Kaks märki

21. märts 2017

Esimene…

TTÜ IT Kolledž

… ja teine.
Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik

 

Märgiline värk.  Muuhulgas on ka ühe poole sõnaõigus samal tasemel.

Saame eurooplasteks

13. märts 2017

Juba aastaid tagasi Lääne-Euroopas konverentsidel käies sai sealses linnapildis pandud imeks kohalike ülekasvanud lapsukeste tegevust, kes värvišablooni abil avalikesse kohtadesse seintele lollakaid loosungeid tekitasid.  Mõtlesin veel, et inimestel on ilmselt hea elujärg, aga mõtestatust elus eriti pole ja seetõttu peab endale ise probleeme välja mõtlema (ehk kõige äärmuslikum näide sedalaadi heast elust lolliksminekust oli omaaegne RAF ehk Rote Armee Fraktion  Lääne-Saksamaal).

Nüüd on siis meil ka üha enam näha neidsamu lollakaid šablooniloosungeid – isegi Nõmme vahel, kus grafitit muidu suhteliselt vähem on.  Võtame siis positiivselt, Euroopa on viimaks siia jõudnud. 🙂  Tahaks ainult loota, et värvipihusti asemele millalgi H&K MP5 ei teki.

Uus nähtus

6. märts 2017

Lõppenud Eesti Laulul toimus üks tõsisem tabumurdmine. Reeglina on igasugused pila- ja naljavennad seni tundnud, et tõsiste haiguste üle pole sobiv nalja heita. Kodanikud Sepp ja Avandi heitsid seekord ikka korralikult.

Olgu – eeldagem apsakat teadliku mõnituse asemel (väheusutav, aga võimalik) – kodanikud tahtsid heita nalja tänapäevaste “polkovniku leskede” üle, kes endale uusi ja moodsaid haigusi külge mõtlevad. Praeguses eesti meediapildis on tõesti kõikvõimalikud toitumisnõustajad kõvad tegijad (kogu muu šarlatanidekamba seas).

Natuke koolis käinud inimestena aga oleksid naljamehed pidanud mõikama, et “polkovniku leskede” olemasolu ei muuda haigust olematuks. Tsöliaakia võib vale dieedi korral tappa ning üks suurimaid riskitegureid on heauskselt vale asja sissesöömine (ja seda juhtub enamasti just väljas käies).  Selles mõttes said siinkohal kolaka nii haiged ise kui ka toitlustajad.

Lisaks veel rahaline aspekt – toidutalumatused panevad rahakotile tuntava põntsu ning paraku on mõnel asjakohasel üritusel käies jäänud mulje, et päris paljudel selle probleemiga inimestel ei ole majanduslik seis kiita. See “uus kallis restoran” oli nende inimeste jaoks ilmselt samalaadne lärtsakas keset nägemist nagu “kui rahval pole leiba, söögu kooke” kunagi Prantsusmaal.

Tegelikult aga näib kogu asi sümptomaatiline. Loovinimesed, kes rakendavad end ideoloogiavankri ette, on ennegi selle eest maksnud loovuse kaotamisega – härrad A ja S ei ole siin üldse erandid.

Nii et poisid – võtke järgmine kord vähktõbi ja AIDS ka ette.

Paar sündijuppi

12. veebruar 2017

… said vahepeal Tuubi üles pandud. Paar inimest on küsinud, sealt saab igaüks huvi korral ligi.

Jälle laulumäng

12. veebruar 2017

No oli laulumäng jah see Eesti Laulu poolfinaal. Päris mitmed inimesed mängisid laulmist, teised mängisid laulukirjutamist ka. Selles mõttes oli Elina Netšajeva saatejuhiks panemine ikka fopaa küll – võrdlusmoment läks liiga koledaks…

Oli paar hästi produtseeritud lugu (kõrva jäi Peter Gabrieli meenutav “Hurricane”, kahjuks laulja polnud Peter), Lenna oma oli ilmselt Vanilla Ninja vana rasva pealt tehtud ja teistest selles mõttes kõvasti üle. Head lauljat arvestades on see sellest poolfinaalist ilmselt ainus, millega Euroopas häbi ei hakkaks – samas laul ise oli üsna väheütlev (pretensioonikast tekstist hoolimata). Eelmise aasta Jüri Pootsmanni loo tiim oli laulus paar nooti ära muutnud ja nüüd Elina Borni laulma pannud, Jüri laul oli aga kindlasti parem.

