Veel töövõimereformist

8. juuli 2014

Mida enam selle ümber keerutatakse, seda arusaamatumaks asi keerab. Nimelt see, et Tartu linnapeaks ei saanud ju omal ajal ikka päris kõvapäine kodanik saada… Ent mida aeg edasi, seda imelikumaks ministri-isanda jutt läheb.

Valitsus üritab jätta muljet, nagu oleks asja mõte praegu tööturult eemale jäänud puuetega inimeste tööleaitamine (OK, ka see protsess jätab pigem mulje kaitstud töökohtade loomisest äpuvõitu ametnikele, aga see selleks) ja ebaõigelt määratud puuete hulga vähendamine. Ent mis saab neist, kel on a) tõenäoliselt eluaegse mõjuga puue (suur osa kurte ja pimedaid inimesi, samuti suurem osa ratastoolikasutajaid ja muid liikumispuudega inimesi) ning  b) kes on puudest hoolimata suutnud ühiskondlikust kadalipust läbi murda ja endale ühiskonnas mingisuguse koha välja võidelda? Kas näiteks 1200 eurot teeniv ratastoolikasutaja on nüüdseks mingi ime läbi puudest vabanenud ja tema paarisajaeurone toetus (seni pensioniks nimetatu) on õigustamatu? Hoolimata sellest, et väga paljude puuete korral on siililegi selge, et ühiskondlik funktsioneerimine on võimalik vaid märkimisväärsete lisakulude abil – või on asja eesmärk lasta see ratastoolis kodanik läbi terve vahmiili valideerijate, konsulteerijate ja rehabiliteerijate, et lõpuks oleks järeldus käes (“jah tõepoolest, see inimene pole vahepeal imekombel käima hakanud”) ja asjaosalised saaks ausalt enda rulli kätte…?

Huvitav, kui kõvapäine peab mõni asjapulk olema, et mitte taibata:  kui inimesel on valida, kas võtta 600-eurone palk ja 280-eurone pension või 800-eurone palk, siis ilmselt valib ta esimese. See tähendab kas a) töötamist madalama kvalifikatsiooniga ametis kui inimese võimed lubaks, b) töötamist väiksema töökoormusega kui inimese võimed lubaks, c) töötamist osaliselt ümbrikupalgaga või d) mingit muud “loomingulist” skeemi.

Otsustajatest on nagu muuseas mööda läinud ka asjaolu, et suur enamik fiktiivseid puudeid ääremaadel on tegelikult pikaajalise nõrgamõistusliku regionaalpoliitika tulemus.  Kui ikka Kükametsa perearsti juurde tuleb muidu ontlik inimene, kellel on kaks väikest last, aga  pole tööd (kuna kohapeal seda lihtsalt enam ei leidu) ega ka võimalust mujale kolida (kuna tema “karu sealsamuseski” asuva eluaseme eest ei ole võimalik niigi palju saada, et mõnes “tsiviliseeritumas” piirkonnas üht tuba osta), siis valib arst ilmselt kahest halvast vähem halva ja organiseerib inimese grupi peale.  Ühes normaalses Euroopa riigis ei tohiks sellist olukorda üldse tekkida – aga kui keegi tõesti usub, et mainitud inimese probleemid lahenevad abiraha äravõtmisega, siis on uskuja kõrvade vahel midagi katki läinud.

Kogu jama oleks olnud olemata, kui otsustajatel oleks mõne aja eest olnud nii palju selgroogu, et öelda “Olgu, see asi läks metsa, teeme uuesti”.  Kahjuks aga ei olnud ning väga tõenäoliselt saab lõpptulemusest suurekaliibriline haisupomm, mis justlõppenud laulupeoga taastekkinud pisikese uhkuse Eesti riigi üle taas täiega õhku laseb.

Mõnel võiks häbi olla. Täitsa tõsiselt.

Gena sõitis Kreetale

7. juuli 2014

Näh, mis seal uurida on…

Kreeta on vene turiste täis – mõni ime, et ka krokodill Gena loomaaiast puhkuse võttis ja sinna Rethymno kanti suvitama läks.

Nüüd ootame järgmist uudist sellest, kuidas Agios Nikolaoses kohati veidrat karvast ja suurte kõrvadega tegelinskit…

Kreeta, 3

29. juuni 2014

25.06

Esimene tööpäev. Hommikusöögiga tekkis pisike probleem – ametlikult pakuti seda alles poole kaheksast, meil aga algas jupp maad eemal kella kaheksast juba esimene sessioon. Õnneks selgus edaspidi, et tegelikult tasub alla minna juba varem. Sõime kähku ära ja lidusime Edmundiga (Birgy pidi hiljem tulema ja Andro ilmselt magas eelmise päeva veepargiskäiku ja öist vutivahtimist välja) Creta Marise poole. Esialgu oli teeleidmisega jupp tegu ja rannast minnes saime tublisti orienteeruda – samas oli seal kõndimiseks parem tee kui peatänava pisikestest plaatidest sillutis.

