Windows?

6. juuli 2015

Kuna MS on nüüd olude sunnil Windows 10 nimelise vigade parandusega välja tulnud ja seda veidigi tõsisematele itikatele pea tasuta jagab (Insider Preview -testversioon peaks kirjade järgi uuendama end tavaversiooniks), siis sai kodus üks masin dualbuuti pandud. Sai isegi MS konto loodud – tõsi, liigse infopärimise kiusuks sai kasutajanimeks hoopis Idiokraatia-filmi peategelane valitud.

Paigaldus läks kenasti. Olgu, pingviinide maailmas reeglina tootevõtmeid ei küsita… Aga tõsisem edasiminek vana aja akendega võrreldes on restartide puudumine. Üleüldse jätab W10 esmapilgul üllatavalt positiivse mulje. Ütleks isegi, et natuke rohkem geeky kui varasemad – ja lähem sugulane W7 kui W8-ga. Tõsi, endiselt totra mulje jätab avamenüü, kus on üritatud teha kirikut keset küla harjumuspärase Start-menüü ja W8 tobeda äpimenüü vahel (ettevõte sai ilmselt aru, et viimane oli ämber, aga ei söanda seda lõpuni tunnistada – tulemus on aga nagu sea seljas sadul).

Sai ära proovitud ka MS Office’i onlain-variant ja näpitud Visual Studio Community Editioni RC-d. Muljed on üldjoontes head, eriti sümpaatne on see, et vahepeal on MS eesti keele tublisti paremaks saanud. Ühesõnaga – kasutaja poole pealt täitsa meeldib. Iseasi, mis saab juriidilise küljega (EULAsse tuleks alles süveneda) või alati jamasid tekitanud turvalisusega. Aga näib, et tõsisem konkurents Apple’i ja Google’iga on ettevõttele päris positiivselt mõjunud.

Eks näis, kuidas lõppversioon kujuneb, aga praeguse seisuga võiks W10 alternatiivse süsteemina täitsa mõnda arvutisse jääda – isegi mitte vaid mujal avanematute failide lahti saamiseks, vaid ka niisama huvi pärast torkimiseks. Ja põhimõttelise pingviini hinnanguna on see päris hea tulemus. :)

Tõsi, kõik siinöeldu kehtib vaid senikaua, kuni firma mõne järjekordse suure sigaduse toime paneb ja enda tavapärase hinnangu “Tänan, ei!” tagasi saab… Paraku on sellist kogemust ka varem olnud (näiteks Windows 7-ga, mis iseenesest samuti küllalt hea mulje jättis).

Index librorum prohibitorum

2. juuli 2015

Uute aegade tingimustes võivad ilmselt paljud seni harjumuspärased salmid-laulud ebasoovitavateks osutuda, kuna rõhutavad liigselt rahvuslikkust ja/või sisaldavad sallimatuse elemente. Näiteks

Juhan Liiv, “Aafrika mehed”
Hando Runnel, “Imbjõud”, “Üks ülemnõukogu saadik”, “Rändriik” jpt
Villu Tamme, “Eesti-Soome toru”, “Võidu väljakul kell kaks” jpt
Alo Mattiisen, “Mingem üles mägedele” (tegelikult ka kõik teised neli)
Rene Eespere, “Ärkamise aeg”
Tõnis Mägi, “Laul kadunud kodust” (võimalik, et ka “Looja, hoia” ja “Koit”)

(… oot, kus me seda kõike juba korra näinud oleme…?)

Muusikaelamus: rokkiv Alen

28. juuni 2015

Alen Veziko jõudis Kaku musavalikusse [L] ühe väga hea kontserdiga 2013. aastal Kumus. Väga mõnus meloodiline eestimaine softrokk, mida aitas esitada punt häid muusikuid tippkitarrist Laur Joametsaga eesotsas.

