Märksa parem

15. juuli 2019

Eelmisel aastal sai siin jorisetud teemal “kuidas ei tohiks ühe avaliku teenuse veebilehte teha“.

Sel suvel vaja jälle laagerdama minna ja jälle mere taha – sedakorda Saaremaale. Sealset piletimajandust korraldab praamid.ee veebileht. Oeh, kas jälle…?

Aga üllatus-üllatus: kõik töötas veatult.  Asukohad olid loogilised, vaikimisi suund oli mandrilt saarele ja kaheotsapileti tegemine lihtne, saabunud kinnituskiri oli mõistlik ning selle sabas olid nii PDF-vormingus piletid kui ka vastav kalendrisündmus.  Kuna autos sõitjate arvu lõplikult veel ei tea, siis ehk peab ka pileti hilisema muutmise ära proovima – aga senine kogemus laseb küll arvata, et ka sellega peaks hakkama saama.

Seega soovitus Kihnu Veeteede veebiseppadele: uurige välja, kes praamid.ee tegi. Minge sinna praktikale.

“Sitasitik, heinaritsik”

15. juuli 2019

… “need on kanged lendama. Rohkem sõnu ma ei oska, hakkan jälle otsast peale. Sitasitik, heinaritsik…”

See lastelaul tuli meelde, kui juhtusin eile juhuslikult autoraadiost seda saadet kuulama. Meelega enam ammu sinna peale ei keera, aga kuna nüüd kõrvu jäi, siis imestaks: kui kaua võib ühe kõne ümber rumalusi heietada?

Kokkuvõtlikult seega:
* laulupidu oli kõigist vasakpoolikute punnitustest hoolimata ilus
* Tõnis Lukase kõne oli asjalik
* enamik eesti ajakirjandust on endiselt ebaintelligentne, pugejalik ja kõvasti vasakule kaldu.

Microsofti kasutustingimused

8. juuli 2019

Seoses hiljutise uuendamisega sai nüüd ka ette võetud uued Microsofti kasutustingimused – näiteks privaatsust puudutav osa on saadaval ka päris viisakas eesti keeles. Hirmus kahju ainult, et väga suur osa kasutajaid seda kunagi ei loe (või kui loebki, on juba Google’i ja FB poolt nii juhmiks dresseeritud, et asja padutotalitaarne olemus kõrvust mööda libiseb). Paar pisikest refereeringut siiski:
* enamiku firma teenuste tarbimiseks tuleb lubada neil andmeid koguda. Nendes kohtades, kus nõustumine on vabatahtlik, peedistatakse kasutaja nõustuma vihjega, et tema sätted “võivad kaotsi minna”.
* lisaks MS enda andmekogumisele (loe: nuhkimisele) ostetakse kasutajate infot ka “andmemaakleritelt”. Mida iganes siin siis ka mõeldakse (FB? Google? Equifax ja teised selletaolised? Onu Sam?).
* huvitavamate kogutavate andmete seas on näiteks autentimisandmed (paroolid – ja ilmselt mitte üksnes MS teenuste omad), makseandmed (sh krediitkaardiinfo), tellimused (sisuliselt kogu netist ostetava kraami info), veebilehitseja sirvimisajalugu, mobiiltelefoni IMEI-kood, pildid, kogu suhtevõrgustik ja palju muud. Uuemast ajast on juures näiteks hääle- ja käekirjainfo.
* veebiküpsiste blokeerimine ei ole otseselt keelatud (asi seegi), aga kasutajale antakse selgelt mõista, et seda ei peaks tegema.
* firma “käitumiskoodeksis” on paar üldarusaadavat ja mõistlikku reeglit (ära riku seadusi, ära spämmi jne), ent on ka mitmeid selliseid, mis uduse iseloomu tõttu sõltuvad advokaadi oskustest ning koos võimalike sanktsioonidega (eriti teenuste sisule ligipääsu blokeerimisega) moodustavad väga ohtliku malaka ebamugavate inimeste vaigistamiseks. Näitena võib tuua laste kahjustamise (tänapäeval loevad mõned tainad ju selleks isegi lapse keelamist!) ning muidugi kaks juba vana tuttavat: “autorikaitse” ja “vihakõne” (jutumärgid on taotluslikud).
* Microsofti kontosse tuleb selle säilimiseks sisse logida vähemalt korra kahe aasta jooksul. Esmapilgul pole just suur asi, aga see a) on selgelt häiriv liigutus muude platvormide kasutajate suhtes, kel samas võib olla aeg-ajalt vajadus MS kontot kasutada, ja b) võib tähendada “konna keetmist” ehk vastava tähtaja järk-järgulist lühendamist edaspidi. Samuti võib see mõnda inimest kallutada eelistama Windows 10 puhul kohaliku kasutajakonto asemel Microsofti kontot (esimesel juhul peaks olema natuke rohkem võimalusi nuhkimist vähendada).
* tarkvara litsents on nüüdseks puhtalt teenusepõhine. Litsentsi ülekandmine (näiteks arvuti mahamüümisel) ei ole lubatud – selgusetuks jääb, kas ostja saab kasutada olemasolevat (huvitav, mis juhtub olukorras, kus kodanik A müüb enda vana arvuti kodanik B-le ja ostab kodanik C-lt “uue vana arvuti”?).