Eestikeelseid lugusid oli kõigest (või isegi?) kaks. Ivo Linna ja Supernova on endiselt mõnusad, aga kahjuks esinesid praeguses seisus selgelt valel üritusel. Ja “kosmonautidel” oli nutusest pealkirjast hoolimata täiesti savi.

Tuleb loota, et teine poolfinaal on natukenegi parem.

APDEIT 18.02. Kahjuks oli teine poolfinaal veel nõrgem. Olid mitmed normaalsed lauljad suht olematute lauludega (oli tunne, nagu oleks laulud siitmaalt otsa saanud. Mitme tuntud nime lugu oli nagu vanaksläinud kartulisalat – täis kunagiste heade asjade äratuntavaid tükikesi, mis nüüd aga enam süüa ei sünni) ning paar teatava potentsiaaliga lugu, mis aga olid esitatud pehmelt öeldes nõrgalt. Saatke Lenna Kiievisse, poleks vähemalt väga piinlik.

Kingime teile järelmaksu

11. veebruar 2017

Eesti mobiilsideturul käib juba pikka aega löömine kolme suure pakkuja vahel. Kakk on olnud neist ühe klient algusest peale ning aeg-ajalt käivad teised kaks üritamas klienti üle lüüa. Äri on äri ning küsida võib, enamasti saab need inimesed ka viisakalt ära kuulatud (teevad oma tööd ju). Viimasel ajal on silma hakanud aga üks tõsiselt pahandav asi.

Helistab firma X. Pakub häid tariife ja kui kohe tulemust ei saa, hakkab rääkima “tasuta nutitelefonist”, mille kaubale peale saavat. Paar korda on pakkumine pärast meili peale saadetud ja sealt muidugi selgub, et tegelikult pakutakse sissemakseta järelmaksu – telefonil on küll natuke soodsam hind kui letilt ostes, kuid absoluutse enamuse lõpphinnast maksab “kingituse” saaja rõõmsalt kinni (ja tagasikäiku anda on keeruline, kuna paariaastane leping on juba kaelas).  Kurb on see, et tean päris mitut inimest, kes niimoodi enda küllalt tagasihoidlikust sissetulekust “tasuta” nutiseadet takkajärgi kinni taovad.

Daamid ja härrad, teie ärimudel lõhnab… kummaliselt.  Lõpetage ära.

Ettevõtluskontost

21. jaanuar 2017

Eesti riigiisad on käinud välja idee luua süsteem, kus väikeettevõtjad võivad endale luua ettevõtluskonto, kuhu kantavast rahast läheb automaatselt 20% maksudeks ning mingit paberimajandust ei ole vaja.

Ühelt poolt on see tänuväärt mõte. Mida enam inimesi valib kala asemel õnge, seda parem. Mustalt tegemist võiks vähemaks jääda ning mõnigi tegelane, kes paberimäärimist ei salli, hakkab ehk põhitöö kõrvalt ka mikroettevõtjaks.

Teiselt poolt on paraku jäetud märkamata, et kuluvaba ettevõtlust ei ole olemas. Ka “peaga töötajatel” on vaja töövahendeid – õpetaja vajab paberit ja kirjutusvahendeid,  börsikonsultant vajab (enamasti tasulist) ligipääsu erinevatele infoteenustele jne. Ja “itti” vajavad ilmselt tänapäeval kõik. Füüsilise töö  puhul on asi kordades hullem – ja paraku on Eestis maapiirkondade väikeettevõtjad vist pigem selle rubriigi omad.

Seega praegu jäetakse kulud rahumeeli kõik ettevõtja kanda (käibemaksust ei vabasta ju keegi), makse kooritakse aga täie raha eest. Natuke meenutab suure ja väikese Peetri lugu – “Algul sööme sinu leivakoti tühjaks, pärast sööb igaüks enda oma.”

Seega jääb Kakk vähemalt esialgu FIE-ks edasi (põhitöö kõrvalt muidugi). Loodetavasti ei hakata seda ettevõtlusvormi veelgi enam kottima kui seda seni tehtud on.

Nuttev siil ja öökiv kilpkonn

14. jaanuar 2017

Eile avaldati siis suure käraga “Eesti uus visuaalne identiteet”.