Jäime esimesse sessiooni siiski hiljaks – õnneks näib, et sel konverentsil on üldine õhkkond üsna relax. Pole probleemi, mis seljas on või kui täpselt sessioonile lähed. Siiski oli natuke kahju – parajasti käimasolnud lugu oli päris huvitav, järgmine ka. Ning ka järgnev sessioon oli hea. Ette rutates aga tundus, et need jäidki ühtedeks kõige asjalikumateks. Vahepeal vahetasime Edmundiga asukohta ja kõndisime Marise hoonesse, mis oli meie hotellile lähemal – seega sealsetest sessioonidest oli kodutee lühem. Seetõttu paningi peale kolmandat sessiooni neljandast poppi ja läksin tagasi hotelli enda ettekannet ette valmistama.

26.06

Meie peamine tööpäev – kella kümnest oli Birgy juhitud sessioon ja Edmundi ettekanne ning kella neljast minu oma. Hommikuse töölemarsi tegime kolmekesi Edmundi ja Androga mööda peatänavat ja läksime natuke liiga kaugele, kõige otsema kodutee leidsime üles alles õhtupoolikul tagasi minnes. Sain enda jutu slaidid viimaks siiski õigeaegselt valmis… Edmund alustas veidi kobamisi, aga siis arutles kuulajatega ladusalt ja asi võeti hästi vastu. Birgy tundis end aga halvasti ja läks peale sessiooni hotelli tagasi.

Birgy ja minu lugu läks tegelikult valesse teemasse – õppimise ja koostöö asemel oleks see pidanud olema turvateema all. Nüüd aga tulid kuulama peamiselt pedagoogid, kellel õnnestus olemine päris korralikult jahedaks ehmatada. Aga jutt võeti hästi vastu – võib-olla ka seetõttu, et mõned teised ettekanded olid natuke monotoonsevõitu. Slaidid läksid nagu tavaliselt [L] SlideShare’i välja.

Õhtupoolikul oli veel HAS (ehk toosama turvateema, Human Aspects of Security) teemanõukogu koosolek – kuna varem pole sellises positsioonis olnud, siis olin kuss ja kuulasin. Väga palju targemaks ei saanud (põhiliselt arutati järgmise aasta konverentsi korraldusküsimusi), aga vähemalt inimesed nägin ära.

Tagasi hotelli minek oli seekord juba kergem – kas polnud ilm nii kuum või hakkasin juba harjuma (muidugi sundtempot ka ei olnud). Ostsin kõrvalt poest uue ploki vett (seda kulub siin kõvasti) ja läksin tagasi. Birgy oli mingi viiruse üles korjanud, aga õnneks sai sellest rohtude abil jagu. Endalgi oli olnud eelmisel õhtul imelik olemine, mida siis pidasin migreeniks – aga see võis vabalt sellesama viiruse rünnak olla.

Hea nali ka – ühe venekeelsete kirjadega reisibüroo promos “Kreeta parimat giidi”, kelle nimeks oli märgitud… Ivan Sussanin. Mine võta kinni, kas see oli must huumor või oligi sel kutil sihuke nimi. Igatahes on Venemaa ajaloost teada sellenimeline mees, kes vaenlase sõdurid metsa eksitas ja selle eest ära tapeti. Kõva giid oli. :)

27.06

Esimene öö, kui sain enam-vähem korralikult magada (ehk oli pinge ka natuke maas) ja ärkasin juba kümmekond minutit enne äratust. Hommikuks olime otsustanud takso võtta – muidu poleks jõudnud süüa ja 7.45-ks kohale. Sessiooni juhataja ei saa paraku hiljaks jääda… Rahvast oli päris palju ning üldiselt läks hästi. Ainult masinas oli Win 8 (pidi 7 olema, mida ma paremini tunnen) ja projektoriga jäin alguses natuke hätta – õnneks oli Edmund seal, kes asja ära lahendas. Aga muidu oli päris huvitav.

Konverentside viimased päevad kipuvad enamasti ära vajuma, siin oli suht samamoodi. Pärast HAS-i lõppu lendasin sisse SCSM (Social Computing and Social Media) sessiooni ja haukusin natuke ühe Brasiilia preili peale, kes paraku veidi vaieldavat juttu ajas. Üritas saavutada programmeerijate paremat tööpanust preemiamärkidega (mis on Mozilla OpenBadges’i näol juba ligi 3 aastat olemas; tagatipuks on kogu ajalooline häkkerikultuur ja hilisem vaba tarkvara liikumine olulisel määral reputatsioonipõhine – seega pole idee just kuigi uus, ehkki siin üritati asja “popi ja noortepärase” gamification’i mõistega siduda). Ja mis veel veidram, brasiillased hindasid tööpanust otseselt koodiridade arvuga (ehk siis suur hulk nadi koodi oli nende arust parem kui veidi head) – takkapihta on programmikoodi optimeerimise üheks osaks reeglina ülesande lahendamine võimalikult VÄIKESE ridade arvuga.

Haukumise kompensatsiooniks läksin pärast ettekandjaga rääkima, kommenteerisin natuke enda küsimusi ja andsin visiitkaardi – soovi korral võib ühendust võtta. Siis saab ehk neile natuke mingit asjakohast materjali saata. Kogu lugu näis olevat – rääkija ise tunnistas pärast seda ka – teise valdkonna inimeste aus eksirännak võõrasse valdkonda ja seal “kohalikele” ammu teada asjade enda jaoks uutena avastamine.  Tõele au andes on endalgi samas ämbris käidud…

Siis marssisin mööda rannapromenaadi koju ja tegin peotäie pilte (hakkasin isegi juba kuumaga harjuma). Promenaadi nurgast leidsin püha Paraskevi kabeli, mis oli täiesti inimtühi miniatuurne pühamu hulga ilusate ikoonidega. Pärast käisin Birgy soovitust järgides veel ühes peatänaval asuvas suuremas poes ja ostsin natuke nänni kaasa. Seal õnnestus kohalikel üldmuljet üksjagu parandada – esmalt anti kingitusena paar pudinat ostetule lisaks, seejärel jooksis poeonu veel tänavale järele ja tõi kassiiri poolt kassasse unustatud tassi ka ära (nänn pakiti kassas kohe kotti, mis oli ka ilus liigutus). Kena neist.

