsemise lõpetamisvajaduse ja GDPR-i bürokraatiamasinavärgi toitmise vahel.

Aga see “kõik on võrdsed” ja muu trallallaa… Tsiteerigem taas Roger Scrutoni märkust selle kohta, et kuulus prantsuse loosung on üdini vastuolusid täis ning vabadus ja võrdsus pole korraga lõpuni võimalikud.  Nagu ka Pullerits ütleb, on pingeread reaalsus juba alates üsna varajasest east ja töölepääsemisel on sõel paratamatu.

Ja ülepakutud enesehinnanguid oleks kohati vaja kärpida küll. Siis ehk oleks vähem ka selliseid uudiseid. Ning päevauudiseid ei kirjutaks suuremas osas poolkirjaoskajatest poolmõtlejad.

Väljasõidul

24. jaanuar 2020

Kolledž korraldas kahepäevase arenguseminari Viimsi spaas. Täitsa vahva oli kolleegidega vahelduseks teise keskkonda maanduda – asjalikku juttu jätkus nii seminarisessioonidesse, sauna ja basseini ning isegi õhtul veiniklaasi taha.  Ja spaas mulistamine on seni käinud vaid töiste ürituste raames (ehk siis kolm korda viie aasta jooksul), kuid see tuleks ehk ka tihedamalt ette võtta – mõjub igasuguste hädade vastu ikka üsna hästi.  Toitlustamine oli ka hea (pole kaua aega nii kõvasti jäätist nahistanud), gluteenimured said üldiselt lahendatud.

Arutelud toimusid Viimsi raamatukogu saalis ja seal oli laval korralik Yamaha elektriklaver. Sai siis kolleeg Peeter Lorentsiga vaheldumisi kohvipause sisustatud – pärast pealik ütles, et tuleks edaspidi praktikat jätkata. 🙂

Olen kuulus

22. jaanuar 2020

Näe, ei teadnudki – lausa nimeline bänd on Norramaal tehtud.

Tuleb meelde soomlaste bändifilm “Pitkä kuuma kesä” ja sealne bänd nimega Kalle Päätalo.

Kiri seinal

21. jaanuar 2020

Anneli oli kolledži kohviku kriidiseina aastavahetusel puhtaks teinud. Tuli viga kähku parandada ja panna sinna üks ajastukohane soovitus.

Kliimateadlik kodanik progeb peeruvalgel

Tore moment

21. jaanuar 2020

Hommikul tööle sõites lähenesin Vääna tänaval ülekäigukohale. Sinna tuli põiktänavast arvata 6-7 aastane tutimütsis väike preili. Pidasin auto kinni, sama tegi vastassuunast tulija. Preili vaatas kenasti veel ühele ja teisele poole, läks üle tee – ja noogutas viisakalt tänutäheks mõlemale autojuhile. Pisike asi, aga seda ei tee enamik palju suuremaid inimesi kuigi tihti.

Veel üks lahkumine

20. jaanuar 2020

Ilus järelehüüe 15. jaanuaril 95-aastasena lahkunud Christopher Tolkienile. Mehele, tänu kellele on meil olemas Silmarillion ja mitmed teised tema kuulsa isa poolt lõpetamata jäänud asjad. Bilbo luuletus seal lõpus on äärmiselt kohane ning kirjutatud on Tolkieni väärivas inglise keeles.

Huvi pärast lasin otsingust läbi ERR-i ja Postimehe. ERR ei maininud seda üldse, Postimehes oli lühike ja üldsõnaline (aga vähemalt korrektne) nupp. Aga ju neil oli siis tähtsamast kirjutada. Yrch, oleks vist Tolkien seenior selle peale öelnud.

Kõnekas portree

17. jaanuar 2020

Leidsin ühe veebiviite kaudu põneva portreeloo soomlaste Iltalehtist. Kollane leht küll, aga see lugu pani mõtlema.

Just selles võtmes, kuidas liiga heast elust võib (juba meditsiinilises mõttes) lolliks minna. Inimene elab ühes rahulikumas ja tasakaalukamas paigas maakeral ehk siis Soomes (olgugi, et ka seal on asjad hakanud viimasel aastakümnel logisema – aga isegi vastutustundetutel valitsustel läheb ikka päris kaua aega, enne kui nad suudavad terve selle ühiskonna torust alla lasta). Ja lihtsalt kardab.  Midagi ette aga ka ei võta, lihtsalt tiksub. On.

