Miks Facebook hea ei ole

4. mai 2016

Sel teemal on jauratud muidugi palju, küll turvalisuse, privaatsuse, spämmi jpt vaatenurkadest. Täna enda doktorant Birgyga arutades aga tuli välja veel üks huvitav aspekt.

Tavaveebis on olemas üks huvitav “kroonika” selle ajaloo kohta – Interneti Arhiiv ja sealne Wayback Machine. Ehk siis suur arhiiv vanadest, ammuilma “tavalevist” kadunud lehtedest. Sealt võib näiteks leida kõik meie omaaegse TTÜ Apollose serveri kolm veebiversiooni (aastad 1996-2002). Selle tähtsust kultuurilise järjepidevuse hoidja ja ajalooallikana ei saa alahinnata. Niisamuti on olemas arhiivid Usenetil (mida enam sisuliselt enam olemas ei ole) ja kõikvõimalikel meililistidel.  Tuleviku “digiarheoloogidel” on, mida uurida.

Facebookist ja teistest temataolistest sedasorti jälge sisuliselt ei jää. Kogu kupatus sõltub üheainsa ettevõtte suvast ning ka paljude seal toimunud asjalike arutelude säilimine järeltulevatele põlvedele ei ole mingilgi moel tagatud.

Seetõttu kutsuks üles jätma FB tema algsesse rolli kergemakaalulise suhtevõrgustikuna ning ajama asjalikke asju mujal Internetis.

Mari ja Mella

29. aprill 2016

Mari ja Mella 29.04.16

Imesid sünnib ka tänapäeval. Palju õnne!

Olen vahelduseks hipster

28. aprill 2016

Kakk käis metsas. Mitte seenel ega marjul, vaid esmakordselt hoopis karulaugul.  Kogunes kena kilekotitäis lehti.

Kodus sai siis see pestoks vormistatud. Kahjuks oli kasutada vaid blender (mitte saumikser) ja sellega oli jupp jubimist. Järgemööda läks sinna

  • kolm peotäit mandleid
  • üks pakk kõva Forte juustu (laastudeks lõigatult)
  • pool peotäit jämedat himaalaja soola
  • üle poole pooleliitrise pudeli extra virgin -oliiviõli
  • kogu kotitäis karulauku (pesemise ajal täitis kogu suure pastasõela)

Hirmsa undamise ja nõidumise tulemusena õnnestus viimaks kogu kupatus mingisuguseks ultraroheliseks pastaks transformeerida. Värv oli nii intensiivne, et kui poleks koostist teadnud, oleks seda mingiks jubedaks keemiapommiks pidanud.

Aga maitse oli asjal hea. Blenderi sisu sai kuumutatud purkidesse roogitud, õli peale valatud ja pärast kappi hoiule pandud. Kannu jäänud jääk gluteenivaba saia tükkidega kokku roobitsetud, oli ka korralik õhtuoode kirjas.

Vahelduseks on päris lõbus hipster olla. Aga mäkkide peale kolimist ei ole küll kavas.

The artist named Prince

22. aprill 2016

Ta oli väikest kasvu must mees, kellest sai muusikamaailma tipptegija. Laulja, helilooja, produtsent, pillimees (suutis ilmselt mängida iga kättesattunud instrumenti).  Kohati võis ta üsna imelikke asju teha (sealhulgas üritas kogu Internetile kohta kätte näidata, tulutult muidugi; Sinead O’Connoriga kaklemine ja jehoovatunnistajaks hakkamine, rääkimata veel enda isiku ümbernimetamisest väljaütlematuks kriksadrulliks, on veel mõned veidravõitu asjad, mis meenuvad) ja paljud pidasid teda üsna ülbeks tegelaseks.

Aga ta oli hullumoodi andekas.

Ja vist kõige alahinnatum oli ta kitarristina. See video George Harrisoni mälestuskontserdilt ütleb kõik ära.

Taevane bänd sai ühe tipptegija juurde.