Lõpetuseks veel üks lahe detail konverentsilt – sakslanna Nina Kolb’i nimi kõlab eestlastele üpris lõbusalt. :)

28.06

Viimane päev Kreetal. Enne nelja pidi tulema buss kõrvalhotelli ette järele. Sõime hilise hommikusöögi, kükitasime tubades kuni keskpäevani, siis tuli välja kirjutada – pakid panime hoiuruumi ja istusime õues. Ehkki taevas oli vist esmakordselt näha ka pilvi ja aeg-ajalt kaeti päike kinni, oli kolmekümnekraadises kuumuses ainus variant endale vett lisaks sissevalamisele ka pähe, põue ja pükstele valada – mõneks ajaks jahutas maha.

Kokkuvõttes oli Kreeta-nädala veebilanss kaks “kuuspakki” ja kaks pudelit, seega kokku neliteist pudelit ehk 21 liitrit vett (tõsi, viimasest pudelist jäi suur osa lennujaama). Kraanivee joomine ei pidavat seal hea idee olema – aga tundub, et hotelli söögiaegadel pakutud mahlajoogid tehti rõõmsalt tollesama kraaniveega. Sidrunijoogil oli igatahes räige kloorimaitse ning “mahladel” lisaks kloorile veel kohutav üledoos aspartaami. Õhtusöögi juurde pakuti ka veini, see oli õnneks vist ilma lisanditeta (aga seda vee kombel kaanida teatavasti ei saa)…

Viimaks tuli ka buss. Tegime taas suure ringi mööda erinevaid hotelle, nüüd korjati rahvas kokku. Bussiaknast sai veel peotäie pilte teha. Lennujaam oli paras segapuder – näiteks meil Lennu-jaamas üheainsa operatsioonina tehtav pagasi kaalumine, äraandmine ja check-in tehti seal kolme eraldi tegevuse ja sabana ning “torusid” lennukisse ronimiseks seal ei tuntud, pidi mööda trappe turnima. Turvakontroll oli see-eest natuke leebem kui Tallinnas.

Seekord saime minema küllaltki õigeaegselt ning Tallinnas maandusime veidi peale kella ühtteist. Tallinnas oli mõniteist kraadi sooja ja pilves ilm, aga Kreeta ahjuatmosfääri järel oli see väga teretulnud. Ju on Kakk ikkagi selgelt parasvöötme lind.

Kreeta, 2

29. juuni 2014

23.06

Saime siis hommikul söönud ja minekule. Esmalt tiirutasime tükk aega linna vahel ja otsisime bensukat – viimaks saime tangitud (pärast selgus, et võtsime liiga palju, ehkki Edmund sõitis mägedes palju madala käiguga ja kulutas bensiini rohkem kui tavaliselt). Siis otsustas seltskond esmalt Mochose nimelise linnakese poole tüürida.

Mochos oli kümnekonna kilomeetri kaugusel ja juba jupi kõrgemal mägedes. Esmalt näis üsna väljasurnud, aga keskväljakule jõudes hakkas elu paistma – muuhulgas lehvitas kohe üks heledapäine tädi ja kutsus enda kohviku juurde parkima. Tädi osutus siin juba kümmekond aastat elavaks ukrainlannaks. Muidugi tuli kohe üht-teist osta – igaüks võttis liitri jagu kohalikku oliiviõli ja jõi miski kohvijupi (jääkohv oli päris hea). Meie Edmundiga uudistasime platsiäärset väikest kirikut ning külastasime ka kirikupoodi. Sealne müüja oli väga klassikalist inglise keelt rääkiv proua (ehk oli omal ajal Inglismaal õppinud?). Ostsime sealt siis mõned suveniirid. Aga muidu on Kreetal vene keel vaat et esimene võõrkeel – kohalike tunnustuseks tuleb aga öelda, et paljud räägivad veel inglise, saksa, hollandi jmm keeli. Turismimaa ikkagi.

Edasi üritati leida (giidi nõuandeid järgides) kusagil mägedes asuv “Homo sapiensi muuseum”. Enne aga külastasime üht mäe otsas asuvat nunnakloostrit, kuhu küll sisse ei pääsenud (me polnud nõutaval määral korrektselt riides ka), aga vaade oli uhke ja tegime pilte. Siis nägime ühes külakeses saare vanimat puud, kirjade järgi eelkristlikust ajat pärit viigipuud (tüves olid kakupesadeks parajad suured õõned). Viimaks leidsime ka muuseumi (Homo Sapiens Village) üles – see kujutas kellegi kohaliku aktivisti arusaama inimkonna ajaloost. Kümneskonnas onnis-majakeses oli siis mingi pilt inimeste elust kaugest kiviajast tänaseni (Laika ja Tereškova included). Iseenesest midagi valesti otseselt polnud, aga natukene meenus “Idiokraatia” filmi stseen “ajamasinast” ja Charlie Chaplini juhitud natsid alistanud “Üroost”…  Ahjaa, muuseumi ees oli suur punt teeviitasid – isegi Tallinn oli olemas, maad sinna ca 2600 km.