Põhiline tulemus tundub olema tõestus sellest, et mingil osal Eesti (enda arust) elitaarsemast seltskonnast on reaalsustajuga päris kehvad lood. Riik ei ole kaup, et teda peaks turustama, riigil on sümbolid – ja Eesti omad lipu, vapi ja rahvussümboolika näol ei ole üldse halvad. See, et mõni omast-arust-tegija räägib “rukkilillepurust” põlastavalt, on tema probleem, mitte riigi oma. Küll aga on riigi probleem, kui keegi tema nimel mõttetul viisil hunniku raha huugama paneb.

Kui keegi teeb Suurt Kunsti, mida mõistab vaid käputäis asjassepühendatuid, on see igati tore – seni, kuni seda ei pea lihtinimesed üüratu rahaga kinni maksma. Kui aga oma riigi sümbolitest saab aru vaid käputäis, siis on midagi väga valesti läinud (pealkirjas toodud epiteedid on vaid mõned neist, millega rahvasuu on juba jõudnud uut märki – või siis seda n.ö. malli, mida peamiselt promoti – “õnnistada”). Praegu on saavutatud üks sisuline tulemus, uue kirjastiili väljatöötamine. Iseenesest kena asi, aga ei maksa kaugeltki nii palju. Ja Eestiga puudub absoluutselt igasugune seos (isegi Aino on nimena pigem soome päritolu).

Tegelikult on sarnaselt mõne aasta taguse fooliumrevolutsiooniga selle triangli suurimaks väljundiks hoopis netimeemid (eriti vinge on Priit Pärna omaaegse kuulsa karikatuuri “Sitta kah!” uusversioon, kus lendavat Eesti siluetti asendab toosama nuttev siil ning lisaks on hobusel kiri “Rail Baltica”).

Kõige veidram on see, et sama reha peale astutakse teistkordselt – kogu trall Onia ümber polnudki ju nii ammu. Paneks siia lõppu ühe versiooni tollasest märgist, mille päritolu kahjuks enam ei mäleta (kui autor näeb, andku teada – panen viite juurde!), aga mis on täpne hinnang nii tollase kui ka uue märgi kohta, nii tulemuse kui esitamisviisi osas.

 

Eesti märk: Täitsa p...

Ninad ja kõrvad

12. jaanuar 2017

Kaku ristipoeg Markus olla eile oma emalt (kes armastab luuletusi kirjutada) küsinud, et miks too temast ei ole kunagi luuletust teinud. Ristiisa sai asjast kuulda ja pani kirja sellise:

Muudkui pärib meie Markus –
miks on ainult ninas tarkus?
Miks ei ole kõrvahark
samal ajal kõrvatark?
Ninatark võib olla tont
või see loom, kel pikk on lont!

 

Tom rokib

8. jaanuar 2017

Vaatasin hiljuti ära 2012. aastal samanimelise Broadway muusikali põhjal tehtud filmi “Rock of Ages”. Iseenesest vahva ekskurss kaheksakümnendate USA lääneranniku rokiellu ja muidugi suur hitiparaad, aga filmina samal tasemel vana-aastaõhtul taasnäidatud ABBA filmiga – põhirõhk on muusikal, lugu on sinna suht teisejärgulisena külge traageldatud.  Aga selle filmi päästab üks mees – Tom Cruise.

Omal ajal sai siin kommenteeritud “Viimast samuraid” ja seda, kui hästi oli Tom endale jaapani mõõga kätte treeninud. “Võimatu missiooni” seerias istus tal tulirelv sama hästi käes ning ka käsivõitlusstseenid ei olnud viletsad. Ja siin filmis on tõsiselt treenitud lauluhäält (väidetavalt laulavad kõik peaosatäitjad ise!) – igatahes on kommentaatorid teda võrrelnud täiesti teenitult Axl Rose’i, Bret Michaelsi ja Jim Morrisoniga (OK, Axli parimate päevade vastu siiski ei saa). Aga et üks näitleja suudab sellist häält teha, on kõva saavutus. Tuubist leiab ilmselt kahe parima numbrina “Wanted Dead or Alive” ja “Pour Some Sugar on Me”. Lisaks on Stacee Jaxx filmis tõeliselt äge karakter (välimus on suuresti vist hoopis Anthony Kiediselt laenatud, kuigi kaabu ja pearäti kombinatsioon on selgelt Bret Michaelsi oma) – ei tea, kas Tom pidi ka tinapanemist treenima, aga aura on aus. 🙂

Muhe ajaviitefilm (tegelikult kulub ära mainida ka tõsist rokipaaviani Hey Man’i), aga Tom Cruise väärib korralikku thumbs up’i.