Ei salli

21. veebruar 2018

Kui eesti koolides tõepoolest tänapäeval sellise materjali järgi lapsi õpetatakse, siis olen ma äärmiselt sallimatu. Kõige sallimatum olen aga nende “haritlaste” suhtes, kes sellise jama kokku kirjutasid ja ministeeriumist läbi lasid.

Mis lapsel nimeks?

21. veebruar 2018

Inspiratsioon tuli siit, aga järgnev haakub kenasti nii EV 100. aastapäeva kui erinevate kampaaniatega nagu “Maa tuleb täita lastega” või “Kõik on IT”. Igatahes on allpool hulk nimesoovitusi IT-inimeste laste tarvis. Tõele au andes tuleb tunnistada, et mitte kõik ei ole puhtalt eestimaine – tehnokultuur on paraku selgelt meretagust päritolu.

Tüdrukud:

  • Andme-Aida
  • Biti
  • Baidi
  • Joode
  • Jubla
  • Julla
  • Kabla
  • Ketta-Kvoota
  • Maria-Deebe
  • Meta-Data
  • Neti
  • Paroola
  • Pipi-Kats (<=  PIBKAC)
  • Poliisi (või popkultuursemal kujul poLiisi)
  • Reliisi (reLiisi)
  • Testi
  • Turve
  • Vinta

Kui keegi plaanib oma tütrest tõsise IT-maailma femme fatale kasvatada, siis sobiks Botnetta, Dedossa, Eepika-Feili, Krässu või Panga. Samas aga saab mõnele tuleviku Maarjamaa Lisbeth Salanderile hea nime ka meinstriimist – Külli-Ly peegeldab sihtmärkide olekut väga kenasti.

Poisid:

  • Aku
  • Draivo (seda saab tulevikus kirjutada erinevatel poppidel ja noortepärastel viisidel: dRaivo, D-Raivo, drAivo jne)
  • Haldur
  • Häkker (üsna toorlaen, kuid sobib hästi H-ga algavatele perenimedele: Haavel, Hanso, Heidmets…)
  • Ikald (natuke pahaendeline, samas annab ladinapärasest “Ikaldusest” ilusama eesti kõlaga nime)
  • Juuser (toorlaen, kuid haakub näiteks soome mehenimega Juuso)
  • Juhend (vrdl. Armand, Erlend, Helend…)
  • Kaabel
  • Kaigas (<= IT släng, tähistab eri paigus sümbolit /. \ või | )
  • Kavand
  • Koodilemb (ilus eesti nimi tulevasele progejale)
  • Koodur (see ka, autorsus kuulub Lauri Võsandile)
  • Laadur
  • Nerd  (toorlaen, kuid oleks võinud olla ühe spordikuulsuse kujutletav kaksikvend)
  • Pistik
  • Puugihirm (tõsine Lembitu-vääriline nimi)
  • Ramm (tähendab mitut asja, siin mõeldakse kõnekeelset sõna põhimälu kohta)
  • Repo
  • Ruuter
  • Taibu
  • Tinut

Siit saab lisaks päris häid õdede-vendade kombinatsioone. Biti ja Baidi, Joode ja Tinut,  Jubla ja Kabla, Poliisi ja Reliisi… Ka vend Esku ja õde Ell või vend Enn ja õde Vidia läheks hästi (aga eraldi need nii ei tööta).

Soovitage juurde. 🙂

Muusikaelamus: Toto “40 Trips Around the Sun”

12. veebruar 2018

Kui bänd peab enda 40. aastapäeva, siis peab ta olema kas väga hea või väga halb. Eestist võib ehk vaid Fixi mainida, Kukerpillidega on seis juba segasem. Aga kui tuli teade, et Toto tuleb enda aastapäevaturneega Tallinna, siis tuli küll korraga kaks mõtet – “Osta pilet!” ja “Ei tea, kas nad enam õiget häält teevad”. Bändi ametlikust neljast liikmest on kolm 1957. aastakäiguga ehk tänaseks ametlikult üle kuuekümne.

Vastus teisele küsimusele peale kontserti: “Teevad – ja kuidas veel.” Eriti muidugi kolmest eespoolmainitust kolm aastat noorem põhisolist Joseph Williams. Enamik kuulsaid raadiohitte, mis vajavad kõrget vokaali ja kohati queenilikku harmooniat – “Hold the Line”, “Rosanna” ja muidugi “Africa” – tulid väga korralikus esituses. Sinna otsa veel jazz-rocki (tekkis kuri kahtlus, et mõnda neist lugudest on kunagi ka “Radari” esituses kuuldud – Toto raadiohitte laulis Jaak Joala mitmeid) ja paraja mürinaga protohevi. Ning George Harrisoni kuulus “While My Guitar Gently Weeps” näitas ilmekalt, et Steve Lukather kuulub endiselt maailma rokikitarristide raudvara hulka.