Edasi viis tee Diktaio Andro koopasse, kus legendi järgi olla Zeus sündinud. Koopani viis pooleteisekilomeetrine üsna järsk kivirada, mida võis kõndimise kõrval läbida 10 euro eest ka kohaliku eesli seljas. Eeslid olid päris lahedad, aga muidugi oli paratamatu ka jääkproduktide olemasolu – nii et tuli pidevalt ette vaadata, et julga otsa ei astuks (vahepeal arutati seltskonnas eeslite raudade ja libisemise üle ning viimaks jõuti räpini teemal “Mul on eeslil uued kummid!”).

Viimane mõnikümmend meetrit koopani oli aga nii järsk, et see tuli nii ehk naa jalgsi minnam seal oli ka rada hullult konarlik. Koopasuu juures oli aga putka, kus kasseeriti sisseronijatelt veel 4 eurot – geniaalne ju, ega enamik niisama tagasi ei lähe. Aga vaat Kakk ei läinudki koopasse ega maksnud (tegelikult oli idee ka natuke puhata, kuni teised koopas käisid). Puhkasin ja kaifisin ilusat vaadet – seal oli midagi Tolkieni Gondolini taolist, sile ja viljakandev (põldude järgi) platoo kõrgete mägede rõngas. Päris ilus pilt tuli ka.

Kreeta kõrgmaa

Alla jõudes otsustati lõunapaus teha. Kohalik söögikoht oli muidugi paras turistilõks, aga vähemalt peremees oli lahe tüüp. Käis aga peale, et “võtke lammast” (12 euri)… Tõele au andes oli söök hea küll. Rahalõhn oli muidugi juures.

Siis otsustati võtta suund ida poole ja vaadata ära veel üks suurem linn, Agios Nikolaos ja seal kõrval olev Ellounda, mida giid reklaamis kui “Kreeta St. Tropezi”. Mägedes andis autoga kõvasti turnida, aga vaated olid ilusad ja seda väärt. Ühes külas vehkisid autode poole aktiivselt kaks mutikest, kes otsekohe kosmosemutid Marta ja Juula silme ette tõid. Mammid üritasid iga hinna eest enda ouzot ja mett “maha lükata”, aga kuna hinnad olid üsna laes, jäi ostmata.

Küll aga sai mõned vidinad ostetud järgmisest peatuskohast, kus peremehel paistis hea huumorisoon olevat – kogu kupatus oli dekoreeritud kiiksuga nukkude ja igasugu agregaatidega (nuppude asemel olevate pudelitega malelaud jne). Jutu järgi oli suur osa müüdavast tränist veel tema hiljuti 108-aastaselt surnud vanapapi kätetöö – puutöö oli ilus küll, aga suurt osa sarnast träni kohtas ka linna vahel. Kas siis oli papi tõsine lööktööline või on ikkagi tegu masstoodanguga, mine võta kinni. Aa, ja üheks kohalikuks hitiks on pudeliavaja, mille käepide kujutab vägagi elusuuruses fallost…

Huvitava detailina on Kreeka maakohad täis tuulikuid. Küll töötavaid, küll katkiseid, ent ikka ühe ja sama disainiga – metallsõrestik ja riidest purjed peal. Seda kasutatakse ilmselt viinamägedele ja aedadele vee pumpamiseks.

Agios Nikolaosesse saabusime vana maanteed pidi – nägime ka moodsat uut teed, aga sõitsime kogemata õigest teeotsast mööda ja pidime seetõttu kümmekond kilomeetrit veel mööda serpentiine keerutama. Linnast sõitsime põgusalt läbi, Ellounda samas kõrval osutuski rikkurite elukohaks (ilus, aga mitte väga huvitav). Siis tahtsid teised ujuma minna ja miskipärast võtsid ette teekonna samasse väiksemale saarele. Sellega sai vett ja vilet.

Tee kaugem ots oli vist esimene kruusatee, mida üldse siinkandis nähtud ning tolmas hirmsasti. Mitu korda pidi kitsal teel teistega kohtudes kaelamurdvate manöövritega üksteisest mööda saama (ringikeeramiseks polnud ka ruumi) – õnneks suutis Edmund auto terveks jätta. Ja ujuma ei jõutudki – enne tagasi linnapöördumist tuli aga auto merekaldal tühjade joogiveeplaskude abil puhtaks pesta…

Autorendionu oli õnneks jube rõõmus selle üle, et veerand paaki bensiini üle jäi ning detailide kallal ei virisenud. Aga õppetund oli küll.

 

24.06

Hommikupoolikul istusime mõne aja õues ja tegelesime labori asjadega, muidu aga oli igaühel tegemist enda konverentsiasjade ettevalmistamisega. Õhtul kella kuuest pidi olema IBMi-mehe Jim Lewise avaettekanne ning peale seda avabankett. Läksime aegsasti kohale ja panime end konverentsile kirja, seejärel kuulasime ettekannet. Oli enam-vähem, aga eelmise aasta omaga võrreldes lahjem – Vegases suutis too jaapani härrasmees märksa enam mõtteainet pakkuda.

