Nuttev siil ja öökiv kilpkonn

14. jaanuar 2017

Eile avaldati siis suure käraga “Eesti uus visuaalne identiteet”.

Põhiline tulemus tundub olema tõestus sellest, et mingil osal Eesti (enda arust) elitaarsemast seltskonnast on reaalsustajuga päris kehvad lood. Riik ei ole kaup, et teda peaks turustama, riigil on sümbolid – ja Eesti omad lipu, vapi ja rahvussümboolika näol ei ole üldse halvad. See, et mõni omast-arust-tegija räägib “rukkilillepurust” põlastavalt, on tema probleem, mitte riigi oma. Küll aga on riigi probleem, kui keegi tema nimel mõttetul viisil hunniku raha huugama paneb.

Kui keegi teeb Suurt Kunsti, mida mõistab vaid käputäis asjassepühendatuid, on see igati tore – seni, kuni seda ei pea lihtinimesed üüratu rahaga kinni maksma. Kui aga oma riigi sümbolitest saab aru vaid käputäis, siis on midagi väga valesti läinud (pealkirjas toodud epiteedid on vaid mõned neist, millega rahvasuu on juba jõudnud uut märki – või siis seda n.ö. malli, mida peamiselt promoti – “õnnistada”). Praegu on saavutatud üks sisuline tulemus, uue kirjastiili väljatöötamine. Iseenesest kena asi, aga ei maksa kaugeltki nii palju. Ja Eestiga puudub absoluutselt igasugune seos (isegi Aino on nimena pigem soome päritolu).

Tegelikult on sarnaselt mõne aasta taguse fooliumrevolutsiooniga selle triangli suurimaks väljundiks hoopis netimeemid (eriti vinge on Priit Pärna omaaegse kuulsa karikatuuri “Sitta kah!” uusversioon, kus lendavat Eesti siluetti asendab toosama nuttev siil ning lisaks on hobusel kiri “Rail Baltica”).

Kõige veidram on see, et sama reha peale astutakse teistkordselt – kogu trall Onia ümber polnudki ju nii ammu. Paneks siia lõppu ühe versiooni tollasest märgist, mille päritolu kahjuks enam ei mäleta (kui autor näeb, andku teada – panen viite juurde!), aga mis on täpne hinnang nii tollase kui ka uue märgi kohta, nii tulemuse kui esitamisviisi osas.

 

Eesti märk: Täitsa p...

Ninad ja kõrvad

12. jaanuar 2017

Kaku ristipoeg Markus olla eile oma emalt (kes armastab luuletusi kirjutada) küsinud, et miks too temast ei ole kunagi luuletust teinud. Ristiisa sai asjast kuulda ja pani kirja sellise:

Muudkui pärib meie Markus –
miks on ainult ninas tarkus?
Miks ei ole kõrvahark
samal ajal kõrvatark?
Ninatark võib olla tont
või see loom, kel pikk on lont!

 

Tom rokib

8. jaanuar 2017

Vaatasin hiljuti ära 2012. aastal samanimelise Broadway muusikali põhjal tehtud filmi “Rock of Ages”. Iseenesest vahva ekskurss kaheksakümnendate USA lääneranniku rokiellu ja muidugi suur hitiparaad, aga filmina samal tasemel vana-aastaõhtul taasnäidatud ABBA filmiga – põhirõhk on muusikal, lugu on sinna suht teisejärgulisena külge traageldatud.  Aga selle filmi päästab üks mees – Tom Cruise.

Omal ajal sai siin kommenteeritud “Viimast samuraid” ja seda, kui hästi oli Tom endale jaapani mõõga kätte treeninud. “Võimatu missiooni” seerias istus tal tulirelv sama hästi käes ning ka käsivõitlusstseenid ei olnud viletsad. Ja siin filmis on tõsiselt treenitud lauluhäält (väidetavalt laulavad kõik peaosatäitjad ise!) – igatahes on kommentaatorid teda võrrelnud täiesti teenitult Axl Rose’i, Bret Michaelsi ja Jim Morrisoniga (OK, Axli parimate päevade vastu siiski ei saa). Aga et üks näitleja suudab sellist häält teha, on kõva saavutus. Tuubist leiab ilmselt kahe parima numbrina “Wanted Dead or Alive” ja “Pour Some Sugar on Me”. Lisaks on Stacee Jaxx filmis tõeliselt äge karakter (välimus on suuresti vist hoopis Anthony Kiediselt laenatud, kuigi kaabu ja pearäti kombinatsioon on selgelt Bret Michaelsi oma) – ei tea, kas Tom pidi ka tinapanemist treenima, aga aura on aus. 🙂