Kunagi oli lemmikute seas K.A. Hindrey lahe lasteraamat “Lõhkiläinud Kolumats”, kus oli lugu arast Antsust:

Kartis välku, kartis kõue,
pimedas ei läinud õue,
kartis hiirt ja kartis rotti,
kartis nurgas jahukotti

Nüüd tuleb vist Hindrey ka prohvetite hulka arvata… Aga selle loo võiksid päris paljud läbi lugeda. Ning siis otsustada: ei, mina nii ei tee. Mina tahan normaalset haridust, viisakat töökohta, korralikku elamist, toredat perekonda ja inimväärset ühiskonda. Ja olen valmis kõige selle nimel tõsiselt pingutama.

Prioriteedid, prioriteedid

15. jaanuar 2020

Eesti riigil on krooniliselt vähe raha:

Miskipärast aga jätkub raha endiselt loopida totrate tänavakampaaniate korraldamiseks ja igasuguste imelike seltsingute elushoidmiseks.

Ühe mõtleja minekust

13. jaanuar 2020

Eile tuli uudis, et üks tänapäeva akadeemilise maailma asjalikumaid mõtlejaid Roger Scruton on teisele poole läinud (tegelikult see lugu on eestikeelsetest märksa parem kui ERR uudis). Kahju muidugi, aga ehk (paradoksaalsel kombel) jõuab tema suur pärand just nüüd paremini inimestele kohale.

Põneva tõestuse selle kohta, kuivõrd õigus Scrutonil oli (“Tolad, petised ja tülinorijad” tuleks päris suurele osale mõne ülikooli töötajaskonnast kohustuslikuks teha), annab kasvõi see mõne aasta tagune jama Wollongongi ülikoolis Austraalias (võrreldav eestimaise “mustanahalise Martin Lutheri” looga Tartu ülikoolis, ainult et doktoritasemel). Muide, tolle artikli kommentaarides on üks huvitav mõte reaal- ja humanitaarvaldkondade erinevuse kohta ülikoolides: reaalaladel töötavad enamasti inimesed, kes ise selles käppapidi sees olnud, humaniooras seevastu ei domineeri ülikoolides mitte loojad (kirjanikud, kunstnikud ja muusikud), vaid hoopis kriitikud. Mine võta kinni…

Eluohtlik umbkeelsus

12. jaanuar 2020

Tulin Kundast Maksi juurest hooldekodust ja jõudsin Mustamäele. Kirikuni oli pool tundi aega, kere oli hirmus hele. Pöörasin sisse uude Mustamäe keskusesse.

Esmalt jäi ette pitsakoht. Leti taga kaks sõbraliku olemisega, slaavipärase aktsendiga preilit ning seina peal suur silt, kus kirjas ka “Allergeenide kohta küsi teenindajalt”. Selge, pärime preilidelt. “Kas teil gluteenivaba põhjaga pitsat ka tehakse?” (sellist asja saab Tallinnaski juba päris mitmes paigas). Jah, noogutatakse – aga midagi jäi kripeldama. Küsin uuesti, sama  vastus. Egas midagi – maksin ära ja jäin ootama.

Midagi kripeldas aga edasi. Küsisin preili käest, millist jahu nad kasutavad. Alguses vaadati nõutu näoga otsa, siis viimaks jõudis sõnum pärale. Ning näidati … täiesti tavalist Veski-Mati kotti. Oleks selle pitsa heauskselt nahka pannud, oleks hirmsa gluteenilaksu saanud. Laksudel on omadus soolevähi tõenäosus lakke lüüa. Ja soolevähk on paganama vastik elukas ning võib inimese ära viia.

Õnneks maksti raha ilma puiklemata tagasi. Viimaks leidsin kiiruga Subway (jäi kusagilt kõrva, et nad just hiljuti reklaamisid gluteenivabu asju ka). Seal oli veel üks slaavi päritolu preili, kes aga suutis tellimusega toime tulla. Ja sai oli päris söödav. Oli täitsa gluteenivaba, laks jäi saamata.

Lõpp hea, kõik hea. Aga mõningaid inimesi peaks mõtlema panema küll.