Bankett toimus ilusa ilma tõttu õues suures parklas, kuhu olid toodud lauad-toolid ja lademetes sööki. Taustaks mängis punt DJ-sid kreeka tümakat, mis kohati oli päris põneva kõlaga. Istusime ühes lauas norralase ja sakslasega ja puhusime juttu. Peale suuremat söömist võtsime ette tagasitee hotelli – seekord Vladimiri eestvõttel mereranna kaudu. Läbi igasugu keerdkäikude jõudsime rannapromenaadile ja sealt siis tagasi hotelli.

Õhtune promenaad on kubinal täis igasugu asjapulki, kes üritavad sulle kõikvõimalikku värki pähe määrida – alates ouzost ja lõpetades autorendiga. Paar naisterahvast vist pakkusid iseennast kah. Edmundile hõikas üks sell “Doktor! Doktor!” – nojah, sihuke suur, kõhukas, prillidega ja ülikonnastatud härra ei saa ju alla selle olla! :) Me muidugi naersime, et vana ruttab natukene ajast ette…

Lahada detailina: meie hotelli kõrval asuv põiktänav kannab nime Kanakaki – võib kolm korda arvata, kas me sellest tänavasildist kohe pilti tegime. :) Siin on üldse head tänavanimed – natuke eemal olev põiktänav kannab näiteks Rahu ja Sõpruse (Peace & Friendship) tänava nime.

Kanakaki tänav

Kreeta, 1

29. juuni 2014

Eelnenud kuude jooksul õnnestus [L] TLÜ labori seltskonnaga [L] HCII 2014 konverentsile päris mitu artiklit kirjutada, lisaks kutsuti Kakk ka üht sessiooni juhatama ja ühe track‘i nõukokku. Seega oli piisav põhjus nädalaks Kreetale lennata (paar päeva varem minnes sai lennupiletid nii palju soodsamalt, et tasus paar lisapäeva võtta). Reisikiri ilmub aga taas alles peale tagasijõudmist.

21.06

Ehkki käis läbi mõte minna taas enda autoga lennujaama, oleks see liiga kalliks läinud – hinnakirja järgi 55 eurot. Niisiis sai taas Kiisu takso tellitud – ehkki viimased hinnangud firmale olid veebis nii ja naa, oli kogemus igati ontlik. Taksojuhiks oli keskealine naisterahvas, kes sõitis natuke tüüpilisel taksojuhi viisil (varajane punane jne), aga tõi Kaku ilusti ja kiirelt lennujaama. Arve oli veidi üle 8 euro, seega hinnavõit võrreldes enda auto kasutamisega oli vaieldamatu.

Meie pundile oli seekord reis varakult broneeritud ning võetud n.ö. paketireis tšarterlennu ja muude puhkusesõitudele iseloomulike eripäradega. Hinnavõit oli märkimisväärne, ent samas ilmnesid varsti ka mitmed natuke ebameeldivad omapärad, esmalt jäi väljalend üle tunni aja hiljaks, lennuk oli logu (kuuldavasti paarikümneaastane Airbus), istmevahed olid hirmkitsad ning mingi tüki küljestkukkumise tõttu enne starti saime veel täiendavalt üle poole tunni oodata. Vahva oli see, et kokku läks TLÜ-st konverentsile kümmekond inimest – lisaks meie neljasele digiturbelabori pundile veel ka mitmeid kolleege haridustehnoloogia poole pealt. Seega seltskonna üle kurta ei saanud.

Viimaks saime lendu ja suure hilinemisega ka Kreetale. Siis algas koos puhkajatega õige bussi otsimine, bussi jõudes pidas reisikorraldajat esindav daam pika tervituskõne eesti ja vene keeles. Lõpuks saime sõitma – bussijuht oli proff sell ja lendas mööda käänulisi teid päris paraja kiirusega. Teekond läks läbi erinevate hotellide, kus siis osa seltskonda maha poetati – meie saime kohale ca tunniga, aga viimased pidid bussis istuma üle kahe tunni. Muuhulgas tehti peatus ka uhke Royal Mare Thalasso juures, kus mõned head aastad tagasi esmakordselt Kreetal käies oldud sai (etteruttavalt võib öelda, et oli vahe sees – paraku praeguse kahjuks).

Kohale Chirsonissosesse jõudes leidsime Golden Beachi hotelli otse peatänavalt (siin näibki olevat kaks peamist paralleelset tänavat – peatänav ja rannapromenaad). Siit ka esimene “piiks” – tubade broneeringuga tehti paras mannerg, mida andis klaarida. Teine üllatus oli vannituba – dušikabiin oli nii imepisike, et isegi Kaku-sugune suht keskmine põhjaeurooplane sinna hädavarvu sisse ja ära mahtus (nii uks kui kabiin ise olid ülikitsukesed). Lisaks tuli sisse pääsedes veel tükk aega häkkida, et dušš tööle hakkaks. Ja tuba ise oli üpris kitsuke. Õnneks toavahetuse järel järgmisel päeval läks pilt tibake paremaks.