Doktorikaitsmisel TTÜ-s

21. aprill 2016

Siit saaks laheda k-tähe lause: “Kullionu kutsus Kakuonu kaitsmiskomisjoni kobisema.”. Tegelikult on too teine lind Kaku koolivend, TTÜ arvutitehnika instituudi professor Jaan Raik, kes mõne nädala eest oli natuke kimpus kaitsmiskomisjoni välisliikme leidmisega. Kakk puikles küll vastu, et teema on hirmus võõras (riistvara modelleerimine, VHDL ja SystemC), aga lõpuks oli nõus. Pealegi tuleb lähiajal ilmselt veel kaitsmistel osaleda, kogemus kulub ära.

Doktorant oli põnev tegelane – Bangalore’is (mida peetakse India Ränioruks) elav ja tegutsev sell, kes läbis kogu doktorantuuri e-õppes, õigeaegselt ja keskmise hindega 5.0 – kõva sõna. Kaitsmisele tuli sealse viisaka riietusega (shalwar kameez?) ja nägi siinsete tavapäraste ülikoolitüüpide seas üsna eksootiline välja. Rääkis väga head inglise keelt ning suutis kahe oponendiga korraliku kahetunnise verbaalmadina pidada.  Ja kui Kakk hoopis juura ja patenteerimise kohta küsis, siis tuli ka sellele korralik vastus ära. Komisjoni üksmeelne otsus: on kraadi väärt küll.

Nii et aitäh Kullionule kutsumast, vajadusel proovib teinekordki. 🙂

WordPress 4.5 tõlgitud

12. aprill 2016

Tõlge sai edukalt ära uuendatud.

Kuna vahepealsete segaduste järel saadab Kakule nüüd (juba teist versiooni) tõlke ette tehnokratt Pets, siis on kõige õigem ära oodata, millal ta selle edukalt upstream’i toimetab, seejärel peaks saama WordPressi tõlgitud versiooni kätte läbi uuendusmehhanismi.

Aga igaks juhuks panin välja ka vana kooli tõlkepaki – tavalisse kohta.

Dialoog soome kolleegiga

12. aprill 2016

Kirjavahetusest:

  • V. “Olen mõelnud teha enda ülemõpetaja (yliopettaja) tiitli rahvusvahelisemaks ja nimetada end Über-õpetajaks. Näis, kas mind siin vabal tsiviliseeritud maal selle eest pokri ka pannakse?”
  • Kakk: “Arvatavasti esialgu ei panda seni, kuni sa end Führer’iks ei tituleeri. “Peasekretär” seevastu on ehk lubatud.”

Kas klassikaline muusik peaks teadma Taukarit?

11. aprill 2016

Vaatasin kordusest eilset “Klassikatähtede” saadet (kus osalejad pidid töötlema üht klassika- ja üht popplugu)  ja tekkis pealkirjas toodud küsimus – veidi laiema taustaga.

Igal erialal on oma spetsiifika ja spetsialiseerumised, nii ka muusikas. Klassikaline muusik ei pea ehk tundma süvitsi bluusi, folki ja rokki, kuid kasuks tuleb see ometigi (nagu ka sir Eltonit on tublisti aidanud klassikalise pianisti väljaõpe). Siin tuleb aga üks probleem.

“Klassikud” kipuvad olema snoobid. Meenub lõik Queeni biograafiast, kus Brian Mayl (tolleks ajaks juba tunnustatud virtuoosil) paluti kirjutada elektrikitarri käsitlev peatükk uude kitarriõpikusse. Järgnes aga märkus (mälu järgi tsiteerituna): “Varem polnud vana kooli kitarriõpetajad elektrilist instrumenti kajastamistväärivaks pidanud.”. “Varem” olid Hendrix, Clapton, Beck, Harrison….  Võrdluseks: kui Kakk põhimõttelise pingviinina küsiks Gatesi või Jobsi pilti nähes “Kes need on?”, siis tõenäoliselt tekiks nii mõnelgi küsimus erialase pädevuse suhtes.