Nüüd sai käidud Pärnus uue plaadi esitluskontserdil. Ammende villa aias oli jaheda ilma tõttu üsna vähe rahvast, ent tõenäoliselt oodati sarnast romantilist “naistekat” (igati heas mõttes, enamik Kaku lemmikmuusikat käib tegelikult samasse rubriiki) kui Kumus. Ent lavale vaadates puudusid klahvpillid täiesti, küll aga paistis Gibson, Fender ja Rickenbacker (vist)…

Ja kui asi lahti läks, siis… tuli korralikke detsibelle (väga hea ja puhta saundiga, helimehele tuleb mütsi kergitada) ja klassikalist rokki. Alen on viimase plaadiga otsustanud ronida Terminaatori ja karmima otsa Smilersi rea peale – ja teeb seda pagana edukalt. Kõige lahedam lugu oli 2 Quick Starti kaver “Lõpuks leidsin sind”, mis arranžeeringult ja saundilt oli väga korralik rokknumber (midagi uue Europe’i ja kunagise Stryperi segu sarnast). Paulus, Laisaar & Co on tegelikult head poppheliloojad – kahjuks aga esitavad nad enda loomingut ääretult vastikus soustis, nii et lugude headusest arusaamiseks on kaverdajaid vaja. Alen igatahes tuli väga hästi toime.

Kontserdi lõpupoole tuli ka pehmemaid lugusid (“Päikesepoolsel tänaval” oli teine lemmik kontserdil) ning lisaloona esitatud hiti “Ei ole öeldud lihtsalt tuulde” pikk kitarrivariant meenutas üksjagu Claptonit.

Plaat sai ka ostetud ja Alenilt autogramm küsitud. Nii häid live-esinejaid ei ole sellise rea peal tegelikult Eestis hetkel kuigi palju.

Hiiu ime

23. juuni 2015

Hiiu tänav oli pool aastat remondis. Tülikas, aga on selge, et tänavad vajavad aeg-ajalt parandamist. Sai tööle sõidetud Tähe tänava kaudu.

Täna sõitsin esmakordselt uut Hiiu tänavat pidi ja karp vajus lahti. Nii tõsist WTF-elamust ei ole isegi Tallinna linnaviletsus enne pakkunud.

Hiiu tänav koos raudteeülesõiduga on Nõmme ja Hiiu rahvale väga oluline läbipääs Mustamäe ja Õismäe poole (nii Nõmme keskuse kui üha enam ka Vääna tänava ja Kadaka pst kaudu). Järgmine raudteeületuskoht autode jaoks on maa pool Pääskülas (kuhu jõudmiseks tuleb esmalt sõita 7 bussipeatusevahet  eemale ja sisuliselt pärast sama palju tagasi) ja linna pool Nõmmel (Valdeku tänav aga suubub vahetult enne raudteeületust Pärnu maanteele, mis tipptundide ajal tähendab korralikke ummikuid maanteele pääsemisel). Järelikult tuleks seda olulist liiklussoont hoida võimalikult suure läbilaskevõime juures.

Mida aga tegi linnaviletsus? Praegune Hiiu tänav meenutab hetkel istuvat peaministrit – näeb esmapilgul kena välja, aga on totaalselt eluvõõras ja minimaalse kasuteguriga.  Tänaval on kogu pikkuses Vabaduse puiesteest kuni raudteeni üksainus sõidurada, kus piirkiiruseks 30 km/h. See-eest on aga kõrval XL-suuruses (julgesti bussi laiune) kõnnitee! Sisuliselt on tulemuseks jalakäijate tänav, kuhu teatud tingimustel ka sõidukeid lubatakse. Mõte on hea, koht on vale.