Et hilinemise tõttu enam hotellist süüa ei saanud, leidsime ühe söögikoha kohe samas peatänava ääres. Sümpaatne koht, aga kallivõitu – ent peale rändamist ei hakanud enam kaugemale uurima minema. Kuue-seitsme euroga sai korraliku suure kohalikus stiilis salati ning kui ka kolleeg Vladimir koos abikaasaga sinna maandus, tellisime kamba peale väikese kannu kohalikku veini. Toit oli asjalik ja teenindus hea. Üks onu küsis, kust külalised on ja ütles vastust kuuldes “Terviseks!” :) Lisaks oli ta lauast ka vene keelt kuulnud, mispeale Vladimir täpsustas “We are Estonian Russians, they are Estonians”. Vene keelt kuuleb siinkandis üldse palju, nii turistidelt kui ka teenindajate käest; enamik silte sisaldab pea igal pool ka venekeelset kirja.

Öö oli paras õudukas – konditsioneer oli uimane ega suutnud tuba jahutada ning magamisest ei tulnud suurt midagi välja – oli tunne, nagu magaks saunalaval. Natuke aitas see, kui akna lahti sai – päris öösel on veidi jahedam. Aga siis tulid sisse möödakäivate lällarite hääled – ja neid oli omajagu. Nii et hommikul olin paras zombie.

22.06

Hommikulauas läks natuke pilt selgemaks, aga söögiga tuli siin ette vaadata – gluteenijama näib vist suht tundmatu olevat. Igatahes jätsin igaks juhuks omleti proovimata – pärast öeldi küll, et seal jahu ei olevat. Üldiselt aga oli hommikune toit seniste kogemustega võrreldes pigem kehvemapoolne – hästi palju oli sünteetilise olemisega asju (näiteks jogurtile pandud “maasikamoos” helendas nagu mõne tibi neoonsärk ega maitsenud absoluutselt maasikate järgi). Aga vähemalt jogurt ise näis ehtne olevat – Kreeka ikkagi ju.

Peale hommikusööki kolisime uude kohta (nagu öeldud, mitmed jamad läksid vähemaks – näiteks oli uus konditsioneer korralik). Siis arutasime pikalt tööasju ja tegelesime ühe projektiga. Et ööuni napiks jäi, siis kukkusin lõunaks suht ära ja pidin paar tundi magama. Tagasi alla minnes jõudsin just enne plaanitud kohtumist reisikorraldajaga (tavaturistidel on see nõutav ja kuna me olime “paketireisijad”, tehti meile ka) – preili muidugi määris meile enda autorendifirma kaela. Pärast tolle firmaonuga asju ajades aga selgus, et mitmed lubatud eelised olid ikkagi puudu (näiteks võimalus kõigil autot juhtida). Lõuna-Euroopa värk…

Kõrvalepõikena: paraku on absoluutselt igal sellesse maailmanurka juhtutud korral mingisugune nihverdamine tuju ja mulje ära rikkunud. Maa on ilus, aga häirivalt palju on – otse öeldes – libekeelseid päevavargaid, kes ei tunne kella, ei austa seadusi ega kõhkle tuima näoga näkku valetamast ja/või teist inimest koorimast. Ja see kehtib nii Kreeka, Hispaania, Itaalia kui veidi vähemal määral Portugali kohta.

Õhtusöök oli vähemalt asjalik. Toiduvalik oli korralik ning ka gluteenita asju leidus seekord küllaldaselt (nende väljaselgitamine tuli endal ette võtta, kuid hotelli söögikoha personal oli igati abivalmis). Väikese ebaõnnena laekus just sel momendil bussitäis sakslasi, kes kohe sööma saadeti ning korraliku saba moodustasid.

Saime viimaks enda FIATi kätte ja läksime kolmekesi proovisõitu tegema – juhiks valitud Edmund sai enne homset pikemat sõitu autoga harjuda. Leidsime üles ka konverentsi toimumiskoha, Creta Marise hotelli – see on muidugi hoopis teisest kaliibrist (ka hinnalt – “konverentsi soodushind” oli 150 eurot öö). Meie elukohast on vaja poolteist kilomeetrit astuda, aga see tundus kaks korda päevas paras jalutuskäik.

Piketil

17. juuni 2014

Kakk on puuetega inimeste liikumistest viimasel ajal veidi eemale jäänud, aga kui nüüd tuli teade erinevate ühingute poolt organiseeritud piketist plaanitava toimetulekureformi vastu, siis oli selge, et tuleb kohale minna (iseenesest oli lisaks vajalikule ka vahva kogemus – nägi paljusid inimesi, keda jupp aega trehvanud polnud).

Istuv valitsus on enda lühikesest tööperioodist hoolimata saanud hakkama kahe järjestikuse seadusandliku ämbriga. Ühine nimetaja on see, et mõlemas eelnõus on oma ratsionaalne iva olemas, ent see on mattunud sensatsiooninäljas meedia sõnavahu, nartsissistidest parteipoliitikute eneseupituse ja erinevate imelike grupeeringute kallutusürituste alla. Ja paraku on ühiskonna muude lõhede peegeldusena kasvanud ka rahvaesindajate eluvõõrus sellise tasemeni, kus [L] saadakse alles seaduse vastuvõtmise käigus teada, et “oi, kas sellega on tõesti probleeme?”.