Muhe ajaviitefilm (tegelikult kulub ära mainida ka tõsist rokipaaviani Hey Man’i), aga Tom Cruise väärib korralikku thumbs up’i.

Oravareform

8. jaanuar 2017

Nüüdseks on siis kaks Eesti suurparteid oma juhttöllid välja vahetanud. Pilt on kohe natuke parem.

Mis isand Pevkurisse puutub, siis omaaegne algus oli konarlik (kunagi on ka siin sel teemal kõvasti jõrisetud), aga vastupidiselt ootustele tuli temast (eriti reformlase kohta) lõpuks üllatavalt ontlik sotsiaalminister. Ja erinevalt paljudest üle-laipade-turnijatest ja üle kere tavotiga määritud tegelinskitest sai tema hakkama üsnagi sirgeselgselt. Nii et kui jõudis kätte eelmine juhtorava valimine, siis ei olnud tegemist üldse võrdse valikuga, oli Tolkienilt võrdpilti laenates valik inimese ja kääbiku vahel (ei mõtle füüsilist kasvu, vaid maailmapilti ja arusaamu). Oravad valisid aga kääbiku – mis sellest välja tuli, on hästi teada.

Seekord pandi siis vastu rämeda suuvärgi ja suure kirvega päkapikk… Isegi üllatav, kui selgelt valik tehti. Mine tea, ehk hakkab isegi valimistel osalemine tulevikus veidi mõttekam tunduma. Kui see teine suurpartei enda blatnoilepingu prügikasti viskab ja sorts Thulsa Doomile (sorry, Arnold!) ust näitab, siis võiks Eesti poliitikas natuke puhtamast õhust rääkida.

Uut ja vana

31. detsember 2016

Et Eesti telekanalite endi uusaastaprogramm pole juba aastaid olnud suurem asi (tõsi, seekord on lootust peale keskööd vana lemmikut ABBA-t näha), siis keerasin Kanal 12 peale, kust lasti ülemöödunudsuvise punklaulupeo kordust (“Aju puudutus” oli ikka üsna geniaalne nimi).

Eesti punksõnaseadjate omaaegne pipar kõrvetab ka tänases päevas täiesti asjakohaselt. Lõppevat aastat Eesti poliitikas ja meedias sobib iseloomustama Volmeri-Jürlau-Ernesaksa oopus “Suu laulab, süda läigib”:

Silm särab, hing mul heliseb
las massimeedia möliseb
on eesti asi see
on eesti asjake

(terve see laul on tegelikult asjakohane)

Aga lootma peab. Ehk hakkab Volgi omaaegne manamine “Aru pähe!” viimaks mõjuma. Või nagu punklaulupeol öeldi: lollus peab minema välja, tarkus peab tulema sisse.

Head ja paremat meile kõigile!

Ermmm…. ERM

28. detsember 2016

Kolleegid TLÜ-st korraldasid aastalõpu-väljasõiduseminari raames külastuse ka uude muuseumi Raadil, kus toimus poolteist tundi ringkäiku kohaliku giidi juhtimisel.

Ehitis on uhke, asukoht ka hästi valitud. Ent kui püsiekspositsioonini jõudsime, hakkasid kuklas kummitama kolm ameerika keele tähte: W, T ja F.  See ajaline teekond eelajaloost tänasesse oli nii plastikust kui olla saab. Üksikuid erandeid oli – vahva stend oli omaaegsetest protestisärkidest (“Fosforiit? Tänan, ei!” ja eriti “Kui on hüva pärituul, lendab vene nagu kuul”).