Publik oli tubli. Nordea oli puupüsti täis ning algul viisakalt paigal istunud rahvas ajas end “Rosanna” ajal püsti ja jäigi nii, lõpus lauldi igasugu Freddie Mercury leivanumbrite moodi hääleharjutusi kah kaasa. Kui üldse millegi kallal norida, siis – Kaku lemmiklugu Toto repertuaarist, “I’ll Be Over You” jäi seekord tulemata.   Ah, tühja kah.

Virtuaalülikool ja virtuaaldiplom

5. veebruar 2018

Tänane Äripäev on üles korjanud TÜ arendusprorektori Erik Puura FB-postituse. Kui seal selliseid asju kirjutatakse, siis äkki peakski enda veisepuugi uuesti lahti tegema…

Üldiselt üsna kümnesse tekst. Eriti hea on see kujutletav virtuaalülikool enda nelja teaduskonnaga (õigus, IT, majandus ja muidugi mõista esoteerika). Siiski, Kaku arvates on puudu veel üks oluline teaduskond. See, kust tulevad kõikvõimalikud kisakõrid, intriigipunujad ja uduajajad (väljundiks on meedia) ning karjeristid, võimuhullud ja eneseimetlejad (väljundiks on poliitika). Tegelikult peaks siin kaks eraldi teaduskonda olema – õpiväljundid on mõnevõrra erinevad.

Aga tänud isand Puurale selle väljaütlemise eest.  Vähemalt natuke terve mõistuse häält kuulda.

APDEIT: Lugesin hiljem Postimeest – vist koguni kolme teaduskonda on juurde vaja. Kolmandast tuleks euroametnikud.

Raamatusoovitus: Mick Hume, “Trigger Warning”

29. jaanuar 2018

Siin-seal kohtab nalja sellest, kui külmakartmatud on mõned põhjarahvad. Selle (ja ka eelmisena loetud) raamatu kontekstis aga võiks samalaadse nalja koostada sellest, millisel tasemel hakkab endisele ideelisele kommunistile tunduma, et sõnavabadusega ei ole ühiskonnas asjad päris korras. Aga viimasel ajal on selliseid signaale sattunud ette mitmeid – lisaks Claire Foxile ja Mick Hume’ile (kel mõlemal on padupunane minevik) on sarnaseid asju väljendanud teisedki. Selle raamatu alapealkiri “Is the Fear of Being Offensive Killing Free Speech?” võtab sisu kenasti kokku.

Mick Hume on ajakirjanikuna laheda jutuga ning on vaadeldava valdkonna üsna süvitsi ette võtnud. Kohati kipub jutt veidi liiga laiali (näiteks Inglise liiga jalgpalli käsitlevas osas, mis samas on huvitav sissevaade sellesse, kuidas poliitkorrektsus isegi profisporti end sisse närib). Mõne koha peal oli autor siinkirjutaja arvates isegi liiga kompromissitu, kuid piir verbaalse sotsiopaadi hukkamõistu (mis ei riku sõnavabadust) ja tema suu kinnilöömise (mis rikub sõnavabadust) vahel on teinekord üsnagi hägune.  Autori maailmavaade on siinkirjutaja omast üsna erinev ja seetõttu häirisid natuke mõned asjad veel – aga need võib südamerahuga väljendus- ja mõttevabadusega kaetuks lugeda.

Ka see raamat oleks hea päris paljudel läbi lugeda. Just nende poliitkorrektsuse väljendusvormide osas, mis pole täiel määral veel Eestisse jõudnud ja mida annaks seetõttu suurema  teadlikkuse abiga ehk  tagasi tõrjuda.

Lõpetuseks üks nutikas tähelepanek autorilt juba eelmises arvustuses mainitud “foobia”-sõna väärkasutuse kohta: Mick Hume meenutab  oma raamatus üht meile hästi tuntud riiki, kes armastas dissidente vaigistada neid mitte vangimajja, vaid hullumajja saates. Loodetavasti ei anta praegustele isehakanud psühhiaatritele iialgi nii palju võimu kätte.

Raamat on leitav näiteks Krisost.

Ajakirjandus?

29. jaanuar 2018

Äripäev on  ilmselt aru saanud, et suur osa nende lehes avaldatavast materjalist on niivõrd küündimatu, et autori nime on piinlik sinna alla panna. Niisiis on juba mõnda aega päris suur jagu RSS-i kaudu saabuvast sisust ilma allkirjadeta. See, et järjest enam sisu on veel ka paywall‘i taga (lugemise eest tahetakse raha), on selles kontekstis veel eriti imelik.

Kahjuks ei ole nende tellija ja ei saa seetõttu jalgadega hääletada. Aga seda paari eurot artikli eest näete küll sama palju kui oma kõrvu.

Raamatusoovitus: Claire Fox, “I Find That Offensive!”