Aga kui noor eesti inimene (mitte vaid muusik) ei ole iial kuulnud bändinime “2 Quick Start” ega tea “Kaelakee hääle” nimelist laulu, siis tekib hoopis sügavam küsimus – sõber, kus sa elanud oled? Ilma raadio, TV, ajakirjanduse ja sotsiaalmeediata…? Või oled suutnud ehitada enda ümber niivõrd piiratud snobistliku mulli, et “madalad teemad” ei pääse läbi…?

Tänapäeva karate isaks loetav Gichin Funakoshi räägib oma elulooraamatus vanaisast, kes vana kooli samuraina keeldus minemast kööki (naiste territoorium!) ega lausunud kunagi madalaid sõnu nagu “tualettpaber” või “sokid”. Gichin kirjeldab ka lõbusat lugu vanaisaga, kuid praegu on pigem küsimus – kas meie noormuusikud on juba vana kooli samuraid?

Mis tollesse saatesse puutub, siis tegelikult ei olnud snobismiks suuremat alust. Uuesti vaataks täpselt üht esitust – Silvia Ilvese oma, kes suutis Rammsteini haiglasevõitu maskuliinsusest teha ürgnaiseliku show-numbri (muidugi C-Jami taust aitas nii saundile kui visuaalile tugevalt kaasa).

Täiesti võimalik, et rahvas hääletab Silvia kogu saate võitjaks. Hoolimata sellest, et mõni teine on puhttehniliselt natuke parem. Loeb see, et temas on vähem snoobi ja rohkem naabritüdrukut. Või isegi see, et ta suudab “Kaelakee häält” peast kaasa laulda?

Aga jah… Kui võrrelda kaht tuntud telesarja – superstaari ja klassikatähte – siis peab tõdema, et huvitava vestluspartneri leiab (üksikute eranditega) pigem esimesest.

Minevik ja tulevik

6. aprill 2016

Huvitav kogemus oli külastada ühe vana tuttava kutsel KBFI maja Mustamäel.

Interjöör näeb välja väga tuttav – umbes sarnane oli TTÜ arvutuskeskus (kus praegu on Mektory) Kaku ülikooliajal. AK maja remonditi jjuba enne Mektoryt korduvalt, KBFI-s aga näib kogu nõukaaegne sisu (mis praegu juba isegi omamoodi stiilsena tundub) alles olevat. Põhjus võib olla selles, et maja asukate enamik väärtustab pigem hallollust kui euroremonti…

Aga tuleviku osa lubati isegi pildistada – see on sealne  CERNi 2. kihi masin. Vägev värk.

 

LPIC-1 uuendatud

4. aprill 2016

Aprilli keskel oleks Kaku LPI sertifikaadi viieaastane kehtivus täis saanud. Alguses oli plaan teha senise 1. taseme peale kaks 2. taseme eksamit ja saada LPIC-2 kätte, aga materjal osutus nii mahukaks, et töö kõrvalt selle õppimine oleks olnud keeruline. Nii tuli varuvariandina minna 1. taseme uuesti tegemise peale.

Tulemus tuli peaaegu samasse auku kui viie aasta eest – siis oli kahe eksami tulemuseks 600+600 punkti (läbimispiir 500, maksimum 800), seekord tuli 580+600. Samas oli 60-st küsimusest õigeid vastuseid seekord isegi rohkem – eelmine kord 41+41, nüüd 44+46. Võrreldes viie aasta tagusega oli eksam vist ka kraad kangemaks läinud.

LPI küsimused on seinast seina, mõned on päris lihtsad, mõned aga üsna hullud (näiteks mingi spetsiifiline käsuparameeter või mõne eksootilise käsu täis-kataloogitee). Aga kokkuvõttes annab tõesti ilmselt soovitud tulemuse – Linuxit tundev inimene saab kenasti läbi ja ehku peale eksamit ära ei tee (isegi kui suur osa küsimusi on “vali neljast üks”-vormis).

Millalgi üritaks 2. taseme ka ära teha. Senise õppimise järgi on see mõeldav, aga tahab üsna korralikku süvenemist.