Paigaldasin ühe kursuse ettevalmistamisel katsetuste tegemiseks ITK lauaarvutisse Windows 7 Professionali (legaalselt muidugi, ITK hulgilitsentsiga). VirtualBoxi alla, nii on sellest hiljem lihtsam lahti saada. Enne installi algust visati nagu ikka ette kasutustingimused.
Esmamulje tingimustest oli positiivne. Selles mõttes, et firma on teinud tõesti tubli sammu selle poole, et tavaline haritum inimene tema tarkvara kasutustingimustest aru saaks. Tekst on erinevalt mitmest varasemast litsentsist kõvasti arusaadavam. Tõsi, lõpu poole kippus asi ikkagi advokaadikeelseks minema, aga pilt on kokkuvõttes parem küll.
Nüüd aga sisu juurde. Tooks siin välja mõned punktid, mis vaba tarkvaraga harjunud inimesele kõige enam silma jäävad.
* Väga täpselt ja üheselt paika pandud “one copy, one computer, one user”. Kõikvõimalikud erandid (virtuaalmasinad, labaserverid, eri kettajaotised jne) on püütud välistada. Aga arvestades litsentsimudelit on see arusaadav käik.
* Lubatud kasutada kuni kahel protsessoril. Mis saab siis, kui tavaarvutite protsessorid muutuvad nelja- ja enamatuumalisteks (see võib juhtuda veel Windows 7 aktiivse turustamise perioodil)? Kirjutavad EULA ringi või nõuavad topeltraha iga arvuti pealt? PARANDUS: Nagu mks kommentaariumis ütleb, mõeldakse siin füüsilist protsessorit, mitte tuuma. Seega tuleb see punkt tavaolukorras kehtetuks tunnistada.
* Kirjastiilide (fontide) kasutamine dual-boot arvutis mõne muu süsteemi all pole lubatud. See piirang teeb arvatavasti firmale rohkem kahju kui kasu – MS kirjastiile niikuinii eraldi ei turustata, seega võiks see olla üsna hea “kasutage terviseks ja ostke meie tarkvara” lisaväärtus (natuke sinnapoole, mida Eric Raymond nimetab habemenoa mudeliks – “tasuta käepide, tasulised terad”). Paraku on MS otsustanud seda mitte kasutada ja häälestab sellega asjatundlikuma (loe: kasutustingimusi lugenud) kasutaja enese vastu.
* Ikoone, helisid ja graafilisi elemente tohib kasutada vaid mitteärilisel otstarbel ega või jagada. Jagamise osas sama märkus kui eelmises punktis, mitteärilise kasutuse nõue võib aga tekitada tegelikult üksjagu küsitavaid olukordi kõigis asutustes-firmades.
* Litsentseeritud arvutis olevaid teenuseid võib kasutada kuni 20 ühendatud välist seadet. Kuidas seda kontrollitakse? Jäiga piirangu korral võib tekitada ettenägematuid olukordi suuremas asutuses-ettevõttes.
* Kohustuslik aktiveerimine. Seda on eri allikates pekstud juba piisavalt (automaatne ühendumine Microsoftiga püsiühenduse korral, saadetava info iseloom), aga mainiks selle ikkagi ära.
* Kohustuslik nn valideerimine. Eelmise jätk veel jõhkramal moel. Firma jätab endale õiguse tuhnida sinu arvutis ja jälgida, et sinna midagi “ebaseaduslikku” pole ilmunud. Firmal on õigus ise “parandada” ja eemaldada kõik talle ebasobivad asjad. Sama asi on kirjas ka firmapõhiste internetiteenuste kohta.
* Tarkvara uuendamine ja lisamine on lubatud vaid MS ja autoriseeritud pakkujate poolt. Mõnes mõttes arusaadav, kuid välistab täiesti enamikus Linuxi distrodes kasutatava kolmanda osapoole varamute süsteemi (võimalik, et see on kinnise koodi puhul ka vältimatu probleem). Näide: Skype puudub Ubuntu ametlikust varamust – aga käsitsi installi asemel saab selle ilusti kätte Medibuntust.
* Tarkvaraga kaasa tulevaid internetiteenuseid võib firma iga kell muuta ja ära kaotada. Arusaadav – samad õigused on ka vaba tarkvara puhul. Erinevus on selles, et Windowsi puhul ei ole eriti võimalik pakkuda alternatiive.
* DRM ehk nn Digital Rights Management. Jällegi lõpmatuseni kedratud teema. Kolmanda osapoole sisutootjad võivad nõuda DRMi “uuendamist” ehk siis täiendavate kitsenduste paigaldamist.
* Media Centeri infrapunasaatja/vastuvõtja püsivara (firmware) võib uuendada automaatselt. Natuke muidugi konspiratsiooniteooria kanti kisub, aga soovi korral võib siia mõelda üht-teist huvitavat juurde.
* Firmal on õigus jagada arvutitest laekunud infot teiste firmadega, et “nood saaks oma tooteid paremini Windowsiga ühildada”. Eriti huvitav punkt on “search suggestion information” ehk otsisoovitused, mis paraku sõltuvad üsna otseselt antavatest päringutest.
* Seda tarkvara ei müüda, vaid litsentseeritakse. Windows XP-st alguse saanud paradigmamuutus (Licensing v6), mis vähendab tublisti kasutaja õigusi.
* Ei tohi üritada mööda minna tarkvara tehnilistest piirangutest. Mida iganes see siis tähendab (“see on sitt küll, aga MEIE sitt!”).
* Tarkvara komponente ei tohi kasutada rakenduste käivitamiseks, mis sellel tarkvaral ei tööta. Huvitav võrdlus – WINE võimaldab Linuxil käivitada Windowsi tarkvara, niisiis on tegu just samalaadse olukorraga (kuna Windowsi rakendused Linuxil otse ei tööta).
* Aktiveerimise geograafilised regioonipiirangud – aktiveerimine on võimalik ainult selleks ettenähtud geograafilises piirkonnas.
* Firma võib kontrollida kaupmehe käest, kas sa ikka tõesti ostsid tema käest tarkvara.
* Kahjunõue on piiratud tarkvara maksumusega. Mis saab olukorras, kus eespool kirjeldatud sekkumise tulemusena süsteem ära rikutakse? Piiratud garantii sätestab, et firma “parandab tarkvara tasuta”, kuid kõige hullema juhtumi korral (parandused tegid asja hullemaks ja/või hävitasid andmeid) piirdub firma vastutus Windowsi hinna tagasimaksmisega.
Nii et päris huvitav lugemine oli. Nagu oleks ajamasinaga Nõukogude Liidus ekskursioonil käinud.
Lõpuks veel – nagu allikad kinnitavad, jätkab Windowsi paigaldusprotsess endiselt teiste OS-ide kõrvaldamist arvuti buutsektorist. Seega aksioom “kõige lollim süsteem paigaldatakse esimesena” kehtib endiselt.