Kindlasti on seal üht-teist põnevat veel, aga ehk praeguseks aitab. Äkki paneb selle lugemine mõne inimese mõtlema.

Laulupidu

7. juuli 2019

Seekord jäi ise kohale minemata – õppeaasta väsimus oli veel liialt sees. Sai kaks päeva telekast vaadatud.

Enne seda räägiti igasugust. Valimistsirkus ja mõned asjad veel suutsid usu sellesse üritusse kergelt kõikuma lüüa. Aga just lõppenud teleülekanne andis õnneks edasi üsna selge sõnumi: eestlased tahavad siin, sellel maalapil, ajaloo kiuste ikka veel alles jääda. Ning lauluväljakutäis rahvuslippe näitas ilmekalt, kuhu võivad igasugused “rukkilillepurust” sonijad ja muud sedasorti pooletoobised minna.  Rahva näod rääkisid väga palju.

Loodetavasti aitab see positiivne laeng ka järgnevatele eri ilmakaartest laekuvatele lollustele vastu seista.

Üks tsitaat

7. juuli 2019

… mis jällegi kisub tänapäeva kontekstis prohvetikuks. Enda “Muhulaste imelikes juhtumistes Tallinna juubelilaulupeol” kirjutas Juhan Smuul 1967. (!) aastal nii:

“Solvunuid palutakse koguneda laululava taha!”
Need sõnad jäid kuidagi õhku rippuma ja tekitasid kuulajates hämmastust.
“Mis solvunud?”
“Kes nad on?”
“Mis rajoonist?”
“Ju midagi segamini läks!”
“Sellest koorist pole siiani kuulda olnud.”
“Nähtavasti eksitus.”

Nii arutati ümberringi. Kuid see polnud eksitus. Uus koor ilmus lavale. Meie kolm sõpra olid liiga kau­gel, et eraldada üksikuid nägusid, üksikuid häälte­rühmi. Aga üldpildis jättis see väike koor sünge mulje.

Teadustaja astus mikrofoni ette:

“Esineb (ta võttis taskust pika pabeririba) EN Kir­janike Liidu, EN Heliloojate liidu, EN Arhitektide Liidu, Eesti NSV Teatriühingu, EN Kunstnike Liidu ja Organiseerimatute Vabakutseliste Liiga Solvunute Sektsioonide ühendkoor.”
/ … /
“Koori juhatab,” ütles teadustaja, “John Mürk­-Trumm.”
John Mürk-Trumm ilmus lavale, kandes oma õlga­del au, vastutust ja ülimalt solvunu saatust.
/ … /
“Koor esitab kaks laulu. Esimeseks kuuleme Mürk­-Trummi “VAJA VANGI ON PANNA SEE MEES”.
Bassid, baritonid, aldid, tenorid, üldse — kõik hää­led vedasid ühetoonilist viisi nagu ikkes härjad. Tek­kis mulje, et jalge all on nätske savi; ees — sügisene soo; pea kohal — tinane taevas.

Oberblenderführer 2019

30. juuni 2019

Eelmise aasta blenderdamine läks ajastuselt väga täppi – just täna hommikul läks smuutisse sügavkülmast võetud viimane karbilõpp maasikamoosi. Nii et tänaseks tuli taas undamine ja nõidumine (blenderiga) ette võtta – enne tuli muidugi Nõmme turult kaks kasti maasikaid koju lohistada.  Aga kõik läks edukalt. Külmikusse jäi veel veidi vaba ruumi, nii et ilmselt tasub lähipäevil natuke juurde tuua – aga üldiselt on üks smuutide põhikomponente terveks talvehooajaks olemas.