Ei teagi, millise “matusega” on tegu. Kas

  • mõtlematus – ei saadud täitsa ausalt aru, mida asi kaasa toob. Ehkki iga täie aruga inimene peaks info peale, et mõnes paigas on iga kolmas inimene nominaalselt puudega, küsima “mis toimub?” ja seejärel uurima, mis sellise anomaalia põhjustab.
  • küündimatus – ei suudetud näha kaugemale rahast, mis kulub pensionide peale. Ehkki iga täie aruga inimene peaks aru saama, et paljalt ümberdefineerimisega (loeme senise puudelise terveks ja võtame pensi ära) probleemi ei lahenda.
  • süüdimatus – nähti küll probleemi, kuid loodeti, et asi laheneb ise või lahendab selle järgmine valitsus. Ehkki iga täie aruga inimene peaks mõistma, et kõnealune probleemidering pärineb tegelikult juba taasiseseisvusaja algusest ega ole kuidagimoodi isevooluteed pidi lahenenud.
  • häbematus – nähti probleemi täit ulatust, ent valiti teadlikult lihtsalt inimestele pähelaskmine  lootuses, et “inimene harjub kõigega”. Ehkki iga täie aruga inimene peaks tänaseks juba ammu aru saama, et kui 80 km põhja pool asub märksa inimväärsem elukeskkond, siis sama malliga edasi minnes on ainsaks küsimuseks see, kes viimasena tule ära kustutab.

Mida me siit järeldame, Watson? Toompeal istuvad sotsiaalse puudega inimesed…?

Allakirjutanu lubab, et tähistab seaduse jõustumisel pidulikult enda liikumispuudest vabanemist (kuna kõigi eelduste kohaselt enam sellesse kategooriasse ei satu – hoolimata asjaolust, et näiteks jalatseid kulub endiselt märksa rohkem kui n.ö. keskmisel inimesel).

Linux Mint 17

6. juuni 2014

Uus versioon tuli eelmisel nädalal välja, nüüd sai ära uuendatud.

Seni on Linux Mint (erinevalt Ubuntust) soovitanud iga versiooniga puhta installi teha. Huvi pärast aga sai soovitust eiratud ja tehtud läpakale kõige lihtsam ja robustsem uuendamine:

  • muudetud terminalist ära distro koodnimed /etc/apt/sources.list.d failides – petra asemele qiana (Mint) ja saucy asemele trusty (Ubuntu)
  • apt-get update
  • apt-get dist-upgrade
  • apt-get upgrade

Tulemuseks oli… praktiliselt täiesti töökorras süsteem. Mõned pisipuudused olid:

  • Evolutioni puhul jäid mõned paigalduspakid “rippuma” (held back) – võtsin Evolutioni maha ja paigaldasin PPA-st uuesti (õpetus on [L] siin). Rangelt võttes ei oleks seda isegi tingimata vaja olnud.
  • Eesti keele tugi tuli keelesätete alt uuesti lõpuni peale lasta.
  • ID-kaardi tarkvara tuli uuesti paigaldada.

Ja oligi kogu lugu. MATE ja Compiz 3D-efektidega, Cairo-Dock, kohalikud serverijupid, heli, võrk (VPN-ide ja muuga) – kõik töötas nagu enne.  Ma kahtlustan, et tänapäeva Windowsi uuendamine on tunduvalt suurem keemia…

 

Pizza!

22. mai 2014

Nii, jälle üks gluteenimure vähem. [L] Pizzapoiste suur sinihallituseamps on edukalt ära proovitud ning kõht jäi täiesti korda.  Au ja kiitus!  Muide, maikuu lõpuni tuuakse tasuta kohale ka.

Back in the saddle

18. mai 2014

Vahepealsel kirjuvõitu eluperioodil jäi Sinine Krants (ehk Kaku kergem kaherattaline) päris pikaks keldrisse seisma – algul ühte ja siis teise. Nüüd sai ta välja tiritud ja kuna seismist oli pikalt, siis ka esmalt Veloplussi oskajate sellide kätte üle vaadata vidud (muidu putitab Kakk enda ratast ikka ise). Polnudki teisel suurt häda midagi, aga tuli vahepeal paragrahvimeeste nõutud kellad-viled (pooleldi otseses mõttes, rattakell ja esituli) juurde soetada.

Täna siis esimene rabaring. Rattakompuutrit ei õnnestunud esimese hooga sahtlitest üles leida, seega ei tea, kui pikk see täpselt sai – aga jõudsin esimese otsaga Männikule, sealt teisele poole tagasi keerates lõpetasin Laagri külje all Tänassilma tee ääres ning Laagrist piki Vabakat ja väikesi tänavaid tagasi Ilmarisse.  Vahepeal otsustas esimese porilaua kronstein ära murduda – õnneks polnud kerge plastporilaua käes hoidmine probleem.

Hirmus mõnus oli. Tuleb hakata regulaarsemalt väntamas käima.

Dubai, 3

12. mai 2014

Laupäev, 10.05

Hommikul pidin alguses kohe rääkima, aga tehti jooksupealt muudatused ja ettekandejärg jõudis kätte alles paari tunni pärast. Üldiselt läks ilusti, pärast sai mitme inimesega edasi arutada (slaidid leiab [L] tavalisest kohast). Lauanaaber onu Wolfgang läks varem koju, aga lubas kindlasti ühendust pidada ja kinkis ühe vaba tarkvara teemalise konverentsikogumiku. Edasi läksid jutud üsna spetsiifiliseks ja uue tulijana oli raske asjadele pihta saada. Mõned huvitavad detailid õnnestus siiski kirja panna.