Aga kõige krooniks on bussipeatused. Sellel lõigul on kolm peatust, millel sõidab 33. liini buss (enamasti lõõtsaga) – ja buss peatub sealsamas tollel ainsal sõidureal! Mõte “taskust” kõnniteel ei mahtunud ilmselt mõne inimese peakesse ära.  Tahaks näha, kuidas hakkab seal toimuma liiklus hommikusel tipptunnil, kui sellesse “torru” siseneb toosama lõõtsbuss (mis on loomult üsna pikaldase liikumisega). Tõenäosus, et terve tänav otsast lõpuni umbe saab, on üsna suur. Seda, mis saab kevadtalvel lumehangedega, ei hakka üldse ette kujutamagi.

Tjah. Partei andis ameti, mõistuse jättis seekord andmata.

Filmielamus: Come as you are

18. juuni 2015

ETV2 näitas just üle hulga aja üht tõsiselt head filmi.

Enamasti kipub puuetega inimeste kujutamine olema filmis kas punnitatult kangelaslik, kohmakalt koomiline või siis nõukastiilis haletsev – ühesõnaga, võta üks ja viska teist. Selles belglaste loos ei olnud ühtki neist.

Pigem tuli meelde omaaegne Grönoleni noortelaager Norra mägedes. Seal sai esmakordselt kohatud raske puudega, kuid normaalses ühiskonnas kasvanud inimesi – ning nende mõttemall oli siinsega võrreldes üsna teistmoodi küll. Ei lugenud jalgade, käte või rataste arv, luges inimene ise.

Belglaste filmiloos otsustavad kolm raske puudega noormeest vanemate juurest nädalaks putku panna ja rännata läbi Euroopa Hispaaniasse, kus asuvat spetsiaalselt puuetega inimesi teenindav lõbumaja. Enne veel põigatakse teel sisse paari veinimõisa ning tehakse muudki pulli. Filmi tooni ei muuda ka see, et ühel poisil on ravimatu ajukasvaja ning hommikul peale edukat sihilejõudmist (igas mõttes) leitakse ta surnult merest ratastoolis istumas.

Vaadates tuli meelde kaks pilti. Üks oli ühest teisest filmist – nimelt see, kuidas McMurphy “Lendas üle käopesa” hullumajaseltskonna “hüppesse”  viis ja kokutava Billy natuke siinkirjeldatuga sarnaste meetoditega terveks ravis. Teine pilt Norra laagrist, kus taanlane ja hollandlane, mõlemad ratastoolis ja praktiliselt vaid pead liigutada suutes, üksteise võidu õlut trimpasid (kõrrega muidugi) ja lolli iba ajasid, nii et ülejäänud seltskond naerust lookas oli.  Seda oleks mõnigi “terve” inimene nägema pidanud.

Ja filmi soovitaks ka kõigile.

Kepp & kõnd

2. juuni 2015

Üks hea inimene laenas proovimiseks sihukesed kepid, millega ilma suuskadeta trenni tehakse.  Siiani on pigem selle asja üle nalja heidetud (eraldi on parem…), aga nüüd sai ära proovitud.

Alguses võttis natuke aega, kuni õige rütm kätte tuli. Siis aga sai üks ca 3-km ring läbi käidud – ja ausalt öeldes oli tegu üllatavalt tõhusa trenniga. Koju jõudes olid isegi sokid läbihigistatud… Ja jooksmisega (või vähemalt Kaku versiooniga sellest) võrreldes oli asi liigestele märksa leebem. Ainult et kulgemine on aeglasevõitu, peab aega olema.

Kakk hangib nüüd endale ka toikad ja proovib teinekord veel.

IT kolledž 15

16. mai 2015

Eile toimus kolledžis suur sünnipäevatamine.