11. jaanuar 2018

Tegelikult on küsimus sellest, kust ikkagi nn lumehelbekesed tulevad, juba päris pikka aega ajusopis istunud. Konkreetset raamatut (ja mõnda veel – aga nendeni pole veel jõudnud) ajendas aga tellima lõppeva semestri ITSPEA kursuse eelviimane loeng sõnavabadusest ja tsensuurist Internetis. Seal sai muuhulgas toodud paralleel enda lapsepõlveaegade ja tänapäeva vahel, kus tuli tunnistada minevikus kõikvõimalike koledustega mahasaamist:

  • onnide ehitamine (looduserüüste!)
  • kalapüüdmine (vilistab loomaõigustele ja pole üldse vegan!)
  • Lindgreni Rooside sõja stiilis kambad (antisotsiaalne ja konfrontatsiooniline käitumine!)
  • puu otsa ronimised ja muu selline (enesevigastamine ja ilmselge riskikäitumine!)
  • ja veel mõndagi muud (poliitiliselt laus-ebakorrektsest sõnavarast ei hakka üldse rääkimagi).

Ja ennäe: tuleb välja, et Claire Fox räägib enda raamatus praktiliselt sama juttu. Võiks arvata, et kui Claire oleks meesterahvas, siis poleks see raamat ehk saanudki sellisena ilmuda (quod licet Jovi non licet bovi). See on üsna mõtlemapanev ja ilustamata pilt tänapäeva läänemaailma noortest inimestest – eeskätt Suurbritannia, aga mingil määral ka USA kontekstis. Eriti põrutav oli aga lugu koolitäiest lumehelbekestest … moslemite tütarlastekoolis (kunagi sai siin imestatud, et “V nagu Vendetta” filmis olid homod ja moslemid ühel pool rindejoont – nüüd peab juba nentima, et mine hullu tea, äkki kusagil ongi nii).

Üsna hästi on raamatus välja toodud ka kogu selle nähtusekomplekti põhjused, alates kiivakiskuvast ülikoolikorraldusest ja lõpetades psühholoogiaterminite väärkasutusega (parim näide on muidugi kõikvõimalikud foobiad, mida tänapäeval mõned igal pool näevad; viimasel ajal on jõudsasti lisandunud ka “päästikute” ja “turvaalade” arutu pruukimine). Tegelikult tuleks see raamat võtta kohustuslikuks lugemiseks vähemalt ühes suures Eesti ülikoolis – Eesti ei ole õnneks veel päris raamatus kirjeldatud paikade tasemel, aga sedalaadi nähtuste levik on häirivas kasvutrendis juba mõnda aega.

Lõpetaks aga positiivse noodiga: kuni sedalaadi raamatutel veel ilmuda lubatakse, ei ole kõik veel päris puusse läinud.

Raamatu saab näiteks Amazonist.

Spordifantaasia

9. detsember 2017

See oleks võinud vabalt täna juhtuda…

This is Ben Williams of Eurosport. We just saw the finish of the biathlon race,  won by this guy from Norway. What’s your name, Sir?
– Bö!
Sure, you are still excited. You just won the race! Does it feel good, Mr…
– Bö!
Oh well. Seems like we have to talk to Number Two, who is Mr…
– Fak.
??? Did I offend you? What was your name again?
– I just told you. Fak.
… Citizens, thank you for watching Eurosport!

(Eesti uudis)

Õlaopp 2.0

6. detsember 2017

Esimest korda tuli dr Kalveti käest nuga saada 2015. aastal – kuna Kakk on pidevalt tegelenud “võimatute asjadega”, siis aeg-ajalt ei tule keha mõnel juhul hästi järele või väsib alt ära (loll lind ei tunnista ju kalendrit ja aastaarve ka). Vasakus õlas opereeriti tendiniiti, pärast tuli mitu kuud käia,  käsi kaelas, ja oma tublilt perearstilt valuvaigisteid pommida.

Aga asjad käivad tihti paarikaupa ja nüüd tuli sama asi teise kätte. Füsioteraapia ja hormoonisüstid ei aidanud, tuli jälle dr Kalvetit tülitada. Eile antigi nuga – üldiselt tuleb vaid kiidusõnu öelda, narkoos oli täpne ja töö korralik. Aga nüüd on jälle jupp aega pooleteisekäeline režiim ees (semestri kaks viimast nädalat tuleb üritada ka vähemalt mingil määral tööl käia). Kõige rohkem on kahju sellest, et ilmselt ei saa advendi- ja jõuluajal pilli mängida… Ja kodanik Maks peab mõnda aega ise trenni tegema, jõusaalis pookimisele tuleb vahe sisse.

Euroopa, millesse uskuda

4. detsember 2017

Huvitav, et see dokument võeti vastu juba maikuus, ent varem ei ole ühestki kanalist ette juhtunud (ja jälgin päris erinevaid asju). Näib, et oma peaga mõtlevad inimesed ei olegi siit maailmanurgast veel päriselt otsa lõppenud.