Windowsi uuendamas

30. juuni 2019

Kõlab muidugi surnud hobuse peksmisena, aga siiski…  Viimastel päevadel uuendasin kahes lauaarvutis (mõlemad dualbuudis) Windows 10 värskeima, sellekevadise versiooni peale (kuna tekkis vajadus natuke MS Office’it seletada). Mõlemal juhul olid muljed suht ühesugused:
* Et pikka aega kasutamata seisnud süsteemi (no endiselt ei ole Windowsile eriti rakendust leidnud – isegi mängimine käib Linuxis) värskendamine võtab suure hulga allalaaditavate uuenduste tõttu aega, on arusaadav. Windows aga ei ole siiamaani õppinud seda aega adekvaatselt mõõtma ja näitama. 20-minutised “Restarting, do not turn off your computer!”-kirjad, kaootiliselt käituvad edenemisnäidikud ja muu selline on Windows 10-t iseloomustanud algusest saati ning paranemist ei paista kusagilt.
* Ühe arvuti uuendamine võttis kaks õhtupoolikut ehk sisuliselt ühe tööpäeva (sisuliselt tähendas kõrval teises arvutis aja parajakstegemist, kuna ei võinud iial teada, millal aparaat jälle taaskäivituda tahab – edenemisnäidiku peale loota ei tasu).  Linuxeid ei ole vist kunagi pidanud uuendama kauem kui tund (hoolimata uuenduste hulgast) ning üks restart on maksimum.
* Vajaminevate restartimiste arv näib olevat veidi vähenenud, ent on ikka liiga suur.
* Sellekevadise uuenduse paigaldamine õnnestus vist mõlemas arvutis kolmandal katsel. Failed to install…  Kusjuures see teade tuli pärast tundidepikkust üritamist (Preparing to install updates).
* Kui uuendus lõpuks peale sai, oli GRUBi alglaadur katki ja tuli taastada.

Seega Windowsi kasutamist iseloomustab Kakk endiselt fraasiga “Jube hea tunne tekib, kui saad järele jätta.”

Kolm on kohtu seadus

29. juuni 2019

Tuleb veel kord sellele härrale viidata (ja tunnustada ERRi selle avaldamise eest). Seekord on keskkonnateemaline vaade, aga taas kord on seal rida häid viiteid (mh viide Roger Scrutoni 2015. aasta artiklile ülikoolide kohta) ja muhedaid ütlemisi ka.

Huvitav lugemine

27. juuni 2019

Collin Cleary, “What is the Metaphysics of the Left?” (1. osa ja 2. osa).

Sel veebilehel ilmub seda ja teist – mõni lugu asjalikum ja teine vähem. Ka siin võiks ehk mõne punkti üle arutleda/vaielda, aga üldise pildina üsna väga adekvaatne. Päris täppi on esimese osa viis põhiteemat  (ehkki mõnes kohas võiks mõne asja üle taas arutleda, on väga hästi välja toodud iseenesest asiste algideede kuritegeliku lolluseni ülevõlliajamine) ning manipulatsioonide loend teise osa keskel. Kokkuvõttes jõuab suhteliselt samasse kohta välja kui mitmed siin varem viidatud raamatud (näiteks Scrutoni oma).

Eriti kohane on see aga  tänase uudise kontekstis.

Lõpuaktus

26. juuni 2019

Sai käidud lõpuaktusel – esmakordselt siis mitte enam kolledži, vaid TTÜ IT teaduskonna omal (tegelikult oli see nii juba eelmisel aastal, aga siis jätsin minemata).  Ühelt poolt oli tavapärane tore tunne näha neid tegelasi, kes justkui alles sisse astusid, juba pabereid kätte saamas. Paar jüngrit käisid aitäh ka ütlemas. Ja paras pauk kalendriga pähe saada oli kohata üht grupi- ja üht klassiõde – mõlemal lapsed diplomit vastu võtmas… Ning väga vahva lõpukõne pidas kolledži lõpetaja Edgar Tereping.

Samas muidugi ei ole päris enam see, mis “iseseisvuse ajal”. Asi on läinud kombinaadiks, nii suure hulga inimeste puhul tuleks teha eraldi aktused ka erialade või vähemalt erialagruppide lõikes. Praegu käis diplomite kätteandmine nagu konveieril ikka väga pikka aega – karta on, et olla number 152 selles jorus (kokku oli üle kahesaja lõpetaja) ei ole päris selline kogemus, nagu see sündmus eeldaks.

Aga ehk suurim möödalaskmine istus alguses mõnda aega ekraani peal (tõsi, hiljem parandati see jooksvalt ära, enam-vähem õigeks; pildi kvaliteet sai kahjuks kiiruga tehes kehv, aga vähemalt on tekst loetav):

seinapilt

Ehk siis meie diplomid olid inglise keeles külmalt kutseka omadeks tehtud. Ausalt öeldes oli see mõnevõrra häbematu nii lõpetajate kui ka laval lõpetajaid õnnitlenud prodekaani, kolledži direktori ja omaaegse esimese rektori Kalle Tammemäe suhtes. Veidi väiksema märkusena tuleks teha soovitus küsida inimeste käest enne üle, kuidas nad enda nime hääldavad (eriti mitte-eestlaste puhul).

Aga vähemalt on uus ports “itikaid” jälle välja lastud. 🙂