Aktus (algas kell 15.15) oli muidu üsna tavapärane, aga omamoodi vahva oli kuulata kolme suure kõrgkooli esindajate sõnavõtte – nii TTÜ, TÜ kui TLÜ üritasid kõik hirmsat moodi näidata, kui kõva rolli just nemad IT kolledži sünniloos mängisid…

TÜ esindaja kinkis kolledžile muu nänni seas ka lipsu – see läks küll nihu, aga ju Tartus ei ole neile [L] lipsu häkkerlikku definitsiooni õpetatud. 😛  Kaku omaaegne TTÜ õppejõud ja praegune pikaaegne IT-teaduskonna prodekaan Margus Kruus kinkis kolledžile Navitrolla pildi “Mida kuradit me siin teeme?” ja tähendas, et pingviinid on nagu otsapidi kolledžiga seotud ja arutavad, et miks me pole ikka veel TTÜ-ga liitunud… Seepeale tuli Kakul minna pärast Margusel nööbist kinni võtma ja selgitama, et tegelikult ütlevad pingviinid hoopis “Kas see jube [L] Juulius ajab meid ikka veel taga?”.

Aga üritus ise oli vahva. Süüa sai kõvasti (ka gluteenivaba materjali leidus), palju muusikat, nii tõsisemaid kui pullisegusemaid etteasteid ning muidugi palju vanu tuttavaid nägusid. Kokkuvõtteks tuleb nõustuda esimese rektori Kalle sõnadega – “Jumalaga, puberteet!” – ja oodata järgmist juubelit. Siiamaani on asjad üldjoontes igati hästi kulgenud. :)

WordPress 4.2 tõlgitud

24. aprill 2015

Tõlkepaki saab Kakupesast tavapärasest kohast.

Udust ja usutavusest

24. aprill 2015

Kunagi ilmus “Tähekeses” sihuke lastelugu – peategelane (vist oli Klaabu) tahtis koolis lastega koos õpetajale aprillinalja teha. Küsis siis lastelt nõu, mida võiks õpsile öelda. Üks soovitas, et “ämblik on peas”, teine, et “nina on must”, kolmas, et “vaata, kes selja taga seisab” ja nii edasi. Mõeldud-tehtud.

Kui siis õpetaja klassi saabus, kukkus peategelane kisama, et “appi-appi, teil on nina must, ämblik peas, kole onu selja taga” jne.  Seepeale vahtisid kõik lapsed teda suht pettunud nägudega.

See lugu meenus taas kord eesti meedia viimase aja kontekstis. Pehme sabaga poliittehnoloogid kipuvadki üha enam Klaabuks kätte: ümmargused, siledad ja seest tühjad.

Kuulasin Artjomi

21. aprill 2015

Sattusin Tuubis kuulama Artjom Savitski lugusid. Kes ei mäleta, siis tegemist on kutiga, kes koos Liis Lemsaluga 2011. aastal superstaarisaate finaalis oli. Juba seal oli tegelikult tunne, et võit läks valesse kohta (ehkki ka Liisist on igati korralik laulja saanud).

Igatahes kuulasin läbi praktiliselt terve [L] Artjomi kanali. Väga mõnus materjal – tõsi, mitte kõik lood ei olnud stiililiselt mokkamööda (tänapäevane RnB ei istu kohe üldse), aga mitu lugu meeldisid kohe väga:

* “Kõnnime seda teed” – staarisaate finaali ajast pärit duett Liis Lemsaluga. Mõnus raadiorokk ning juba siin on Artjomi omapärane hääldus hästi tabatav – see ei ole päris aktsent, vaid pigem mingi täiesti isikupärane viis eesti sõnu hääldada. Taga on omaaegne staarisaate taustabänd ja mängib muidugi vingelt.

* “Sinu juurde tagasi” – see lugu on Kaku autos juba pikalt mänginud.  Meenutab mitmeid häid asju mujalt maailmast, aga on ikkagi Artjom. Ja see stringisaund on ülimõnus.

* “Seistes pilvedel” – lemmiklugu siit reast. Armas video, ilus tekst,  väga hea bändisaund ning hääletämber meenutab kohati äravahetamiseni Jon Bon Jovi’d.

Ootame huviga, mida sealt veel tuleb. Igatahes on tegu seni ühe kõige teenimatumalt varju jäänud eesti meeslauljaga popi/roki rea pealt.