Kurikuulus tükkideks lendav Maarja on seal ka alles, ehkki jalaga teda enam lüüa ei saa. Objekti nimi “Reformatsioon” aga kõlab endiselt sama adekvaatselt kui teha installatsioon sääsetapust ja nimetada see “Laulvaks revolutsiooniks” – põhjendusega, et ju Heinz Valk omal ajal kõnet pidades ikka mõne sääse maha lõi… Kui taas filmidest paralleele otsida, siis ajuti meenus selle ajarännaku juures “Demolition Mani” vägivallasaal ja kohati paraku ka Idiocracy (taas kord) ajamasin ja Chaplini juhitud natsid.

Õnneks olid ajutisemad ekspositsioonid märksa asisemad. Meelde jäid keeletuba ja põhjarahvaste teemaline näitus. Mis aga üldiselt häirima hakkas, oli multimeediumiuputus. Nagu parimatestki kommidest võib ülesöömise korral öökima hakata, nii on ka uute tehnoloogiatega – need on väga head tähelepanuvõitjad, ent kui nad peavad konkureerima mitte enam stendide ja paberite, vaid teineteisega, on tulemuseks lihtsalt väsitav virrvarr. Pealegi kipub ka siin rakenduma printsiip, mida kipub nägema uuemate arvutimängude juures – mida värvilisem ja siputavam, seda sisutühjem.  Märksa mõistlikum oleks pool praegusest interaktiivsusest ära jätta ja lasta allesjäävatel paremini esile tõusta.

Oli hea asi ära näha. Aga “Eesti rahva muuseumi” nime väljateenimiseks oleks vaja veel pingutada.

Sümpaatne

25. detsember 2016

Õpilaste käest pühadetervitusi saada on alati tore. Seekord aga tuli üks natuke üllatav. Nimelt saatis (küll neutraalses, “pühade” vormis) kristlasest õppejõule tervituse muslimist eelmise aasta tudeng.

Äkki polegi see maailm veel päris lolliks läinud.

Ahjaa, lugejaile ka häid jõule! 🙂

Humble Bundle

2. detsember 2016

O’Reilly kirjastus on vahva liigutuse teinud – võib maksta ühest mõnekümne dollarini ja saada pundi klassikalisi Unixi, Linuxi ja üldisema süsteemihalduse “kapsaid” (seekord küll e-raamatuna). Ja võib valida, millele enda raha suunata. Natuke meenutab omaaegset eestlaste filmimüügiportaali, kust sai “Detsembrikuumus” ostetud.

Kolledži “opossumitele” (kolleeg Offfi terminit kasutades) väga soovitav lektüür.  Kakk juba tegi diili ära.

Kirju maailm

2. detsember 2016

Läksin TLÜ-sse eesti teaduskeele konverentsi kuulama. Maja ees rattaparklas seisis ratas suure kirjaga “Stop EKRE before abortion becomes illegal!”.

Selle poolest ongi hea aeg-ajalt TLÜ-s käia. Muidu võib enda mulli kinni jääda ja unustada, kui huvitavaid eksemplare Issanda zoopark sisaldab.

Huvitav tähelepanek: kummalisel kombel ei ole gender studies Tallinna ülikooli segregeeritud tualettruumidesse veel jõudnud. Pissuaaripurustajad, kuhu te jäänud olete?

Pärastlõuna raamatutega

29. november 2016

Kriso tegi musta reede allahindlust – nii suurt raamatukasti pole ma sealt enne tellinudki.

Esimesena võtsin ette praeguse hiti, Houellenbecqi “Alistumise”. Ja enne ära ei pannud, kui läbi sai (õnneks on lugemiskiirus jäänud suht samaks, ehkki juba mõnda aega tuleb lugeda prillidega). Põrutav raamat üsna mitmes mõttes.

Kui läbi sai, tuli sellest kolakast hetk toibuda. Ega see ometi päriselt ei ole…?

Siis avasin sama partiiga tulnud 2017. aasta Tolkieni kalendri. Ilus asi, enamuses vanameistri enda joonistatud piltidega. Ja kalendri tähtpäevarubriigist vaatab uhkelt vastu Eid al-Adha.