Lõunasöögi eel keerasin korra tukkuma – aga olin nii väsinud, et magasin lõuna maha ja ärkasin õnneks 10 min enne kahte, mil pidi pärastlõunane sesssioon algama. Olin aga piisavalt zombi, et lasin viimasest tehnilisest sessioonist jalga ja magasin enne õhtusööki veel poolteist tundi. Õhtulauas sai seekord istutud projekti põhivedajate seltsis – oli päris vahva jutuajamine. Toit oli ka hea – abivalmis personal aitas välja uurida ilma jahuta tehtud toidud ning see maapähkli-krevetisegu riisiga oli tõesti maitsev (ehkki üsna krehvtine). Tellisime seltskonnaga söögi juurde omal kulul igaüks klaasi majaveini, läks 40 kohalikku raha ehk umbes 8 eurot (kodus saab selle eest muidugi pudeli head või kaks pudelit lihtsat veini – aga vahel võib). Huvitaval kombel ei ole siinkandis jootraha jätmine tavaks.

Istusime kella kümneni, siis tulin ära. Seega oli esimene enam-vähem normaalse pikkusega õhtu siinkandis, kaks esimest lõppesid pool kaks öösel. Ligunesin üle hulga aja mõnuga pikalt vannis (kodus ei saa).

Pühapäev, 11.05

Hommikul pidi toimuma tehniline arutelu, seega Kakul soovitati alles kella kümneks laekuda. Sai siis rahulikult hommikulauas istutud – ja näe, ka suur osa ülejäänud seltskonnast tolknes hoopis sealsamas (üldse tundus, et sel üritusel läheneti kellaegadele natuke… loominguliselt). Tegelikuks programmiks läks alles peale lõunat – tellitud minibuss viis meid esmalt sealsesse Ränioaasi ehk Silicon Oasise nimelisse paika, kuhu kohalikud bossid plaanivad tohutut teadusparki. Rahaga ilmselt ei koonerdata ning praegugi valmisolevad paigad olid väga vinge väljanägemisega. Saime esmakordselt kokku ka tõeliste emirati’dega ehk kohalike päriselanikega, kes kuuldavasti peavadki siinkandis vaid kõige tähtsamaid ameteid, kogu tavapärane ja lihtsam töö on hindude ja filipiinlaste seljas.

Dubai Ränioaas

Seejärel käisime ära ka New Yorkis asuva Rochester Institute of Technology kohalikus filiaalis, mis töötab ameerika õppesüsteemide ja tavade järgi (sh maksab õppimine ka korraliku kopika). Seal räägiti meile ka Ankabuti-nimelisest asutusest, mis on sealne analoog Eesti EeNETile. Kokkuvõttes oli väga huvitav külaskäik. Muide, meie afgaanide sealne ülemus prof. Babury on õppinud omaaegses NL-s ning räägib korralikku vene keelt. Muuhulgas sai bussis ka omaaegseid nõuka-anekdoote räägitud – sedasorti huumori jaoks peab olema toda lollidemaad ise ligidalt näinud.

Tagasi jõudes sai enne õhtusööki veidi tukkuda (kogu reisi iseloomustas üleväsimuse kuhjumine ja seda hoolimata sellest, et uneprobleeme ei esinenud). Õhtulauas jätsime rahvaga nägemiseni ning õhtul kell 23 võtsime kolme peale takso ning sõitsime lennujaama.

Esmaspäev, 12.05

Öine lend Dubaist Frankfurti läks enam-vähem, ehkki kõrvalistmele maandus Baruto mõõtu saksa kutt, kes suure osa ruumist ära hõivas. Lufthansa vähemalt leidis seekord ka gluteenivaba toidu üles ning mingi tunnike või poolteist õnnestus vist isegi lennukis magada. Igavese nuhtlusena tuli turvakontrolli läbida seekord nii Dubais kui Frankfurtis – õnneks viimases lasti läbi mingi kiirema kanali ning väga hullusti ei puistatud (püksirihma mahatirimine on igavene keberniit, seda on hirmus kehv uuesti püstijalu tagasi toppida). Tallinna lend tõsteti Frankfurtis ka terminali teise otsa (õnneks oli aega piisavalt) ning takkapihta jäi see veel ka jupp aega hiljaks. Seega seekord jättis Lufthansa tavapärase hea mulje asemel nii ja naa mulje (oli häid asju ja jama ka).

Tallinnas lennukist maha, auto parklast välja ja koju. Hullult väsitav reis oli, aga ei kahetse – sai uut infot (nüüd on veidi selgem pilt, mida afgaanidele pakkuda), uusi kontakte ja veidi õnnestus isegi Dubaid näha. Suveniiride jahtimiseks polnud aega, haarasin Dubai lennujaama kioskist kaasa väikese Burj Khalifa (hetkel maailma kõrgeim hoone – seekord aga õnnestus seda vaid mööda sõites ja kaugelt näha) kuju ning Ankabuti kohvikruus kingiti RIT külaskäigu ajal. Kunagi võiks pikemalt minna – aga siis ilmselt talvisel ajal ja märksa vabamas riietuses kui seekord (vastavalt korraldajate soovile tuli joosta ringi pintsaku ja viigipükstega, lipsu õnnestus siiski vältida). Aga kõige parema mulje jättis reisil hoopiski hotellipersonal – tõsiselt profid teenindajad, vastutulelikud ja head suhtlejad ning seda ilma pugemata ja tippe nuiamata. Seega Kakk soovitab Sheraton Deira hotelli teistelegi.